vegatiivselt risoomiga Eoslad on suhteliselt suured, neerja looriga, paiknevad lehtede alumisel küljel. Eosed on pruunid, kerajad või neerjad, suured. Valmivad juulist Levik ja kasvukohad • Levinud peaaegu kogu Euroopas ning Põhja-Ameerikas, vähem Kesk-Aasias, Eestis tavaline • Kasvab varjukais niisketes segametsades või võsastikes: laane-, salu-, lammi- ja lodumetsas. Korjamine • Juured on suhteliselt magusa maitsega, mistõttu nii mets- kui kodusead söövad neid ja saavad mürgistuse • Üleskaevatud risoom tuleb puhastada prahist, juurtest ja rohketest vanadest lehetüügastest • Risoom (juur) tuleb koheselt peale korjamist ekstraktiks teha • Risoome kogutakse ravimitööstuse tarbeks Raviomadused • Kasutatud ravimtaimena u 3000 aastat • Abi paelusside vastu nii inimestel, kui loomadel (kui rohtu sisse võtta, halvab see paelussi lihased ja ta ei suuda enam iminappadega soole
Olemas kogu komplekt hambaid-lõikehambad, silmhambad,purihambad-viitab segatoidulisele ratsioonile nagu tänapäeva sead. Omnivoorid nagu tänapäeva sead-süües nii liha kui taimi. Lõhenenud sõrad, kus 2 varvast toetub maapinnale. Daedon-kuulus entelodondide rühma-piisoni suurune. Sigalaste sugukonda kuuluvate imetajate tunnused: *pikk koon, mis lõppeb kärsaga, kuhu avanevad ninasõõrmed *kõigesööjad *neli varvast *kihvad suured *magu lihtne, umbse kotiga Kodusead pärinevad: Euraasia ulukseast, Kaug-ja Ida-Aasia ulukseast, Vahemere ulukseast. Kodusigadel on suurem elusmass, viljakus ja parem söödaväärindus. Kodusigadel on säilinud mõned mets-ehk uluksigade omadused: terav kuulmine, hea haistmine, halb nägemine, ujumisoskus, kõigesöömine. Kodusigadel on võrreldes metsikute eellastega: lühem ja väiksem pea, nõrgemad hambad, nuumavõime, suurem viljakus, varane suguküpsus ja metsseale omase värvuse ja karvastiku puudum.
oksendamisega. Lõpuks võivad muutuda kõik limaskestad sinakaks, tekkida silmade alla kollased laigud ja ilmneda õhupuudus. Kui sellises seisundis kannatanu ei saa kiiresti arstiabi, võib ta surra. Enne arsti kutsumist tuleb kannatanule kiiresti anda esmaabiks veega segatud pulbriks tehtud sütt, mis imab mürgi seedekulglast endasse. [1] Kuna risoom on suhteliselt magusa maitsega, siis võivad nii mets- kui kodusead süüa neid paha aimamata ja saada mürgistuse. Samuti pannakse maarja-sõnajala lehti vahel ka padja sisse kilpnäärme suurenenud aktiivsuse korral. Harilik soosõnajalg (Thelypteris palustris) Harilik soosõnajalg on soosõnajalaliste sugukonda kuuluv sõnajalgtaim. Varem on soosõnajalga käsitletud sugukonnas sõnajalalised (Dryopteridaceae), kandes siis liiginime Dryopteris thelypteris. Soosõnajalga võib leida (liig)niisketelt kasvukohtadelt, näiteks
paiknevad malelaua ruutudena. Kere külgedel kulgeb rida väikesi heledaid laike, mida ümbritseb must rõngas. Selline värvus varjab suurepäraselt anakondat, kui ta peitub, lebades vaikses jõekäärus, kus hallikasrohelises vees ujuvad pruunid lehed ja vetikapuhmad. Oma saakloomi jahib ta luurates tagasihoidlikes nurgakestes. Tema saakloomad on mitmesugused imetajad, kes tulevad joomiskohtadesse, veelinnud, mõnikord ka kilponnad ja noores kaimanid. Anakonda ohvirks langevad ka kodusead, koerad, kanad, pardid , kui nad tulevad vee äärde. Anakonda on munaspoegija, emane toob ilmale 28 kuni 43 järglast, kes on 50 kuni 80 cm pikkused, mõnikord aga võib muneda. (Bannikov et al, 1985.) Kokkuvõte Boad ja püütonid on suured kägistajad, kes elavad enamasti soojas ja troopilises keskkonnas. Nad söövad närilisi ja muid loomi. Tugevast toidust piisab maole mitmeks nädalaks või isegi kuudeks. Boad ja püütonid paljunevad erinevalt. Boad kannavad poegi.
