Lisaks olid manufaktuurid e suurettevõtted. 1695-1697. aasta näljahäda on suurim Eestis olnud näljahäda. Ilmastik oli viljakasvatuseks ebasoodne. 1695 sadas terve suve läbi vihma, nii et ei saanud teha heina, rukis ei õitsenud ega valminud. Oli ka varane külm. Järgmine aasta oli saak veelgi kehvem. Juba kevadel hakkasid talupojad nälga surema. 1697 sulas teede ääres lume alt välja palju laipu. Talurahvas tungles linnadesse, kuid sealgi polnud süüa ja tänavatel kisendasid nälgivad inimesed. 1696. a oli riigeli veel märkimisväärselt viljavarusid, kuid neid ei jagatud inimestele vaid veeti Soome ja Rootsi kus oli samuti nälg. Surnute arvu hinnatakse 70-75000- le, seega suri 20% rahvastikust. Et kindlustada luteriusu mõju, pidasid võimud vajalikuks kirjaoskuse levitamist. Esmaselt pandi lugema õpetamisel lootused köstrile. Lugemisoskus levis, kuid vaevaliselt, kuna köstreid oli vähe ja nende haridus oli puudulik.B.G
Sa tellid ettekandjalt sidruniga tee Ja tunned rõõmu et sa üldse oled Sa lakkasid olemast ime Sa lakkasid olemast ime mu jaoks. Ma mõistsin Su ära. Kuid siiski see selguse sära, see kumendus imeline Su ümbert ei kao. Mis tunne on olla Sina? Mis tunne on olla lill, puu, taevas? Mis tunne on olla mõte. Tuhat korda reetnud, raiund läbi Tuhat korda reetnud, raiund läbi endas kõige elusama koe; rebind välja read, mis kisendasid: loe! Tuhat korda taganenud, saland oma saatust, eitand iseend, püüdnud roomata, et unustada lend; tuhat korda püherdanud tuhas. Kuid, oh hing, su põhjast põlisjõul ikka tõuseb põletavalt puhas laul.
Inimesed karjusid "vett!". Paljude puhul jäi see viimaseks hüüdeks. Alguses ellujäänutele tekitasid suurt piina põletushaavad ja rõhklainest tekitatud vigastused. Lööklaine lausa kooris inimestel riideid seljast. Mõni inimene põles lausa pealaest tallani mustaks. Paljude hukkunute sugu oli vigastuste tõttu raske tuvastada. Lööklaine rebis ohvritelt isegi nahka ja kuumus kiskus silmad peast. Riided põlesid naha külge kinni. Näiteks Kimono mustrid sulasid kehasse. Elavad lapsed kisendasid surnud emade süles. Laibad hakkasid kiiresti mädanema ja haisema, nii et surnukehasid maeti massihaudadesse mitmeid päevi. 4.3. Nagasaki pommitamine 9. augustil 1945 kukkus Nagasakisse "The Gadgetin" tüüpi pomm, mille mass oli ligikaudu 4600 kg ning mis sai nimeks Fat Man( "Paks mees") oma kuju järgi. Pomm oli 3,25 meetrit pikk ja laius 1,52 meetrit. Oma kujult meenutas see nagu muna, mille otsas oli kastikujuline saba. Lennukit juhtis Charles Sweeney
posite selgade taha ja Leemet naerab, et kaitset tema vastu ei ole ja ta põlgab tüdrukute lollust ja laseb neil näha viimast korda Põhja Konna naeru keda ta enne oleks kaitnud kuid nüüd kui tood rahvas poolt vahetas nende vastu läheb. Leemet kujutas ette, et tüdrukud imetleks ja armastaks vana maailma tugevust ja võimsust kuid imetlusest ja armastusest pole siin midagi rääkida, sest tegeltnad jooksid peitu ja kisendasid toimuva peale ning ka Leemet teatis, et pole see vana maailma midagi tugevat- tema koos vanaisaga on rohkme nagu suvel maha sadanud lumi, öösel võib ta küll õied ja pungad hävitada aga päeval kuum päike sulatab ta taas. Vanaisal oli komme teha tapetud vaenlaste pealuudest anumaid ja peekreid ja kuna nad tapsid rohkem kui vanaisa suutis peekreid teha jäi neist igapool maha pealuude saba. Üks kena päev sattusid nad huvitava kindluse juurde, selle müürid olid täis raudmehi
