moodustavad ühe sirge, tihedate pikkade Kaevejalad harjastega, mis jala tahapoole liikudes laiali lähevad Jalad saledad, kõik jalapaarid ühtlaselt arenenud, reied keskmise pikkusega, Hüppejalad sääred neist pisut pikemad, käpalülid eri pikkusega Tiivad on kilejad õhukesed moodustised, mida tugevdavad kitiniseerunud tiivasooned. Putuka tiivad pole elutud moodustised. Soontes paiknevad närvilõpmed ja trahheed, seal voolab ka putuka veri ehk hemolümf. Enamusel putukatel on kaks paari tiibu. Kahetiivalistel on tagatiivad evolutsiooni käigus muutunud lühikesteks nuijateks sumistiteks. Mitmed putukad on seoses oma eluviisiga lendamisest loobunud ning tiivad hoopis kaotanud (näiteks kirbud, täid, väivid, lehviktiivaliste ning mõnede liblikaliikide emasloomad jt)
Mardikalised on putukate suurim selts. Maailmas on teada umbkaudu 250 000 liiki. Nende kõige iseloomulikumaiks tunnuseiks on tugevalt kitiniseerunud keha ja kattetiibadeks muutunud eestiivad, mis katavad tagakeha õrna ülapoolt. Nende alla peidetakse kokku volditud kilejad tagatiivad. Mõnedel mardikatel on kattetiivad tugevalt lühenenud ning ei kata tagakeha peaaegu üldse. Leidub ka mardikaid, kellel tagatiivad on taandarenenud ning lennuvõime seetõttu kadunud. Selliste liikide kattetiivad võivad üksteisega kokku kasvada. Lennul kasutatakse kattetiibu enamasti kandepindadena ning sirutatakse keha külgedele laiali
liigutamist mitmes suunas. Tagapuusad on neil liikumatult kinnitunud ja võimaldavad jalgade liikumist ette ja taha ainult ühes tasapinnas. Puusale kinnitub reis erilise, liigesega varustatud lisandi – pöörla abil. Eessääre siseküljel on enamikul jooksiklastel eriline sälk tundlate puhastamiseks (Haberman, 1968). Tagakeha koosneb reast lülidest, mille selgmist osa nimetatakse tergiidiks, kõhtmist – sterniidiks. Sterniidid on tavaliselt tugevamini kitiniseerunud ning varustatud mitmesuguse punktiiri, kurrutuse ja karvastusega. Tergiite katavad kattetiivad. Jooksiklastel on ainult kuus väljaspoolt nähtavat sterniiti. Tagakeha tipus, anaalstrerniidi ja tergiidi vahel on isastel suguti. Emastel on viimane tagakehalüli väljasopistatav (Haberman, 1968). Suguelundid paiknevad jooksiklastel tagakeha lõpposas, kujutades endast torujaid liigestatuid organeid, mille tähtsama osa moodustavad munasarjad emastel ja raiad isastel. Mõlemad on paarilised
Noored vastsed on erinevalt vanematest head ujujad. Ka pole neil seljal veel trahheelpuseid, need ilmuvad alles pärast esimest kestumist. Vastsete morfoloogia ja eluviisid Kigi ehmestiivaliste vastsete pea on väga tugevasti sklerotiseerunud. Tundlad on väga lühikesed, lühemad kui lugkobijad. Viimased on ilmselt osa tundlate funktsioone enda peale vtnud, loom liigutab neid pidevalt. Rindmiku kolm segmenti on üksteisest hästi eristatavad. Eesrindmik on alati tugevasti kitiniseerunud, kesk- ja eriti tagarindmik on tunduvalt rnemate katetega. Jalad on hästi arenenud, eesjalad on sageli teistest pikemad, sest on olulised nii saagi püüdmisel kui koja ehitamisel. Tagakeha on silinderjas, seljapoolel paiknevad mitmes reas rnad trahheelpused. Tagakeha tipus on alati kaks haagikest, millega vastne end koja sees kinni hoiab ja edasi-tagasi liigutab. Haagikeste abil hoiab vastne niivrd kvasti kojast kinni, et kui üritada teda sealt juga välja kiskuda, tmbame vastse pooleks
