(ideele taandamise) kriitiline ning teleoloogia ja progressi vastu umbusklik. Humanismil ei saa olla objektiivset sihti -- see oleks repressioon ja autonoomia kaotamine. Vabadus on subjektiivsuse lõpmatult muutuvates vormides. Adorno järgi on objektiivsuse sildi all kogu aeg püütud varjata konteksti ja uus sotsioloogia peab esitama pinget, mis valitseb subjekti vabaduse nõude ja ühiskonna vajaduse vahel omada kindlat struktuuri. Nii lükkab Adorno tagasi proletariaadi ja klassiteadlikkuse kontseptsioonid ja vastustab kõiki identiteedi vorme. Pidevalt loob uusi identiteete Adorno arvates aga kunst. Kunst on sihipäratu sihipärasus, milles käsitlematu saab käsitletavaks. Kunst on: a) puhas illusioon, ei vasta millelegi ja on seega vabadus; b) lahkuminev ratsionaalsest loogikast ja seega kriitiline, kunst on Adorno arvates lahus kõigist filosoofilistest, loogilistest ja ontoloogilistest eeldustest; c) kunstil on mittediskursiivne iseloom ja selles
protseduuride lubamise ja nende järjestamise üle. 7. Klassiteadlikkus ja klassiteadvus Klassiteadlikkus tähendab mõistmist, et sissetuleku, elukutse prestiizi ja eluviisi erinevused määravad inimese klassikuuluvuse. Oma klassikuuluvuse määratlemisel kasutavad respodendid üldjuhul standardseid objektiivseid muutujaid (haridus, sissetulek, töökoht), kuid lisaks võtavad nad arvesse tootmise sotsiaalsete suhete mitmesuguseid karakterisikuid. Klassiteadlikkuse ja klassiteadvuse vahel on põhimõtteline erinevus. Klassiteadvus tekib, kui klassiteadlikkus muutub inimese enesemääratlusele ja tema poliitilistele eelistustele keskset mõju avaldavaks teguriks ning kui inimesed näevad oma klassihuve vastuseisvatena teiste klasside klassihuvidele. 8. Staatuse omandamine: klassi immobiilsus, staatuse omandamise põhimudel Klassi immobiilsuseks nimetatakse tendentsi, et konkreetsesse klassi kuulujad
kihistumise omand- on materiaalsed väärtused, mis näitavad inimese edukust ja mille järgi inimesi sotsiaalsetesse kihtidesse pannakse. Ameerikas näiteks on kõige parem olla abielus, valgenahaline ja elada perekonnas kus tööl käib rohkem kui üks inimene. Sotsiaalne klass - defineerimiseks saab kasutada inimese reputatsiooni kogukonnas, kasutada tema eluviisi või inimese enda klassikuulumise määratlust. Klassiteadlikkuse ja klassiteadvuse erinevus- klassiteadlikkus tähendab mõistmist et sissetuleku, elukutse prestiizi ja eluviisi erinevused määravad ära inimese klassikuuluvuse, klassiteadvus tekib kui klassiteadlikkus muutub inimese enesemääratlusele ja tema poliitilistele eelistustele keskset mõju avaldavaks teguriks ning kui inimesed näevad oma klassihuve teiste klasside klassihuvidele vastuseisvatena. Sotsiaalne mobiilsus kasti ja klassisüsteem. Kastisüsteemis on
Teisel loominguperioodil on Vilde marksistlikule õpetusele toetuv kriitiline realist, kes jälgib pidevalt kaasaja ühiskondlik- poliitilisi sündmusi ja elavalt neile reageerib. 1905. aasta revolutsioonilise liikumise ajal asub Vilde proletaarse kirjaniku positsioonile, kusjuures ta kui sõnameister-sotsialist võtab oma ilukirjanduslikes teostes ja publitsistlikes artikkleis aktiivselt osa kehtiva ühiskonnakorra alusmüüride lammutamisest ja kujutab paatosega proletariaadi klassiteadlikkuse ärkamist ja kasvu. 15 6.1) Varajane pagulaspõlv Kahel esimesel pagulasaastal (1906-1908) rändas Vilde ühest linnast teise, peatudes pikemalt aega ainult Helsingis ja Kopenhaagenis. 1906. aastal sõitis Vilde koos Lindaga Peterburisse. Algselt peatuvad nad Kuusikute perekonnas, siis üürivad omaette toa, kus saavad olla ainult kolm päeva. Nimelt saabub nendeni teade läbiotsimiskäsust
areneb. Tema kasv jätkub, ta teeb sisukaid ratsionaliseerimiettepanekuid (töölised peaksid enda peale võtma ka osa remondimehe tööd, kuna see aitaks vältida tööseisakuid; Tair paneb ette organiseerida kutseringi, mida juhataks ühiskondlikel alustel mõni kommunist), värbab kodukülast uusi, endistest rindemeestest töölisi, hakkab vabal ajal lugema romaanide asemel järjest rohkem erialast kirjandust, lahutab jätkumalt oma lauludega kollektiivi meelt ning käib koos teistega oma klassiteadlikkuse tõstmiseks hoolsalt teatris. Ta pälvib alguses Latifa sõbranna, seejärel Latifa armastuse. Ent see pole veel kõik. Romaani lõpus jääb Tairi (teose alguses mahajäänud) brigaad (aasta lõpul) ka tormi ajal tööle ning Tair sooritab töökangelasteo: ta parandab katkiläinud kaabli, mis aitab taastada puurtornis elektrivalgustuse ning plaanilise puurimistöö lõpule viia. Nüüd kirjutab Tairist ka ajaleht; ta on saanud töökangelaseks. Lisks Tairile on silmapaistvad trusti
kriitiline ning teleoloogia ja progressi vastu umbusklik.Humanismil ei saa olla objektiivset sihti see oleks repressioon ja autonoomia kaotamine. Vabadus on subjektiivsuse lõpmatult muutuvates vormides.Adorno järgi on objektiivsuse sildi all kogu aeg püütud varjata konteksti ja uus sotsioloogia peab esitama pinget, mis valitseb subjekti vabaduse nõude ja ühiskonna vajaduse vahel omada kindlat struktuuri.Nii lükkab Adorno tagasi proletariaadi ja klassiteadlikkuse kontseptsioonid ja vastustab kõiki identiteedi vorme. Pidevalt loob uusi identiteete Adorno arvates aga kunst. Kunst on sihipäratu sihipärasus, milles käsitlematu saab käsitletavaks. Kunst on: a) puhas illusioon, ei vasta millelegi ja on seega vabadus; b) lahkuminev ratsionaalsest loogikast ja seega kriitiline, kunst on Adorno arvates lahus kõigist filosoofilistest, loogilistest ja ontoloogilistest eeldustest; c) kunstil on mittediskursiivne
annaabi.ee 