Seine'i sellel kaldal oli kaubandusel muide vähem jüngreid kui teisel kaldal. Siin askeldasid ja kisasid skolaarid ja neid näis siin rohkem olevat kui käsitöölisi. Tõtt öelda, õiget kaldapealset oli siin ainult Saint-Micheli silla ja Nesle'i torni vahel, ülejäänud osa jõekaldast oli kas paljas liiv (nagu teisel pool bernhardiinide krunti) või täis majalobudikke, mis jalgupidi vees seisid (nii oli see kahe silla vahel). Siin lärmitsesid hommikust õhtuni pesunaised, kes kisendasid, lobisesid, laulsid jõe ääres ja peksid kurikatega pesu nagu nüüdki. See Pariisi nurk oli üsna lõbus. Ülikoolilinn koosnes nagu ühest tükist. Ta oli otsast otsani terviklik ja kompaktne. Need musttuhat ligistikku asetsevat, terava otsaga, nagu ühest vormist valatud katust jätsid kõrgelt vaadatuna mulje, nagu oleks siin tegemist ühe ja sama ainese kristallisatsiooniga. Tänavate tujukalt väänlevad uurded lõikasid selle majade massi peaaegu korrapärasteks tükkideks.
kojauksest majja ja vuhises akendest jälle välja. Kõrbenud juustega ja hilpudega jooksid kaks poolsurnud ümmardajat leekide vahelt välja. Neid tervitati toore naeruga ja määrati sõjasaagiks. Tuli vingus, nagu oleks tal kahju seda kauaaegset õnnelikkude inimeste varjupaika hävitada. Igal silmapilgul ootasid põletajad õnnetu, tulest ja suitsust tagaaetud Jaanuse valukisa kuulvat, nagu laudas loomad kisendasid, ootasid teda põlevate riietega ja kõrbenud juustega välja hüppavat. Aga põlevas majas jäi kõik vait ja vakka, ainult tuli mühas edasi ja sädemed praksusid ning tantsisid taeva poole keerlevas suitsusambas. Vana Tambet lamas ikka veel hoovivärava lähedal maas. Hoop mõõgaseljaga oli ta paljast pead raskesti põrutanud, verekaotus teda nõrgestanud, hirmus õnnetus teda uimastanud. Poolpõsekil vahtis ta üksisilmi tulle, verised juuksed 88
See rõõmustas mind. Aga ma pole iial kuulnud kedagi nii kurtvat kui Bucki selle üle, et tal korda ei läinud Harneyd tappa tol päeval, kui ta tema pihta laskis. Äkki: põmm! põmm! põmm! kolm või neli püssipauku. Mehed olid tasa teiselt poolt läbi metsa tulnud ja lähenesid, olles hobused metsa jätnud. Poisid kihutasid joostes jõe poole -- mõlemad olid haavata saanud -- ja kui nad käreda vooluga pärivett ujusid, jooksid mehed piki kallast, tulistasid neid ja kisendasid: «Tapke nad! Tapke nad!» Mul hakkas nii paha, et peaaegu oleksin puu otsast maha kukkunud. Ma ei hakka jutustama, mis veel juhtus, -- see teeks mu jälle haigeks. Sooviksin, et ma tol ööl poleks tulnud kaldale, kus sihukesi asju pidin nägema. Ma ei unusta seda iialgi; arvutu hulga kordi olen seda unes näinud. Jäin puu otsa, kuni pimedaks läks; kartsin alla tulla. Aeg-ajalt kuulsin püssipauke kaugel metsas: kaks korda nägin väikesi meestesalku püssidega laualao tagant ratsa mööda
annaabi.ee 
