Kaltsiumkarbonaat on vees peaaegu lahustumatu, et aga loodusveed sisaldavad alati lahustunud süsihappegaasi, siis keemiliste reaktsioonide tulemusena tekivad kaltsiumvesinikkarbonaadid, mis põhjustavad vee karedust. Kaltsiumkarbonaadi, -vesinikkarbonaadi ja süsihappegaasi vahekord sõltub vaadeldava vee(kogu) pHst. Kasutamine: Kaltsiumkarbonaat lubjakivina on tuntud tooraine ja ehitusmaterjal. Muinaseestlased ehitasid oma linnused paekivist. Samuti on Eestis lubjakivist ehitatud kloostrihooned ning kirikud. Praegu enam kaltsiumkarbonaati paekivina ehituses ei kasutata. Selle põhjuseks on eelkõige happevihmad, mis paekivist ehitised hävitab. Kaltsiumkarbonaat on aga tooraineks erinevate ehitusmaterjalide tootmisel, nt kaltsiumhüdroksiidi Ca(OH)2 ja kaltsiumoksiidi CaO. Kaltsiumoksiidi ja -hüdroksiidi kasutatakse ehitustel sideainena. Kaltsiumkarbonaat on traditsiooniliselt olnud kriidi põhikomponent. Kaltsiumkarbonaat on oluline happesuse neutraliseerija
Selle massiivse kahekordse hoone alumise osa moodustab ümarkaarsete sügavate niššidega liigendatud kümnetahukas. Ülemist silindrilist osa liigendavad petiknišid ja kroonib ühest monoliidist väljatahutud nukkidega kuppel. Karolingide ajal kujunes välja kloostri põhiskeem, mis koosnes kirikust, kloostriõue ümbritsevatest kongidest, kloostriülema majast, koolist, võõrastemajast, haiglast ning mitmeotstarbelistest majandusruumidest. Tähtsamad kloostrihooned paiknesid neljatiivalise sulushoonestuse ehk klausuurina ümber siseõue, mida ümbritses ristikäik (kaetud sammaskäik, mis ühendas erinevaid kloostrihooneid ja kirikut). Hoonestu lõuna- või põhjatiival oli kirik, selle vastas söögisaal ehk refektoorium. Lossiehitist nimetati karolingide ajal pfalz´iks. Losside ehitamisel tugineti vanade germaan- laste ja keltide või siis rooma impeeriumist pärit ehitustraditsioonidele Joonis 9
1766. aastal tabas kloostrit suur tulekahju ja varsti pärast seda alustati uue mõisahoone ehitamist kloostrist ida poole. Esialgu kohendati mõisa tarbeks tervemad kloostrihooned; täpsemalt selle põhja ja idatiib, mis katustati. Sõdades kannatanud idatiib taastati, ehitades sinna uusi müüre ja võlve ning muutes akna ja ukseavasid. Põhjatiivas paiknev kirik oli jäänud sõjas
Lubjapõletamisel saadud lupja ja lubimörti kasutati V saj eKr Ateena Pikkade müüride ladumisel. Mörti ja krohvi tehti maasse kaevatud augus kustutatud lubjast. Lubjakivi on läbi aegade olnud ka kasutusel ehitusmaterjalina. Näiteks egiptlased kasutasid seda püramiidide ehitamisel Khufu püramiid on ehitatud täielikult lubjakivist. Ka muinaseestlased ehitasid oma linnused paekivist. Samuti on Eestis lubjakivist ehitatud kloostrihooned ning kirikud. Pärast Tallinna vallutamist taanlaste poolt 1219. aastal rajati Tõnismäele lubjapõletusahjud ja lubimörti hakati siingi kasutama ehitusel sideainena. Praegu enam kaltsiumkarbonaati paekivina ehituses ei kasutata. Selle põhjuseks on eelkõige happevihmad, mis paekivist ehitised hävitab. Seega hävitavad happevihmad ka marmorist ehitisi ja kujusid. Kaltsiumkarbonaat on aga tooraineks erinevate ehitusmaterjalide tootmisel, nt kaltsiumhüdroksiidi ja kaltsiumoksiidi