jooksul pärast nakatamist. PCR, Seroloogiline uurimine, ELISA, hemaglutinatsioonipidurdusreaktsioon, neutralisatsioonitest. Asfarviridae – ümbrisega Asfarviridae -> Perekond – Asfivirus -> Liik – Sigade Aafrika katku viirus -> Sigade Aafrika katk Püsib kaua eluvõimalisena veres, roojas, kudedes. Eriti nakatunud küpsetamata sealihas, kus püsib 3-6 kuud. Viirusekandjad, kellel tunnuseid ei teki on Aafrika metssead. Kliiniliste tunnustega viirusekandjad on kodusead, Euroopa ja Ameerika metssead. Ka puugid võivad olla viiruskandjad. Levik: otsese kontaktiga, kaudse kontaktiga (nakatunud liha söötmine, pehme toesega puugid). Viirust eritatakse vere, kudede, nõredega nii elusate kui surnud loomade poolt. Akuutsest või kroonilisest haigusest tervenenud loomad võivad muutuda püsi-infitseerituteks. Nad levitavad viirust kogu aeg. Kliiniline pilt: inkubatsioon looduses on 4-19 päeva, akuutse vormiga 3-4 päeva. Metssigadel 15 päeva
ja tagakeha piirkonnas. Vahel võivad kasvajalised lümfisõlmed saavutada ülisuured mõõtmed. Nii on leukoosse lehma abaluueelne kümfisõlm kaalunud viis kilo. SIGADE VESIKULAARHAIGUS Picornavirida Enterovirus Sigade vesikulaarhaigus on kontagioosne pikornaviroos, mis iseloomustub ägeda kulu, palaviku ja villilise lööbega kärsal, sõravahe-, piirde- ja päkanahal. Epizootilised iseärasused. Loomulikes tingimustes on haigusele vastuvõtlikud ainult kodusead vaatamata tõule ja vanusele ning uluksead. Kuigi on teatatud ka laboritöötajate nakatumisest ja viirus võib persisteerida veel lammaste ja veiste organismis, on sead siiski viiruse ainsaks loomulikuks reservuaariks. Nakkusallikaks on nii kliiniliselt haiged kui ka latentsed viirusekandjad sead, kes eritavad viirust kõikide ekskreetide ja sekreetidega. Eriti kõrge on viirusesisaldus lõhkemata villides. Viiruse esmaseks lokalisatsioonikohaks on seedetrakt.
jugapuu alkaloidid. Okaste maksimaalne taksiinisisaldus on kuni 2%, seemnetel vahemikus 0,21%. Katsetega on tõestatud, et laboriloomadest pisiimetajatel (hiired-rotid) jääb taksiini LD50 vahemikku 4,520 mg kehakaalu kilo kohta, kusjuures alkaloidide toime oleneb ka manustamisviisist. LD50 on keskmine surmav annus, mis põhjustab poolte katseloomade surma. Imetajate tundlikkus jugapuu mürkide suhtes erineb liigiti suuresti, näiteks hobused, kodusead ja lehmad on taksiini suhtes väga tundlikud, kuid põdrad, metskitsed ning jänesed võivad jugapuu koort, võrseid, okkaid süüa, ilma et neil avalduksid kahjustavad mõjud. Ka jugapuu marikäbisid söövate lindudega on kahetised lood. Need linnud (rästad), kelle nokas ja seedekulglas seemned ei purune, võivad seemnerüüsid vabalt süüa, kusjuures vastutasuks levitavad nad jugapuu seemneid. Seevastu suurnokk-vintidele ja mitut liiki kanalistele, kes ka
peapöörituse ja oksendamisega. Lõpuks võivad muutuda kõik limaskestad sinakaks, tekkida silmade alla kollased laigud ja ilmneda õhupuudus. Kui sellises seisundis kannatanu ei saa kiiresti arstiabi, võib ta surra. Enne arsti kutsumist tuleb kannatanule kiiresti anda esmaabiks veega segatud pulbriks tehtud sütt, mis imab mürgi seedekulglast endasse. Kuna risoom on suhteliselt magusa maitsega, siis võivad nii mets- kui kodusead süüa neid paha aimamata ja saada mürgistuse. Samuti pannakse maarja-sõnajala lehti vahel ka padja sisse kilpnäärme suurenenud aktiivsuse korral. 20 2. Põldmurakas ehk põldmari (Rubus caesius) Tema rahvapärased nimetused on marivars, põldvääne ja karumarjad. Kõige sagedamini kasvab põldmari tee- ja metsaservadel, eriti loo- ja palumetsade läheduses. Ta eelistab lubjarohket pinnast.
annaabi.ee 