Kuuluvad vaegmoondega putukate hulka; vastsed valmikutega sarnased, erinevused tiibade ehituses. Iseloomulik autonoomia putukas rebib end vaenlase lõugade vahelt ära, kaotades mõne kehaosa. Kõige rohkem sihktiivalisi elab troopilistes ja subtroopilistes maades, kuid ka Eestis (39 liiki). Selts: Nahktiivalised (Dermaptera) Suurus varieerub 5-50 mm. Pikk, sihvakas keha; lamenenud. Kehakate kitiniseerunud, sile, ühevärviline. Värvus varieerub kollakast mustani. Pea südamekujuline, vabalt liikuv. Ettepoole suunatud haukamissuised. Tundlad niitjad; lülide arv varieerub 9-50, kaetud arvukate retseptoritega. Suured liitsilmad asuvad
HÕIMKOND JÕHVUSSID: Pikk niitjas kutiikulaga kaetud keha. Seedeelundkonnaks pikk kanal. Ringe- hingamis- ja erituselunkond puuduvad. Esineb suguline dimorfism, isastel tagakeha tipp kaheharuline.Omapärased vastsed nt hobusejõhvuss 6 HÕIMKOND LÜLIJALGSED Arvukam hõimkond. 1. segmentatsioon –lülid on erineva ehitusega 2. lülilised jäsemed 3. kitiniseerunud kutiikul –tugeva välisskeletiga. lülijalgsed esimesed loomad, kellel on lihased kinnitunud jäiga toese külge, võimaldades sooritada keerukaid, kiireid ja täpseid liigutusi. kaitset kudedele kuivamise eest. Kestumine. väga hästi arenenud meeleelundid. lahksugulised. Vereringe on avatud. kuna veri ei erine elundite vahel olevast koevedelikust, nim teda hemolümfiks 1. Segmentatsioon (pea, rindmik, tagakeha) 2. Lülilised jäsemed 3
Hermafrodiidid. Areng otsene. Apteegikaan. Eesti tavalisemad kaanid on hobukaan, ahaskaan, pisikaan, lamekaan ja kalakaan. 8.4. Klass kidavaglad (Echiuroidea) Kotikujuline keha, kaevuv eluviis. Parapoode pole, vaid mõni kimp harjaseid. Merevormid. Bonella viridis 9. Hõimkond Lülijalgsed (Arthropoda) Arvukam hõimkond. 1. segmentatsioon lülid on erineva ehituse n, ül, sageli pea, rindmik ja tagakeha. 2. lülilised jäsemed 3. kitiniseerunud kutiikul tugeva välisskeleti. lülijalgsed esimesed loomad, kellel on lihased kinnitunud jäiga toese külge, võimaldades sooritada keerukaid, kiireid ja täpseid liigutusi. kaitset kudedele kuivamise eest. Kestumine. väga hästi arenenud meeleelundid. lahksugulised. Vereringe on avatud. kuna veri ei erine elundite vahel olevast koevedelikust, nim teda hemolümfiks. 9.1. Klass: Ämblikulaadsed enamus maismaaloomad, paljud röövtoidulised, 8 jalga, 2 paari suiseid
Tuntum nendest on harilik koonlane Panorpa communis. Sugukond talikoonlased Boreidae. Väikesed tiivutud liigid, kes ilmuvad sageli kevadtalvel suurte sulade ajal lumele. Talvituvad valmikuna ja toituvad sammaldest. Neid nimetatakse sellepärast ka "lumekirpudeks". Eestis arvatavasti kaks liiki Boreus hiemalis ja B. westwoodi . Liikide arv: 470, Eestis 7 liiki Kirjandus: - Selts: Mardikalised Coleoptera Mardikad on väga erineva välimuse ja mõõtmetega (0,3-160 mm) ning enamasti tugevasti kitiniseerunud skeletiga putukad. Eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad (elytrae). Kattetiivad asetatakse lennuajal seljale kokku või kasutatakse lennul kandepindadena. Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks. Suised on haukamistüüpi. Toitumistüübi järgi on mardikad fütofaagid, adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid ja polüfaagid. Parasiite on suhteliselt vähe. Need elavad koos mesilaste, sipelgate, termiitide, herilaste ja ämblikega
annaabi.ee 