reliikviaid. Need paigutati kastikestesse, mis kujutasid endast tolleaegse kunstikäsitöö tippu. Mõnikord ehitati suurematele kirikutele reliikviakastide jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik. Romaani kirik on reeglina osa suurest tervikust, kloostrikavatisest. Kloostrihooned olid kavandatud sulushoonestusena, kirikuga olid nad ühendatud ristikäigu abil. Ristikäik kujutas endast võlv- või talalaega galeriitaolist ringteed, mis ümbritses kloostri nelinurkset sisehoovi ja avanes sellesse akende või kaartega. Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Saalkirik kujutab endast ühelöövilist apsiidiga
Nagu näha ei ole ka siin juttu linnast, vaid lihtsalt linnusest. Üks teade 1220ndate lõpu Tallinna kohta pärineb Taani dominiiklaste algusaastaid kirjeldavast kroonikast: "Vennad asutasid Tallinna konvendi kahel korral. Esmalt kuulsusrikka valitseja isand Valdemari, Taani kuninga palvel, kes allutas eestlased mõõgaga oma valitemisele. Vennad saadeti Tallinna suurde linnusesse Issanda aastal 1229, kus nad kaitsekraavi kõrvale väikesest linnusest põhja poole ehitasid kiriku ning teised kloostrihooned." Mungad eelistasid üldreeglina tegutseda linnades, rajades oma konvente sageli rahvarohketesse ja mitte liiga elitaarsetesse linnaosadesse. Kuna konvent rajati Toompeale, on võimalik, et all-linn oli tol hetkel asustamata, liiga hõredalt asustatud, või taanlaste vallutuse tõttu hüljatud elanikud võitluses surma saanud, või pärast sõda mingil põhjusel Toompeale elama jäänud. Arvestades tsiteeritud kroonika esialgse versiooni puudumist ning analüüsides
See muudeti suuremaks kirikuks 13.sajandi kolmandal veerandil. Kirku põhjaküljele ehitati käärkamber ning 14. sajandi teiseks veerandiks olid valminud ida-ja põhjatiib. 15. sajandi esimesel poolel pikendati kirikuhoonet läände ning selle lääneküljele ehitati preestrihoone ning parlatoorium. Seejärel valmisid läänetiib, 4 abtissimaja ning uus köök. Sellest ajast alates, kui kloostrihooned koolile üle anti, on esialgseid hooneid palju ümber ehitatud ning on raske saada täpset pilti sellest, milline võis välja näha keskaegne klooster. [ 5, lk 44; 6, lk 28, 79, 80] Järgmiseks tutvustan lähemalt kloostritiibu. Lõunatiivas asus Ventseli kabelist ümber ehitatud kirik, mis oli ukseava kaudu ühendatud teenistuseks mõeldud käärkambriga. Vähe on teada kiriku siseruumide jaotuse ning varasemate avade kohta, sest kirik on olnud pidevalt kasutusel. 1420. ja 1430
talum. Poolsõõrikujulist kaarevälja nimetatakse tümpanoniks, see on kaunistatud reljeefiga. Ka arhivoldid ja palestiku sambad võivad olla kaetud dekoratiivse reljeefiga. Läänefassaadil peaportaali kohal, mõnikord ka põiklöövi uste kohal on ehisraamistikuga roosaken (eriti iseloomulik gootikale). Teised aknad on väikesed, kitsad, ümarkaarelised( võivad olla ka kaheosalised). Romaani kirik on reeglina osa suurest tervikust, kloostrikavatisest. Kloostrihooned olid kavandatud sulushoonestusena, kirikuga olid nad ühendatud ristikäigu abil. Ristikäik kujutas endast võlv- või talalaega galeriitaolist ringteed, mis ümbritses kloostri nelinurkset sisehoovi ja avanes sellesse akende või kaartega. Romaani aegsest profaanarhitektuurist on vähe säilinud. Suurem osa elumaju oli puust. Küll aga arenes sel perioodil välja kivilinnus. Romaani stiilile on ehk kõige iseloomulikum 10
annaabi.ee 
