Renessansiaegne harmoonilisus asendus rahutu liikumise, teatraalsuse, liialdusega kõkides kunstiliikides. Ehitati suurejoonelisi kirikuid ja losse, mis olid kaunistatud ornamentide, reljeefide, kujude ja sammastega. Rajati uhked pargid kunstipäraselt pügatud põõsaste ja lillepeenardest mustridega. Muusikas arenesid erinevad stiilid nii maade kui muusikaliikide kaupa. Heliloojad pidid oskama kirjutada erinevat muusikat (teatri-, kiriku-, kodumuusika jm). Uued jooned muusikas: · Heakõlalise renessanss-muusika asemel eelistati pingelist, kontrastset muusikat · Muusikas kajastati inimlikke tundeid · Tekkisid uued muusikaliigid: ooper, oratoorium, kantaat; hakkas arenema ansambli- ja orkestrimuusika · Kontsertlik muusika vajas õppinud pillimehi ja lauljaid professionaalsed muusikud
Muusika abil oli võimalik jõuda religiooni tunnetamiseni ilma kristlike mõisteteta, mida püüti vältida. Kunagi varem polnud helilooja asetatud nii kõrgele pjedestaalile helilooja oli kui ülempreester, kes on võimeline tajuma teistpoolsust, milleni tavaline inimene ei jõua. Selline romantiline kunstnikutüüp andis kogu kunstile kõrgema hoiaku. Suunad ja zanrid Muusikas eksisteerisid kõrvuti erinevad suunad: suurte kontserdisaalide muusika, ooper, kirikumuusika, salongimuusika, kodumuusika ja alaväärtuslik kits (nn. plüüzsohva- romantika). Ajastule iseloomulik vaimustus tehnikast peegeldus ka muusikas ja pillimängutehnikas, mis arenes väga kõrgele tasemele ( näit. Paganini, Liszt jpt.). Kõrvuti klassitsistlike zanridega ilmusid mõned uued liigid: poeetilised klaveriminiatuurid (Chopin, Schumann), soololaulud (Schubert), sümfoonilised poeemid (Liszt), muusikalised draamad (Wagner). Iseloomulik oli poeetilise sõna ja idee
Romantismi üheks põhijooneks on püüd teostamatuse järele. Romantik kannatab kättesaamatu ideaali tõttu, tema tunded muutuvad unistusteks. Ta eemaldub tegelikkusest, mis on kui päästev põgenemine iseenda eest. Romantiline kujutamislaad on individualiseeritum, kuna seal kujutatakse iga pisematki inimkirge. Muusikas eksisteerisid kõrvuti erinevad suunad: suurte kontserdisaalide muusika, ooper, kirikumuusika, salongimuusika ja kodumuusika. Ajastule iseloomulik vaimustus tehnikast peegeldus ka muusikas ja pillimängutehnikas, mis arenes väga kõrgele tasemele. Kõrvuti klassitsistlike zanridega ilmusid mõned uued liigid: poeetilised klaveriminiatuurid, soololaulud, sümfoonilised poeemid, muusikalised draamad. Iseloomulik oli poeetilise sõna ja idee ülekandumine instrumentaalmuusikasse. Romantikute meloodial oli juhtiv tähtsus. Seda kujundati mitte niivõrd esteetiliste reeglite
(1934), ,,Kaks selget silma" (1935), ,,Nõmm" (1934), ,,Vesiroos" (1935) ja ,,Õhtu köitis" (1935). Tahaplaanile ei jäänud ka instrumentaallooming. Valmisid ,,Eleegia" tsellole ja klaverile (1935) ning ,,Hällilaul" klaverile (1935). Aastal 1935 tegi Villem Kapp otsustava sammu, astudes Artur Kapi kompositsiooniklassi õpilaseks. Artur Kapi klassis olid tähtsamateks nõueteks väljenduse loomulikkus, selgus ja loogilisus. 1937. aastal korraldas Eesti Muusika Akadeemiline Helikunsti Selts kodumuusika võistluse, kuhu saatis oma teoseid ka Villem Kapp. Tema ,,Eleegia" jäi kolmandale ning ,,Hetk" üheksandale kohale. (Tõnson 1967: 34-36, 40) Villem Kapp lõi innukalt kaasa kõigis kodukohaga seotud muusikaüritustel, kas koorijuhi, orelimängija või pianistina. 1937. aasta sügisel andis Villem Kapp Suure-Jaani kirikus oma esimese iseseisva orelikontserdi. Hiljem andis kontserte ka Viljandis, Türil ja Tartus. 1938. aastal 29
Hakati huvi tundma vanamuusika vastu, pärast 100 aasta möödumist esitati taas Bachi Matteuse passiooni, sai alguse tava mängida varem loodud muusikat. Romantismi üheks põhijooneks on püüd teostamatuse järele. Struktuurid suurenesid: pikenes meloodia, esiplaanile tõusis maalilisus oma sujuvate värviüleminekutega. Muusikas eksisteerisid kõrvuti erinevad suunad: suurte kontserdisaalide muusika, ooper, kirikumuusika, salongimuusika, kodumuusika ja alaväärtuslik kits (nn. plüüzsohva- romantika). Ajastule iseloomulik vaimustus tehnikast peegeldus ka muusikas ja pillimängutehnikas, mis arenes väga kõrgele tasemele ( näit. Paganini, Liszt jpt.). Kõrvuti klassitsistlike zanridega ilmusid mõned uued liigid: poeetilised klaveriminiatuurid (Chopin, Schumann), soololaulud (Schubert), sümfoonilised poeemid (Liszt), muusikalised draamad (Wagner). Iseloomulik oli poeetilise sõna ja idee ülekandumine instrumentaalmuusikasse
meeslauluühingud; koduseks pilliks klaver- väikevormide viljelemine)Romantismile omaseid jooni leidus Haydni, Mozarti kui Beethoveni loomingus. Romantiline ooper- teemaks inimene üleloomulike jõudude mõjusfääris, süüa ja lunastada idee; teisalt kodanlik suund-salmilaulude ja hubase miljööga laulumäng, rahvalikud elemendid. F.Schubert oli esimene romantik muusikas.(tema iidoliks oli Beethoven) 2. Franz Schubert (1797- 1828) Sündinud Viini lähistel, isa õpetaja, elav kodumuusika harrastus. Laulupoiss, pedagoogiline stuudium, abiõpetaja, hiljem sõprade toetusel vabakutseline. Varaküps helilooja ilma põhjaliku teooriakoolituseta, (18 aastaselt 150 laulu sh. "Metshaldjas")Kõrgete vaimsete huvidega sõpradering luuletajatest ja kunstnikest. Suri 31 aastaselt närvipalavikku, veidi enne surma Viini õueorganist ja teoreetiku Sechteri teooriaõpilane. Kirjutanud 630 laulu ligi 90 luuletaja tekstile, Kaks suurt laulutsüklit, "Ilus möldrineiu" ja "Talvine teekond" W
annaabi.ee 
