Järgmiste ridadega minu oma pole kunagi / kusagil ära käinudki / ... / nii et ma tõepoolest / ... / palusin tal ära minna hakkab luuletuse negatiivne toon kiirelt tagasi tulema. Eriti karmi ja sõjaka (esma)mulje loomingust loob autor oma elava ja raevuka kirjeldusega sellest, kuidas luule- mina tapab oma sisemise lapse, justnagu kasutaks ta päriselt füüsilist vägivalda ühe väikese olevuse kallal: rebisin küljest ta käed, ta nuuksus / kiskusin lahti ta jalad, ta kriiskas / trampisin kööginoaga ta rindkere tükkideks, ta hingeldas / kiskusin tangidega keele välja, ta kõneles / viimaks keerasin ta kaela kaheksaks. Negatiivsus jätkub minu jaoks ka tapatööle järgnevate ridadega nüüd on hea ja lihtne / ärkan üles, lähen tööle / tulen koju, lähen magama / ... / elu on ilus!, mis oma retoorilise lõpuhüüdega tekitab tühja ja vastiku tunde, sest niisugune rutiinne elu ei saa minu arvates olla ilus
Esimene uri Mina Ohverdan, ohverdan konna Tumes siniuduilmas Sussivussiseb tuli, ohverdan mina Konna säristes tuleltudiksel Keskel tooresrasked suitsumüsa Sitke suitsumüsa põsil Venib silm, teine silm, Suu kui kuu luitund ja lage lõdvalt laius: Nägin muigas..... kadus! Aastate aadrist kuivetand muigas Tõmmasin pussi, kiskusin kraavega rinna Sulistes sügavas kaevus Kahvel käsi haaras põhjast. Võtsin siis ja heitsin tulle Lämme ja pehme südame Huuu! Laiaks läks Sussivussises veel miski Tuli limane limpsas keelt. Mina? Ees podises kärbesseen koitunud purpurist Solgitud süda! Rusik neile naad naad !!!... järelkaja Tanttant tantsi kantsi käikest
bändimehed kui ka spordisangarid. Nõnda nad vananesid, elades iga päev samamoodi igavalt ja leigelt, olles rahul oma pisikese vorstijupi ja viinapudeliga. Eks luuletuses on ka õpetust tänapäevaks, kus ei tohi käed rüppe lasta ja niisama unistada, vaid midagi ette võtta, eesmärgid seada ja parema elu poole püüelda. Kolmas Kui jooksin su juurde tulisi jalu, jooksis jalutu mulle vastu. Kui ma kiskusin su käsi, kiskus kätetu mu juukseid. ja kui ma karjusin kõigest kõrist, karjus kõritu mulle vastu katusekambrist, kus kedagi polnud. Kättemaksumõõk jääb seinale roostetama. Kõik, mida teed teistele, tuleb sulle tagasi - see on karma. Usun, et luuletus "Kolmas" just sellest räägibki. Kättemaksumõõk, karma, mis tuleb sulle tagasi, kas kohe või hiljem või hoopiski aastate pärast. Luuletuses ütleb Ehin, et kuivõrd uskumatu see ei tundu ja isegi kui sa
sulgema, sulgeda, sulgen, suletud, sulgesin, sulgenud, suletakse tegema, teha, teen, tehtud, tegin, teinud, tehakse surema, surra, suren, suretud, surin, surnud, surrakse pesema, pesta, pesen, pestud, pesin, pesnud, pestakse tüütama, tüüdata, tüütan, tüüdatud, tüütasin, tüüdanud, tüüdatakse süütama, süüdata, süütan, süüdatud, süütasin, süütanud, süüdatakse olema, olla, olen, olnud, olin, olnud, ollakse kiskuma, kiskuda, kisun, kiskusin, kiskunud, kisutakse mõtlema, mõtelda, mõtlen, mõeltud, mõtlesin, mõelnud, mõeldakse juurdlema, juurelda, juurdlen, juureldud, juurdlesin, juurelnud, juureldakse
