Võrdlus Tallinna ja Tartu keskaegsete kirikute kohta Tallinn 2008 Võrdlusobjektideks võtsin Tartu Jaani kiriku ja Tallinna Oleviste kiriku. Üldiselt eelistati Eesti aladel levinud kodakirikute asemel basiilikat jam is kujunes valdavalt välja 13. -14. sajandil. Kuna enamik ehitusmeistritest olid saabunud eri paikadest üle Põhja-Euroopa kodunesid siin siiski mited kirikutüübid. Näiteks Tartus ning Lõuna-Eestis olid domineerivad kolmelöövilised kirikud ja Tallinnas ja Põhja-Eestis Ühelöövilised kirikud. Tallinna kirikutele olid iseloomulikumad kaheksa- või nelinurksed piilarid, fassaadidel teravkaarsed lamedad nishid ehk petikud ja astmelise palestikuga raidkivist portaalid. Tartu kirikutest on aga vähe säilinud, kuid märkimisväärne on Tartu Jaani kiriku terrakootaskulptuuride rohkus
sulamist. Käesoleval sajandil on levinud ka teooria, et eestlased on pärit muinasaja kultuurrahvastest ning on üritatud tõestada eesti keele ja sumeri- akadi keele sugulust. 2. Põhja ja Lõuna-Eesti rahvarõivaste suurim erinevus seisis uuenduste vastuvõtlikkuses- kui Lõuna-Eestis püsisid visalt vanad rõivavormid (eriti Mulgimaal), siis Põhja-Eesti oli uuendustele kõige vastuvõtlikum. Tallinna ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Lõuna- Eesti rahvariietes võib kohata läti ja vene mõjutusi, Põhja-Eestis levisid soome-, vene- ja vadjapärased mõjud. 3. Olulisemad liikuvad pühad Eesti rahvakalendris on ülestõusmispühad,
Samas säilis ühisjooni lõunaeestlastega (kirivöö, puusarätt, naiste pearätt, meeste kübar, geomeetriline ornament, hõbeehted). PÕHJA-EESTI Põhja-Eesti rahvarõivarühma moodustavad Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa rõivad. See oli üsna ühtlane, ehkki ka siin ilmnes kohalikke erinevusi. Virumaal püsisid mitmed paikkondlikud erijooned kauem kui lääne pool. Soome mõjudega paistsid silma rannaalad, vene- ja vadjapäraseid jooni oli Peipsi põhjarannikul. Moeuuendused kodunesid kõigepealt Tallinna ümbruses. Kogu Põhja-Eestis, eriti Virumaal, kanti 19. sajandi lõpupoole liibuva piha ja kahara seelikuosaga kaapotkleiti. LÄÄNE-EESTI Lääne-Eesti rahvarõivarühma kuuluvad Läänemaa ja Pärnumaa kihelkonnad. Iseloomulikud on lambapruunid ja -mustad ülerõivad. Pärnumaal olid pruunid ka meeste ülikonnad, mille omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused. Pikitriibuline seelik kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks, omapäraseks võib pidada
riidest umbkuuetaoline vene naiste sarafani tüüpi kehakate, mis säilitas varasema kuue eestikeelse nimetuse rüü. · Rüü oli vale- e. liigvarrukatega, mis rippusid vöö alla pistetult seljal. Põhja-Eesti (Harju-, Järva- ja Virumaa) · uuendustele kõige vastuvõtlikum · Rannaalad paistsid silma Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis täheldada vene- ja vadjapäraseid jooni · Tallinna ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. · Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet käiseid · Iseärasuseks oli lillkiri, mis tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. · 19
Samas võis täheldada ka mitmeid mõjutusi : Lüuna võrumaa rõivastel oli ühisjooni lätlastega kogu lõuna eestis levis venepäraseid jooni (pun puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades) Põhja eesti Üsna väiksed paikkondlikud erijooned See piirkond uuendustele kõige vastuvõtlikum Rannaalad-soome mõju Peipsipõhjarannikul vene ja vadjapäraseid jooni Tln a ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed europpa moerõivatsega seotud nähtused _meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond naistel pikitriibuline seelik ja indigogoa tumesiniseks värvitud villased kangad. Naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varruktaega pihakatet käiseid Iseärasuseks oli lillkiri.................. 14. Nimetage neitsi Maarjaga seotud rahvakalendri tähtpäevad ja andke lühike ülevaade
Särgiväel, ainult vöö peal, abielunaistel ka põll ees, tehti nii tööd kui käidi mõisas. Särk õmmeldi peenemast linasest piha ja jämedamast takusest riidest alaosaga. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid laiad, seati õlajoonel volti ning suus värvli külge kurdu. Põhja-Eesti rahvarõivaste iseärasuseks on lillkiri, mida tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. Omapäraseks jooneks on 19. sajandi alguses naiste peakattena pottmüts. Põhja-Eestis kodunesid esimesena ja levisid mujalegi mitmed uuema moega seotud nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinine värv villastel rõivastel. 2. Kirjelda Eesti toidupärandit. Millal hakati Eestis kasvatama ja toiduks tarvitama. Mis toite neist tehakse? Teateid eestlaste argi- ja pidupäevatoitudest ning söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on üsna napilt. Teada on, et toit oli äärmiselt ühekülgne ja kasin. 19
Kool lõppemise järel oli tal valida, kas siirduda koduõpetajaks Sileesiasse või Liivimaale. Hupel valis viimase variandi, sest Sileesias möllas parajasti Seitsmeaastane sõda. Hupel saabub Liivimaale 1757 Hupeli otsus Liivimaale saabuda polnud sugugi unikaalne otsus, mitmed toonased Saksamaal ülikooli lõpetanud teoloogid asusid Balti kubermangudesse esialgu koduõpetajateks, hiljem pastoriteks. Paljud neist plaanisid Baltikumi jääda vaid mõneks aastaks, kuid kodunesid seal kiiresti ja andsid olulise panuse kohalikku valgustustegevusse. Hupeli kõrval võib nimetada veel näiteks valgustusmeelset pastorit Johann Georg Eisenit, ajaloolast ja juristi Friedrich Konrad Gadebuschi ning arsti ja estofiili Johann Wilhelm Ludwig von Lucet. Esialgu oli Hupel Riias, kuid siirdus hiljem koduõpetajaks ilmselt Eesti alale. Tõenäoliselt oli ta alates 1758. või 1759. aastal koduõpetajaks Äksis. 1759. aasta lõpus sai temast ka
annaabi.ee 
