lehtede massist. Seda massi eritab emaloom umbes kuu aega. Alles aasta vanuselt lahkub ta emast lõplikult. Suguküpseks saavad koaalad nelja- aastaselt. Koaalad elavad keskmiselt 12.- 13. aastaseks, harva kuni 18 aastaseks . Minevikus elasid koaalad Austraalias peaaegu kõikjal . Küttimiste ,sagedaste tulekahjude ja põudade tagajärjel kadus koaala täielikult Lääne-ja Lõuna Austraaliast veel enne eurooplaste sinna jõudmist . Valge inimese tulekul võis koaalasid kohata vaid idapoolsetes osariikides . Eukalüptimetsade hävitamine vähendas koaalade arvu 20. sajandi esimesel poolel veelgi .Ka haigustele , mis asustuse tihenemine kaasa tõi olid loomakesed vastuvõtlikud . Kuid peapõhjus miks see loomaliik on peaaegu hävinud on jahipidamine karusnahkade saamiseks. Loodusesse on jäänud nii vähe koaalasid, et nende päästmiseks on ainuke võimalus säilinud loomade püüdmine ja nende pidamine kunstlikes tingimustes .Kaks kõige kuulsamat
Koaalat on esimest korda mainitud tundmatu autori poolt, tema aruandes reisist Sinimägedesse 1798. aastal. Samal aastal lasi esimese tõendusmaterjali kuberneri sekretär John Price. Tundmatu autor kirjutab et Sinimägedes elab loom nimega kullavain, kes välimuselt sarnaneb Lõuna Ameerika laisikuga. Teadusele avastati koaala merelaevastiku ohvitseri F. Ballieri poolt 1802. aastal. Esiteks muretses ta koaalanaha, hiljem aga ka elusa looma. Pärast seda leiti viiekümne aasta vältel koaalasid ainult Uus-Lõuna-Walesi piires, kuid 1855. aastal nähti teda ka Victoria osariigis ja 1923. aastal Queenslandi kaguosas. Minevikus asustas koaala ka Lõuna- ja Lääne-Austraaliat, aga ta kas suri hijem välja või hävitati täielikult, sest leiud tõendavad, et ta seal elas. Queenslandist on leitud ka pool tonni kaalunud Hiidkoaala (Koalemus) fossiilseid jäänuseid. See loom ei olnus aga tänapäeval eksisteeriva liigi eellane. Koaala elutseb tänapäeval Ida-Austraalias
oksalt teisele, tõmmates selleks pingule oma jalgade vahel paikneva lennuse. Veeopossumi (Chironectes minimus) tagajaladel on ujulestad ning ta ujub hästi, kukkurmutt (Notorycytes typhlops) aga kaevab oma kühvelkäppadega maa alla käike. Austraalia ja Ameerika kukkurloomad Austraalia kukkurloomad ehk kukrulised, on arenenud muust maailmast eraldi, omaette. Selle tulemusena on tekkinud väga vormirohke rühm, mis hõlmab näiteks vombateid, känguruid ja koaalasid. Ameerika kukrulised pole nii liigi- ja vormirohked, seal leidub vaid opossumlasi. Suur pesakond Kängurutel sünnib tavaliselt üks poeg korraga. Teistel kukrulistel, eriti aga väikestel liikidel, nagu kukkuropossumitel, kääbuskuskustel ja kukkurhiirlastel, on suured pesakonnad. Kassisuurune virgiinia opossum (Didelphis virginiana) on Põhja- Ameerika ainuke kukkurloom. Selle liigi emastel on tihtipeale korraga 20 poega (see on ka imetajate rekord)
,,hüppevedrudena''. Mõned puude otsas elavad kukrulised saavad lauelda ühelt oksalt teisele, tõmmates selleks pingule oma jalgade vahel paikneva lennuse. Veeopossumi tagajalgadel on ujulestad ning ta ujub hästi, kukkurmutt aga kaevab oma kühvelkäppadega maa alla käike. Austraalia kukkurloomad ehk kukrulised, on arenenud muust maailmast eraldi, omaette. Selle tulemusena on tekkinud väga vormirohke rühm, mis hõlmab näiteks vombateid, känguruid ja koaalasid. Ameerika kukrulised pole nii liigi- ja vormirohked, seal leidub vaid opossumlasi. Kängurutel sünnib tavaliselt üks poeg korraga. Teistel kukrulistel, eriti aga väikestel liikidel, nagu kukkuropossumitel, kääbuskuskustel ja kukkurhiirlastel, on suured pesakonnad. Kassisuurune virgiinia opossum on Põhja-Ameerika ainuke kukkurloom. Selle liigi emastel on tihtipeale korraga 20 poega. Sageli hukkub suur osa pesakonnast, sest emal pole piisavalt nisasid poegade toitmiseks.
Ma ei mõista hukka kedagi, kes viimast eluviisi harrastavad. Otse vastupidi. Kui neile sobib selline eluolu rohkem, võivad nad vabalt ka nii jätkata, kuid mina olen isiklikult seikleja iseloomuga, kes tahab kõike kord ise järele proovida. Mõte sellest, et üks päev ma pistan oma varbad ka Vaiksesse ookeani, käin ära Eiffeli torni tipus, õpin selgeks mõne aafrika hõimu kohaliku keele ja pildistan Austraalias koaalasid, tõstab kohe märgatavalt mu isu välja rännata. Kuna olen omal nahal tundnud, kui erinevad kultuurid on ainuüksi Euroopas, ootan huviga, et saaks näha, millised on eluolud näiteks Indoneesias või missugune võib välja näha üks õige Namiibia hõimutants. Ka erinevate keelte alusel saab inimesi grupeerida. See, mitut keelt üks isik oskab, näitab minu jaoks tema intelligentsust ja tolerantsi maailma vastu. Ma mõistsin seda
Koaala on suurepärane ujuja. Kui ta veest välja tuleb, siis lakub ta oma kasuka kuivaks ja neelab selles olnud vee alla. Koaala on kukruline ja toitub ainult teatud liiki kummipuu- või eukalüptilehtedest, mida sööb mõnikord kuni 1 kg päevas. Eluks vajaliku vee saab toidust. Emastel koaaladel on korraga üks järglane. Koaalabeebi jääb emaslooma kukrusse kuueks kuuks, ta areneb seal nisast emapiima imedes. Edasi kannab ema teda aasta jooksul seljas. 20. sajandi alguses kütiti koaalasid nende hõbehalli karusnaha pärast. Tänapäeval on see loomaliik kaitse all, kuid on siiski väljasuremise ohus.
annaabi.ee 
