Need kõnelevad poeedi arengust, tema oskusest valitseda sõna ja huvist luule rütmi- ja kõlanähtuste vastu. Sisus liigub luuletaja sõja- ja revolutsioonisündmuste, enda sisekonfliktide ja -tunnete ning armastus- ja looduselamuste vallas. Nagu eesti luules üldse, nii tuleb ka Visnapuu 20. aastate alguse loomingus esile elulähedane ajaluule. Kogudes "Ränikivi" (1925), "Maarjamaa laulud" (1927), "Puuslikud" (1929) ja "Tuulesõel" (1931) on valdav mõtte- ja koduluule. Neis kogudes mõtiskleb Visnapuu kodumaa olude ja elukorralduse üle, püüab süüvida rahva mõttelaadi ja võitleb ebajumalatega. 20-ndad on Visnapuu luules heitlikud aastad ja lõpevad tõdemusega, et ta ei suuda olla ühiskonnale tõekuulutaja ja kohtumõistja. Väsinud luuletaja pöördub järgmises kogus "Päike ja jõgi" (1932) looduse poole, otsides selle igavesest ringkäigust tasakaalu. Visnapuu viimased kogud "Esivanemate hauad" (1946),"Ad astra" (1947), "Periheel
Ellen Niit Ellen Niit on sündinud 13 juulil 1928 Tallinnas. Ta on eesti kirjanik ja tõlkija. Ellen Niit on õppinud Tallinnas, Tapal , Tallinna 4. Keskkoolis ja Tartu Ülikooli keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Tartu Ülikooli aspirantuuris ta Eesti lastekirjanduse alal. Esimesed luuletused ilmusid siiis, kui Ellen Niit oli veel kooliõpilane ja kandis nime Ellen Hiob. Ellen Niidu sügavalt läbi tuntud lembe- ja koduluule tõuseb esile värskuse ja jõuga. Isamaaluule on seotud töö ja läbielamistega. Ta on ka tõlkinud peamiselt ungari, soome ja vene keelseid raamatuid. Koos Jaan Krossiga on ta ka avaldanud matkaraamatuid. Need on kirjutatud peamiselt Egiptusest ja Türgist. Lastekirjanikuna on Ellen Niit olnud väga edukas. Tal on eesti lasteluule arendajana väga suur roll kanda. Ta on töötanud Tallinna Kirjanike Liidu luulekonsultandina 1, ETV
Elas kitsastes tingimustes Visnapuu Kaotusevalu seoses ema ja isa surmaga Visnapuu Berliinis Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Looming 20-ndatel "Ränikivi" (1922) "Maarjamaa laulud" (1927) "Puuslikud" (1929) "Tuulesõel" (1931) "Päike ja jõgi" (1932) Valdav oli mõtte- ja koduluule Kontrastsed meeleolud Ei suutnud olla ühiskonnale tõekuulutaja ja kohtumõistja Pöördub looduse poole, otsides selle ringkäigust tasakaalu 30-ndad Visnapuust saab talumees Hakkab Luunjas rajama esimest päriskodu Abikaasa põeb kopsuhaigust Pärast riigipööret Pätsimeelne Kirjanikkude Liit hakkab lõhenema Töötas mitmetel juhtivatel kohtadel Mõjukas kirjanduspoliitik Looming 30-ndatel "Üle kodumäe" (1934) "Põhjavalgus" (1938)
kui ka igavikuline mõõde. Tema luule on kandunud läbi tumedate, irratsionaalsete aastakümnete kaht aja vaimule risti vastupidist väärtust selgust ja hellust ning sealt leiab ka palju heledavärvilisi sümboleid maa, emaduse, viljakuse ja lapsepõlve sümboleid. Ellen Niidu luule on lähedal rahvalaulumaailmale ning osa loomingust on tänaseski päevas kaasarääkiv. (Keel ja Kirjandus, 2003) Kirjaniku sügavalt läbituntud lembe- ja koduluule tõuseb esile kujundivärskuse ja üldistusjõuga, isamaaluulet läbib töö, kargete looduselamuste ja rahva järjekestvuse 4 tunnetamisest kasvav kiindumus. Ellen Niit on luuletaja, kelle looming on naiselik ja emalik, kus ometi puudub igasugune sentimentaalsus. Selle hellus ja soojus on väljapeetult napp. Tema luule värss on sageli laulev ja riim on alati puhas. (Kruus, 1995)
