emased pruunikad. Piki selga läheb tal üks või kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. Mõnikord võib seljamuster ka puududa ning sellisel juhul on sisalik ühetooniliselt roheline või pruun. Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada. Vanasti tunti teda nõmmekärbi või palukärbi nime all ning teda kardeti rohkem kui rästikut. Inimesed arvasid, et tegu on väga mürgise loomaga, kelle hammustuse tagajärjel sureb isegi hobune. Kivisisalikku võib kohata kuivematel aladel - eriti tavaliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja omavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. Nad söövad väikeseid selgrootutuid - mardikaid, ritsikaid, röövikuid,
(Põder, 2007) Ainult pilvise või vihmase, kuid sooja ilma puhul roomavad rästikud välja ka keskpäeval, siis kas end soojendama või toitu jahtima st. küttima. Ilusa ilma puhul jahivad st. küttivad rästikud tavaliselt öösiti. (Seemnemaailm, 2015) Joonis 2. Rästik söömas kivisisalikku (Tabor, 2015) 5 Paljunemine Rästik on elussünnitaja, kelle munad arenevad ja pojad kooruvad emaslooma kehas. Kümmekond 16…18 cm pikkust väikest rästikut tulevad ilmale Eesti ilmaoludes umbes augustis (vt. Joonis 3). Tavaliselt roomab emasrästik enne sünnitamist madalamale puuoksale,
Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada. Vanasti tunti teda nõmmekärbi või palukärbi nime all ning teda kardeti rohkem kui rästikut. Usuti, et tegu on väga mürgise loomaga, kelle hammustuse tagajärjel sureb isegi hobune. Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased. Neid leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis, saartelt pole aga kivisisalikke leitud. Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi.
[5] Soome roomajad Soome roomajad on Soome territooriumil looduses elavad ja sigivad roomajad. Soomes on 4 liiki roomajaid. Kõik 4 liiki roomajat on looduskaitse all. Soome roomajate süstemaatiline nimestik: Selts-soomuselised: arusisalik ( Zootoca vivipara), vaskuss (Anguis fragilis) Alamselts-maolised: nastik (Natrix natrix), rästik (Vipera berus). [10] Eestis on roomajate liigirikkus suurem kui Soomes. Eestis ja Soomes elavad samad liigid, kuid Soomes ei ela kivisisalikku. Kivisisalik Kivisisalik on suhteliselt suure peaga ja töntsi kehaehitusega sisalik, kelle kehapikkus on 16...18 (22) cm. Isased loomad on värvuselt rohekad, emased pruunikad. Joonis 2. Näeme, et piki kivisisaliku selga kulgeb
Magab talveund. Arusisalikud püüavad toitu puutüvedel. Nende söögiks on putukad, ämblikud, ussid jne. Nad paarituvad aprillis ja arusisalikud munevad. Järglased on alul 30-40 mm pikkused. Suguküpseks saavad arusisalikud 2-3 aastaselt. Nende eluiga võib ulatuda 8 aastani, kuid keskmine vanus on 4 aastat. Vaenlasteks on rästik ja nastik. Arusisalik kuulub kaitse alla. Kivisisalik: Kivisisaliku ladina keelne nimi on Lacerta agilis. Tema kere pikkus on 9 cm. Kivisisalikku leidub Inglismaast ja Prantsusmaast Baikalini. Eestis on ta kohati levinud Põhja-ning Lõuna-Eestis. Saartelt pole teda veel leitud. Kivisisalik on tegelikult üsna haruldane. Tema eriti tüüpiliseks elupaigaks on männikud, seega elab ta kuivades paikades. Ta on aktiivne ainult päeval. Tema söögiks on ussid, mardikad, rohutirtsud jne. Sigivad mais või juunis taimestikuvabadel ja liivastel aladel. Pojad kooruvad munadest juulis või augustis. Tema vaenlasteks on rästik ja nastik
kehapikkus on 16...18 (22) cm. Isased loomad on värvuselt rohekad, emased pruunikad. Piki selga kulgeb üks või kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. Tihti võib seljamuster ka puududa ning sel juhul on loom ühetooniliselt roheline või pruun. Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada. Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased. Neid leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis, saartelt pole aga kivisisalikke leitud. Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi.
9.ohustatus ja kaitse 1.kirjeldus Kivisisalik on suhteliselt suure peaga ja töntsi kehaehitusega sisalik, kelle kehapikkus on 16...18 (22) cm. Isased loomad on värvuselt rohekad, emased pruunikad. Piki selga kulgeb üks või kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. Tihti võib seljamuster ka puududa ning sel juhul on loom ühetooniliselt roheline või pruun. Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada. 2.elupaik Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. 3.toitumine
puududa ning sel juhul on loom ühetooniliselt roheline või pruun. Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada. Vanasti tunti teda nõmmekärbi või palukärbi nime all ning teda kardeti rohkem kui rästikut. Usuti, et tegu on väga mürgise loomaga, kelle hammustuse tagajärjel sureb isegi hobune. Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased. Neid leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis, saartelt pole aga kivisisalikke leitud. Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest,
annaabi.ee 
