Põllumajandusajastu linnas olid avalikud asutused (kirik, kool), teenindus(turg), tootmine ja elamurajoonid surutud linna kaitsemüüride vahele ja paiknesid segamini. Iseloomulikud olid kitsad, harilikult ebasümmeetrilised tänavad. Linnad olid antisanitaarsed ja äärmiselt halbade elutingimustega. Algul kindlusasulana rajatud linnade elnakie arv ajapikku kasvas ja valgus müüride vahelt agulitesse. Linnaelanikud eristusid jõukuse järgiheakorralised ja ümberehitatud kivihoonetega tuumikus elasid kõige jõukamad linnakodanikud, räpastes puitagulistes vaesed tööinimesed. Tööstusajastu linn kasvas kõige kiiremini. Ärila kasvas nii laiusesse kui ka kõrgusesse. Varasemad agulid jäid otse ärikeskuse külje alla. Et aga elamuehitus on kulukas, siis agulitesse ei kolitud, vaid autosid omavad ja jõukamad teeninduses või juhikohtadel töötavad linnaelanikud (valgekraed) rajasid kodu äärelinnades ning hiljem ka eeslinnades, kust algul rongidega ja hiljem
On ka kaalisoola ning kivisoola, vähem raua-, nikli-, vase-, uraani- jm. Metalli maaki. Kõige tähtsamad on kivisöe (pruunsöe), metalli kaevandus ja metallurgia tööstused, mis on Lääne- Euroopa võimsaim. Põhjamere alt kaevandatakse naftat ja gaasi. VI vaatamisväärsused Põhilised Saksamaa vaatamisväärsused asuvad Berliinis. Berliini keskosa ehitati alates Saksamaa ühinemisest (1871. a.) välja pealinnale väärikate mitmekorruseliste kivihoonetega esinduslikus stiilis. Meieni on tollasest arhitektuurist säilinud näiteks Riigipäevahoone ja väga kuulsad Brandenburgi väravad. Huvitavaks vaatamisväärsuseks on Berliini kell, mis asub Europa-Centeri kõrval. Ta on umbes 5 meetrit kõrge ning näitab kellaaega punaste ja kollaste lampide abil. Kell töötab kvantdidaktika printsiipidel ning on esimene omataoline. Saksamaal on palju muuseume. Üks kuulsamaid on Dresdeni kunstigalerii. Saksamaal leidub
Paraku läks teisiti ning 13. sajandi jaoks paratamatu arengu kristliku maailma- ja ühiskonnamudeli suunas lõikasid ära Saksa idaekspansioon ning vallutus. Pärast vallutust Läti Henriku kroonika lõpeb 1227. a kirjeldusega saarlaste ristimisest ning hilisema 13.14. sajandi kohta valitseb kirjalikes allikates pea täielik vaikus. Teame, et juba vallutusperioodil kujunes kirikute võrk, et rahva sekka asusid elama preestrid ning et algsed puukirikud asendusid peagi kivihoonetega, mille seinu kaunistasid ristiusu sõnumit edastavad seinamaalingud. Kirjalikest allikatest teame, et saarlased on 13. sajandil korduvalt usust taganenud, et kristlased tunnevad end ka Põhja-Eestis ebakindlalt ja et 1343. a Jüriöö ülestõusu käigus põletati kirikuid ja tapeti Padise kloostri munki. Teame aga ka seda, et enne ülestõusu on eestlased lubanud kaevata taanlaste ülekohtust Jumalale ja kõigile tema pühakutele.
lasi Jakob Staël von Holsteini jooniste järgi ehitada barokse peahoone. 1703. aastal rüüstati mõisasüda Põhjasõjas Vene vägede poolt. Mõisat asus taastama Arend Diedrich von der Pahlen, kes oli välismaal veedetud aastail õppinud ka arhitektuuri. Peahoone taastati 1730. aastaks. 1731. aastaks ehitati Ilumäe kabel, 1734 valmis viljaait, 1736 viinaköök, 1737 hobusetall, 1738 hakati rajama iluaeda, 1743 Oruveski jne. Hans von der Pahleni valitsemisajal asendati senine puithoonestus kivihoonetega. 1782–1785 ehitati peahoone arhitekt Johann Caspar Mohri jooniste järgi ümber, sellega sai hoone oma praeguse barokse palladionistliku ilme. 19. sajandi keskpaigaks valmis veel mitu kõrvalhoonet ja oma praeguse ulatuse sai ka Palmse park. 1870. aastatel valmis Palmse mõisa palmimaja. Lisandus veel üksikuid ehitisi (uus viinavabrik, kasvuhooned) ning viimasena valmis 1914. aastal härjatall. 1972. aastal läks mõis Lahemaa Rahvuspargi omandusse ning 1975-1985 teostati ulatuslikud
Scheeli panga hoone (praegu tuntud kui Eesti Telefoni haldushoone) ehitamise näol Vanale turule 1904, keskaegse elamu asemele. Selle neogooti arhitektuur kopeerib Tallinna keskaegset arhitektuuri ning lammutatud keskaegse elamu teravkaarportaal koos barokse uksega laoti uue hoone koosseisus selle teisel küljel uuesti üles. Ühtlasi liikus sel ajal Tallinna äritsentrum vanalinnast välja kagusse, millega seoses hakati ka vanalinnast väljaspool olevaid kvartaleid hoonestama püsivamate kivihoonetega. Esimesest maailmasõjast ning sellele jätkuks olnud Vabadussõjast väljus Eesti 1920. aastal iseseisva Eesti Vabariigina, millisena ta püsis kuni Teise maailmasõjani. Sel perioodil jätkus mõningane vanalinna majade ümberehitamine ja uute ehitistega asendamine, kuid seda juba oluliselt väiksamas mahus kui enne 1914. aastat, sest linna äritsentrum oli kandunud vanalinnast välja kagusse. Näiteks
ka 3-4 tillukest korterit. Barakke oli mitut tüüpi, need varieerusid alates ühepereelamust kuni nelja korteriga elamuni. Sageli jagunesid need kahe pere vahel pooleks, üks korter käis sisse ühest ja teine teisest hoone otsast. Soome barakkideks kutsutakse neid seetõttu, et seesuguseid hooneid pidid ehitama soomlased Nõukogude Liidule sõjakahjude katteks. Puitelamuid ehitati eelkõige just Nõukogude perioodi esimesel poolel, nn. stalinistlikul ajastul, mil kivihoonetega võrreldes odavam ja kättesaadavam puitehitus aitas üle saada sõjajärgsest korterikitsikusest. Hiljem, alates 1950. aastate keskpaigast, Eestis puidust korterelamuid praktiliselt enam ei ehitatud. Tänapäeval püstitatakse miljööväärtuslikeks hoonestusaladeks tunnistatud piirkondades küll mõnikord uusehitisi, mille välisviimistluses on kasutatud puitu, et sobitada uut hoonet paremini ajaloolisese ümbruskonda. Paraku on
annaabi.ee 
