Tootsi alevi, enamiku Are ja Paikuse vallast ning osi Kaisma ja Sauga vallast. Tori kihelkonna ala oli asustatud juba väga ammustel aegadel. 1967-68. aastal Pärnu jõe paremal kaldal, Sindist põhja pool, Pullis avastatud mesoliitikumi (ajajärk jääaja lõpust kuni savinõude kasutuselevõtuni) asulakoht on seni vanim tõend Eesti ala inimasustuse kohta. Sealne Joldiamere (Läänemere nõos umbes 10200-9300 aastat tagasi asunud jahe riimveeline veekogu) rand asustati preboreaalse kliimastaadiumi keskel, u. 7500 aastat e. Kr. Hiljem jäi kultuurkiht Antsülusjärve (jääajajärgne mageveeline suurjärv Läänemere nõos umbes 7500-8500 aastat tagasi) vee alla ja kattus 2-3 meetri paksuse settega. 1969-76. aasta kaevamistel leitud tulekivi- ja luuesemete järgi otsustades kuulusid sealsed asukad lõuna poolt tulnud hõimude hulka, kes panid aluse Kunda kultuurile. Sarnaseid leide on saadud üksikult veel piki jõge alla Reiuni ja ülesvoolu Lepakose ürgasulani. Kirikud:
Mukri raba on nime saanud Mukre küla (varasemalt ka Mukro) nime järgi. Eelkõige kõnekeeles kasutatakse sageli nimekuju Mukre. Raba lõunapoolset osa nimetatakse ka Ellamaa rabaks. Siiski on see tegelikult terviklik rabalaam, mille poolitab 1920. aastatel ehitatud tee, mis lõi Mukre küla elanikele ühenduse Eidaperega. See üle raba kulgev tee on suisa ajaloolise väärtusega, sest on ehitatud puunottidele ja haokubudele. Mukri raba on kujunema hakanud preboriaalse kliimastaadiumi lõpul (umbes 10 000 9000 aastat tagasi) järve soostumisel ning on Eesti vanimaid soid. Raba ehk kõrgsoo on soo arengu viimane staadium. Seega on kõik rabad sood, aga kõik sood ei ole rabad. Raba on liigivaene, kuid väga stabiilne kooslus põhjuseks suur isereguleeruvus ja suhteline autonoomsus ümbritsevate alade aine- ja energiaringe suhtes. See tuleneb suurel määral turbasammaldest, kes toituvad sadeveest ning suudavad palju vett vastu võtta ja endas hoida.
Mukri raba on tekkinud järve soostumisel umbes 10000-9000 aastat tagasi. Mukri raba on nime saanud Mukre küla ( varasemalt ka Mukro ) nime järgi. Raba lõunapoolset osa nimetatakse ka Ellamaa rabaks. Mukri on terviklik rabalaam, mille poolitab 1920. aastal ehitatud tee, mis lõi Mukre küla elanikele ühenduse Eidaperega. Üle raba viiv tee on ehitatud puunottidele ja haokubudele ning on seega ajalooliselt väärtuslik. Mukri raba on kujunema hakanud järve soostumisega preboriaalse kliimastaadiumi lõpul. Raba ehk kõrgsoo on soo arengu viimane etapp. Seega on kõik rabad sood, aga kõik sood pole rabad. Raba on küll liigivaene, kuid väga püsiva kooslusega. Raba on suur veereservuaar. Enamik veest on seisev ja sisaldab vähe mineraalaineid ning hapnikku. Rabavesi on pruunikas ja happelise reaktsiooniga, kuna sisaldab humiinaineid. Rabavesi on puhas ja seda võib juua, kuid ta ei kustuta hästi janu, kuna sisaldab vähe mineraalaineid. ( Kristian, Tihkan, 2011, lk 40 - 41 ).