Üldjuhul ollakse j ´kuskil kõrgemal sealt siis vaadeldakse selle maa ilu. Kodu ja kodumaa kujund. KV: geograafia, looduse ülistamine, võõrsil oleku, võõrsilt tagasituleku teema. Ärkamisaja luule: rahvuslikkus, paatoslik, ülev stiil, tekstid loovad elukaugeid abstraktseid pilte. Kliseed (lillerikkad aasad, vulisevad allikad). Harmooniline selline (noh, looduse ülistamine). Elukauge luule idealiseerib maailma. Teemad: 1) patriootlik isamaaluule 2) loodus- v kodukohaluule 3) koduluule kitsamalt 4) armastusluule 5)sotsiaalkriitiline luule 6) religioosne luule 7) filosoofiline luule Koidulal on priiuse ja isamaaluule: Priiuseluule: priiuse ja orjaaja vastandus, loodetakse uue priiuse tulekule, eepilised, jutustaja asub kuskil kõrgel v jõe kaldal. Isamaaluule: hümnilik, eleegiline, isamaa ülistuslaulud, luuletaja ja isemaa ühtekuuluvus. Armastuse kõrval surmamotiiv. ,,Eesti muld ka Eesti süda", ,,Mu isamaa on minu arm". 23
põõsastes istuvad tuvikesed, kuskil õitsevad roosid ja taevas särab kuldne päike, öösel säravad tähed. Kasutatakse kõiki aasta- ja päevaaegu. Räägitakse lahkumisest ja kodust – idülliline ja elukauge. See on ideaalmaailma ja abstraktse maailma naiivne loomine – klišeelik ja lihtsustatud. Patriootlik isamaaluule; loodusluule või kodukohaluule – oluline ja populaarne baltisaksa kirjanduses 19.saj II poolel ja lõpus; koduluule – keskendub lapsepõlve- ja nooruse tunnetele. Vaadatakse nostalgiliselt tagasi muretule karjasepõlvele; armastusluule; (sotsiaal)kriitiline luule – ühiskondlik probleem (nt maarahva ja sakslase suhe); religioosne luule; filosoofiline luule – räägitakse abstraktsetest asjadest: õnn, moraal, elu mõte, eluraskused. Tihtipeale teemad põimuvad omavahel, st puhtakujulisi luuletüüpe oli vähe. Ärkamisajal kujunevad
Need kõnelevad poeedi arengust, tema oskusest valitseda sõna ja huvist luule rütmi- ja kõlanähtuste vastu. Sisus liigub luuletaja sõja- ja revolutsioonisündmuste, enda sisekonfliktide ja -tunnete ning armastus- ja looduselamuste vallas. Nagu eesti luules üldse, nii tuleb ka Visnapuu 20. aastate alguse loomingus esile elulähedane ajaluule. Kogudes "Ränikivi" (1925), "Maarjamaa laulud" (1927), "Puuslikud" (1929) ja "Tuulesõel" (1931) on valdav mõtte- ja koduluule. Neis kogudes mõtiskleb Visnapuu kodumaa olude ja elukorralduse üle, püüab süüvida rahva mõttelaadi ja võitleb ebajumalatega. 20-ndad on Visnapuu luules heitlikud aastad ja lõpevad tõdemusega, et ta ei suuda olla ühiskonnale tõekuulutaja ja kohtumõistja. Väsinud luuletaja pöördub järgmises kogus "Päike ja jõgi" (1932) looduse poole, otsides selle igavesest ringkäigust tasakaalu. Visnapuu viimased kogud "Esivanemate hauad" (1946),"Ad astra" (1947), "Periheel.
"Käoorvik". Need kõnelevad poeedi arengust, tema oskusest valitseda sõna ja huvist luule rütmi- ja kõlanähtuste vastu. Sisus liigub luuletaja sõja- ja revolutsioonisündmuste, enda sisekonfliktide ja -tunnete ning armastus- ja looduselamuste vallas. Nagu eesti luules üldse, nii tuleb ka Visnapuu 20. aastate alguse loomingus esile elulähedane ajaluule. Kogudes "Ränikivi" (1925), "Maarjamaa laulud" (1927), "Puuslikud" (1929) ja "Tuulesõel" (1931) on valdav mõtte- ja koduluule. Neis kogudes mõtiskleb Visnapuu kodumaa olude ja elukorralduse üle, püüab süüvida rahva mõttelaadi ja võitleb ebajumalatega. 20-ndad on Visnapuu luules heitlikud aastad ja lõpevad tõdemusega, et ta ei suuda olla ühiskonnale tõekuulutaja ja kohtumõistja. Väsinud luuletaja pöördub järgmises kogus "Päike ja jõgi" (1932) looduse poole, otsides selle igavesest ringkäigust tasakaalu. Visnapuu viimased kogud "Esivanemate hauad" (1946),"Ad astra" (1947), "Periheel. Ingi
annaabi.ee 