Kass järgnes mulle mööda järsku treppi ja oleks mu äärepealt pea ees trepist alla tõuganud, mis ajas mu lausa marru. Haarates kirve ja unustades oma meeletus vihas lapsiku hirmu, mis seni mu kätt oli tagasi hoidnud, sihtisin looma pihta hoobi, mis muidugi talle silmapilk oleks saatuslikuks saanud, kui see minu tahtmise järgi oleks langenud. Aga mu naise käsi peatas hoobi. Sattunud sellest vahelesegamisest otse sõgedasse raevu, kiskusin oma käe ta haardest lahti ja lõin kirve talle sügavale pealuusse. Ilma ühegi oigeta langes ta sinnasamasse surnult maha. Selle jäleda roima sooritanud, asusin – igati kaalutletult – laipa peitma. Ma teadsin, et ma ei saa seda majast välja viia, ei päeval ega öösel, riskimata, et naabrid näha võivad. Mu peast käis läbi mitu plaani. Kord mõtlesin raiuda surnukeha väikesteks tükkideks ja need ära põletada. Siis jälle otsustasin kaevata talle haua keldri põrandasse
Olevik ei teinud Athosele muret ja ta kehitas õlgu, kui talle räägiti tulevikust; tema saladus peitus järelikult minevikus, nagu d'Artagnan oli ähmaselt kuulnud. Kogu tema isikut hõlmav salapärasusevarjund tegi veelgi huvitavamaks mehe, kelle silmad ja suu isegi täielikult joobnuna midagi ei reetnud, ükskõik kui osavasti talle küsimusi oleks esitatud. «Kui kurb see on!» sõnas d'Artagnan. «Vaene Athos on praegu juba võib-olla surnud, ja surnud minu süü läbi, sest mina kiskusin ta sellesse loosse, mille põhjus on talle teadmata, mille tulemusi ta teada ei saa ja mis ei too talle mingisugust kasu.» «Arvestamata veel seda, härra,» ütles Planchet, «et arvatavasti võlgneme talle elu. Kas te mäletate veel, kuidas ta karjus: «Anna hobusele kannuseid, d'Artagnan, nrna o'en 'õksus!» Ja pärast seda kui ta oli mõlemad püstolid tühjaks tulistanud, missugust kohutavat kära ta tegi oma mõõgaga! Võiks öelda, et seal oli kakskümmend meest või
selle peale kostsin, et ema kõdus on, ronisid nad hobuste seljast maha ja läksid tuppa. Noorem rüütel, kellel mõisniku riided seljas olid, jäi üksipäini õue peale, hakkas minu ümbert kinni, nimetas-, mind ilusaks lapseks ja küsis mu nime järele. Mina ei andnud talle vastust, vaid katsusin ennast lahti rabelda. Tema silmad hakkasid kentsakalt põlema, ta andis mulle kõiksugu meelitavaid nimesid ja tahtis vägisi musu saada. Mina võtsin viimse jõu kokku, kiskusin enese tema käte vahelt lahti ja jooksin tagumisest uksest majasse. Rüütel tahtis mu järele tulla, aga ma sain enne uksele riivi ette lükata. Ma peitsin enese väikesesse pimedasse salakambrisse, mis elutoa kõrval seisab. Siin puutusin oma ehmatuseks ühe inimesega kokkiu, kes mulle käe suu peale surus ja mind vait käskis olla. See oli Priidu, kes 166 ennast sinnasamasse oli peitnud. Me pidasime hinge kinni ja kuulatasime. Kõik, mis elutoas räägiti ja tehti, oli siin selgesti kuulda.
muud, kui ta ära läks . Usun , ma olin ruumi juba sada korda läbi tuhninud . Tegin seda ikka jälle, sest see oli ainus võimalus aega viita Aga seekord leidsin viimaks midagi leidsin Vana roostetanu.d puusae ilma käepidemeta; see oli sarika ja katusekivi vahel. Määrisin sae rasvaga ja asusin tööle. Onni teises otsas, laua taga oli vana hobusetekk plankude külge naelutatud, et .tuul ei puhuks läbi pragude ega kustutaks küünalt. Läksin laua alla, kiskusin hobuseteki lahti ja saagisin jämedast alumisest palgist pikkamisi nii suure tüki välja, et august läbi pääsesin. Noh see oli hea tükk tööd, aga ma hakkasin sellega lõpule jõudma, kui kuulsin taadi püssi metsas. Koristasin oma töö jäljed, lasksin hobuseteki augu ette ja peitsin sae; varsti taat tuligi. Taat polnud heas tujus; ta oli kaine. ütles, et oli käinud all linnas ja kõik oli läinud viltu
annaabi.ee 