viitavaid turbasammalde spoore. Koldjas selginell on juba haruldasem. Oluliselt suureneb jälle kserofiilsete taimede ja tundrataimede hulk. Järsult kahaneb puude ja rohttaimede ohtrus. See jagunes allerödiks ja hilisdrüüaseks. Setetes on näha puju õietolmu ja vaevakase arvukuse tõusu. Lõuna Eestis domineeris kask, Põhja Eestis mänd, hakkas ilmuma ka kadakat ja haaba, kuuske aga siis ei olnud, see oli kliimastaadiumi alguses ja lõpus. 9 Hilisjääaja lõpul on taimekatte arengule olulise mõjuga olnud igikeltsa ja jääpankade sulamine, sellest tuleneb vee ja temperatuuri olude muutumine. Jäätekkeliste kõrgendike lamendumine ja reljeefi üldine tasandumine. Oluline mõju oli suurte veepaisjärvede kahanemine, nende vabanenud põhjal tekkisid suured tasandikud, neid iseloomustab peeneteralisest settest pinnakate
Püsiasustusest metsa kujundavas ulatuses ei saa aga rääkida varem kui ligikaudu 40005000 aastat tagasi. Sel ajal tekkisid asulate ümber (sageli jõe- ja järvekallastel) puisniidud, metsa aletati ja seal karjatati loomi. Arvatakse, et sel ajal liikus metsas ringi ka palju suuri rohusööjaid (tarvas, piison, hirved,ulukhobused), kes olid inimestele nii jahiloomadeks kui kariloomade toidukonkurentideks. Üldiselt võisid atlantilise kliimastaadiumi metsad olla suhteliselt hõredad ja tagasihoidliku põõsarindega just rohusööjate mõjul. Alepõllundus kujundas paljud metsad ligikaudu selliseks, nagu neid tänapäeval tunneme. Vaesematel liivmuldadel kasvanud männikutest ja kuusikutest kujunesid üksluised pohlapalud ja nõmmemännikud, liigirikastest kuusikutest ja laialehistest metsadest liigivaesed kaasikud ja kuusikud; soode servaaladel hoogustus mineraalmaa soostumine.
allapoole. Jää sulades hakkas maapind tõusma. Suiraanalüüsiga uuritakse taimede õietolmuterakeste hulka ja vaheldumist. Proovides olevate taimede ja nende suiraterakeste hulk vaheldub eri aegadel, kajastades metsade koosluses toimunud muutusi. Metsade ja muu taimestiku koosluse muutumine kajastab kliimas toimunud muutusi. Õietolmuterade võrdleval uurimisel eri kihtides saab kindlaks määrata kliimaperioodide vaheldumist. Eristatakse seitset jääajajärgset kliimastaadiumi. 42 I arktiline kliimastaadium, seejärel subarktiline. Järgnesid mandrijää sulamisele u 12 20010 200 a tagasi. Kliima väga külm, niiske, soojenedes mõnevõrra subarktilises staadiumis. Tundrataimestik (pajud, vaevakased, kanarbik, roosõieline kääbuspõõsas drüüas). Loomadest põhjapõdrad, polaarrebased, jänesed, hiljem ka koprad, karud. Läänemere faasidest vastas neile kliimaperioodidele Balti jääpaisjärv. Järgnes
1% maailmamere kalasaagist. Läänemere sadamad Liiklusteena on Läänemeri väga tähtis. Ookeaniga peetakse ühendust Taani väinade ja Kieli kanali kaudu. Peamised sadamad: Peterburi, Tallinn, Riia, Ventspils, Liepāja, Klaipeda, Kaliningrad, Gdańsk, Gdynia, Szczecin, Rostock, Kiel, Kopenhaagen, Malmö, Stockholm, Turu, Helsingi ja Kotka. 133. Nüüdismeri. Rannavöönd Limneameri, Läänemere nõos Kesk-Holotseeni lõpul subboreaalse kliimastaadiumi II poolel ja Hilis-Holotseenis subatlantilises kliimastaadiumis viimased 4000 14C-aastat olnud ja praegugi kestev nõrgalt riimveeline veekogu. Limneamere rannamoodustusi leidub Lääne- ja Põhja-Eestis (näiteks Kõpu poolsaarel viiel kõrgustasemel kuni 13 m ü.m). Limneamere viimast, 500-aastast järku käsitlevad mõned uurijad iseseisva Müüamere staadiumina (nimetatud liiva-uurikkarbi Mya arenaria järgi, mis jõudis arvatavasti laevapõhjadele kinnitununa ookeanist Läänemerre)
b) reliktsus (paleoendeemidel e. reliktidel) levila on ahenenud. Relikt (jäänuk) liik või muu takson, mis on säilinud varasema levilaga võrreldes väiksemal alal. Relikte liigitatakse vanuse, levila vähenemise põhjuse jms. järgi. Vanimad reliktid pärinevad vanaaegkonnast näit. käsijalgne Lingula. Keskkaegkonna reliktid näit. hõlmikpuu (Ginkgo biloba), mis on hõlmikpuulaste seltsi ainus säilinud liik. Atlantilise kliimastaadiumi relikt näit. jugapuu ja luuderohi Saaremaal. 4) vikarieerivad areaalid Vikarieerivad liigid lähedased taime- ja loomaliigid, mis vaid vähe üksteisest erinedes esinevad eri areaalides (levilates) või sama areaali piires erinevates ökoloogilistes tingimustes. 5) katkelised (mitmeosalised) areaalid kaugus või levimistõkked on põhjustanud osaareaalide populatsioonide pikaajalise isoleerituse. Areaali katkelisuse võivad olla tekitanud erakordne kauglevi või
annaabi.ee 
