Klassikaline eestlane Tammsaare loomingus (2)

Klassikaline eestlane Tammsaare loomingus
Teada-tuntud on arusaam, et prantslased on „konnaõgijad“, venelased on alkohoolikud, sakslased on pedantsed ja ameeriklased kaevavad endale hammastega hauda. Tihti paistavad inimloomuse head ja halvad küljed ilukirjandusest paremini kätte kui päriselust.
Klassikaline eestlane näib nii meie endi kui ka tihtipeale välismaalaste arvates olevat küllaltki jahe inimene. Ei ole ta väga suhtlusaldis, vaatab uuendustele pisut põlglikult, veidi kõhklevalt. Ise peab eestlane ennast aga maailma nabaks – teised peavad tema pilli järgi tantsima.Teisest küljest on me tüüpiline kaasmaalane küllaltki sisseelav. Ta tahab jätta endast tugeva mulje, kui tegelikult on hinges mured ja valud, mis võivad õõnestada inimest depressioonini. Just nii juhtus ka tegelastega Tammsaare loomingus. Kes tahtis näida naabrist paremana, kes tegi alalhoidlikult tööd. Eriti jäävad aga silma tegelaste omavahelised suhted, kust koorub hästi välja klassikalise eestlase olemus, ka tänapäeval. Tänu sellele, millisena on kujutanud Eesti kirjandusklassikud, sealhulgas Tammsaare, meid endid, on kujunenud eestlastes arusaam kaaskodanikest kui konservatiivsetest ja külmadest inimestest. Sellena, keda arvame end ise olevat, võima ka teistele väljaspoolt või vähemalt anname neile põhjuse meist nii mõelda.
Tammsaare loomingus on kajastatud naabrite vahelist kadedust. Tähtsal kohal oli oma talu, mida üritati pidevalt paremaks muuta ja selle seisukorda parandada. Võrreldi ikka aeg-ajalt naabertalu ja enda oma ning jälle mõeldi välja viis, kuidas teha talu kõrvalaedsest paremaks. Alati pidi olema üleolevam tunne. Ka tänapäeval leidub sellist kadedust, kuid uhkemate asjadega, näiteks autod, majad, tehnika ning võib-olla ka prestiižne amet või töökoht. Soov olla teisest paremal järjel sunnib inimesi rohkem pingutama. Tänapäeval saab kõike paremat ainult raha eest, ilma selleta ei taheta midagi anda ning seetõttu rassivad nad rohkem või otsivad endale tasuvama või mainekama töö. Selle tulemusena on neil rohkem võimalusi osta uhket autot, maja või järjest kaasaegsemat tehnikat . Eestlased uhkustavad oma varaga kaaskodanike ees, et teha nad kadedaks ja panna tundma, et teised jäävad mõne võrra ikkagi alla.
Klassikaline eestlane on töörahvas. Töökus on meil püsinud juba sajandeid. Teame põliseid muinaseestlasi, kes juba siis armastasid tööd ja oma maad. Ajad, mis ulatuvad mõisa aegadesse, mil eesti rahvad tegid kõik rasket tööd ja mitte ainult endile vaid ka võõrale. Mõisaaegadele järgnesid oma taluajad, mis nõudsid kogu pere töökust. Talutööst saame eriti hästi aimu lugedes klassiku Tammsaare teoseid, kus on välja toodud talupojaline töökus. Kuid, kui talud otsa said, kui toimus riigivõimu pööre, kadusid nii talud kui ka talupojad. Töö oli kõigile ühine, kuid see püsis. Kolhoos ja solhoos hoidsid meid, eestlasi töötuse eest. Tänapäeva eestlane, kas team on töökas? Arvan, et on, mitme põlvkonna pikkune tööpõlv on jätnud jälje. Teeme sama innukalt ja raskelt seda leiba, mida meitele antakse. Saab ja võib üldistada, et eestlane töö peale ei sülita. Ta teeb kõike suure hoolega, mis tegema peab. Niimoodi ongi meie klassikaline eestlane säilinud, töö abiga.
Igal inimesel on vajadus vahetevahel meelt lahutada ning pidutseda, nõnda on ka kombeks eestlastel. Juba ammustel Tammsaare- aegadel oli põhiliseks meelelahutuseks alkohol . Tuues Tammsaare romaanist „Tõde ja õigus“ näite, siis peamiseks meelelahutusobjektiks oli külakõrts. Kõrtsis käimisega kaasnes tavaliselt ka liigne märjukese pruukimine. Oru Pearu on ehtne näide tüüpilisest talupojast, kes nädalavahetusel alkoholitarbimisega liiale läks. Võrreldes tänapäeva eestlast Tammsaare-aegsega, siis eriti suurt vahet neil polegi. Tänapäeva eestlase argiprobleemide lahenduseks on taaskord alkohol . Inimesed käivad klubides ja baarides ning tarbivad rohkelt alkoholi. Meele teeb kurvaks ka see, et alkohol on populaarne ka teismeeas koolilaste hulgas, mis on tõsine probleem tänapäeva ühiskonnas. Päris tihti kuuleme televisioonist , et jälle on tabatud mõni purjus noortekamp. Seega ei tasu imestada, kui kuuleme, et oleme alkoholilembeline rahvas. Olime seda Tammsaare-ajal ja oleme ka praegu.
A.H. Tammsaare teostest lähtudes võib tõdeda, et eestlastele oluline kirjandusklassik maalib meist küllaltki kõneka mitmekülgse mõtlemapaneva pildi. Kui prantslased on „konnaõgijad“ ning sakslased pedantsed, siis võib öelda, et eestlased on konservatiivsed kadedad tööinimesed, kel vahel alkohol heaks sõbraks kujuneb.