aerosoolvärvidega, siis postkaste lõhkunud. Postkaste oh neid ei jõudvat ühistu nii kiiresti remontidagi, kui Sergei ja ta sõpruskond neid lõhub. ...Ema Marinaga on ühistu rahval olnud võimatu normaalselt suhelda, sest tema kasutavat rääkimisel karjuvat kõneviisi ning alati olevat tal varuks küsimus: «Kas te ise nägite, et Sergei seda tegi?» ...Üks viimaseid kirju tänavuse jaanuari lõpust räägib taas suurest lärmist ja kisast trepikojast ja selle lõpus kahetsetakse: «Keegi ei juhi neid lapsi, keegi ei selgita, kus hea, kus halb.» Aga isik on süüvõimeline alles siis, kui ta on teo toimepanemise ajal vähemalt 14-aastane. Sergei on olnud ikka veel kas 9- või 10- või 12-aastane. Majaelanikud laiutavad käsi. Nad on küll koledate tegude kuupäevi ja kellaaegu fikseerinud, pätitegusid fotografeerinud ja filminud, aga miski ei aita. Kõike ei ole võimalik ka tõendada.
Kevad äratab luuletaja taas ellu pärast talvist uinumist, ta on inspireeritum kui ühelgi teisel aastaajal - või tundub sellisena, pärast talve staatilisust. Taas rohkem päikest ja rohkem rõõmu detailidest on piisav kontrast, et panna luuletama ka inimene, kes seda muidu ei tee. Andega kirjutajale on aga taasärganud värviküllus isegi nagu kerge kohustus luuletamiseks. Mu süda laulab: laula! Sõnu sööstab suhu! Nad tikuvad mu sulge kogelusest, ürgsest kisast, Neid sipleb silpidena ärevuses: kuhu? Neid ruugeb riimiks, kipub rütme ringiks, Neid reastub värssekooriks, andub vaikseks salmiks. Mu süda laulab: laula! Ja ma laulan. Lisaks kirjutamistuhinale, mõjub kevad Underile ka teistmoodi, nagu kirjeldab "Sirelite aegu": "Ja öösiti nüüd ei ma enam maga: / mu süda õhetab kui hõõguv ääs - / Ah, sirelite õitseaeg on käes! / Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga
Vanaeideke on väike, kortsus, elatand, hea; laps on ilus ja kaunis; seejärel viib Baudelaire nad kokku, kirjeldades neid mõlemaid samade sõnadega, tehes nad sarnaseks, viies nad ühele tasemele: habras, hambutu juusteta. Vanaeidekesest kumab headust ja heatahtlikkust, tema vastu tekib empaatia. Vaadates oma vanavanemaid näen, et ei ole vanainimestele suuremat rõmu kui väikesed lapsed, uue elu algus, ja Baudelaire meelega ,,hävitab" kogu selle õrnuse lõpetades poeemi lapse kisast eemaletõmbunud üksildase vanaeidekesega. Meile justkui mängitaks etüüdi elust enesest, me jälgimine kuidas meie kõrval midagi toimub. Me ei tea seost vanaeidekese ja lapse vahel- on see lapse vanaema või hoopis keegi võõras tänavalt, kes imetleb väiket last. Kuid Baudelaire jaoks see ei ole oluline. Kõik ajastule viitavad tegurid on eemaldataud, tähtis on vaid see lugu, mis võib juhtuda ükskõik millal, ükskõik kellega.
Me huulil on muretu vile. Hing ohtudest võõrdunud. Ses rohus, mis pehme ja sile, jalg pole veel hõõrdunud. Me loomadel aiateedel end laseme lakkuda. Kui palju see lopsakas Eeden küll rõõmu võib pakkuda! Ja madu ei kiusa meid taga ja õun ei vii patule. Me oleme täiesti vabad ja hajali natuke. Ja niiviisi meie ei märka, et ududest hallidest nüüd ligineb keegi, kes ärkas me meeletuist trallidest. Me hüppeist ja naerust ja kisast ei jõua veel jahtuda, kui kohal on rohtaia isand, ja palub meil lahkuda. Juuni 1965 Päikesepillaja Antidolorosum Taas taganeb sind lämmatanud valu ja lagunevaks lummuseks saab vaid. Ei enam karda õudset surmasalu, ta musti ohte kurikavalaid. Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu, kuid hüljatultki armastada said. Sa katsumuste koledusi talud niikaua, kui sus virgub unelmaid. Tean, midagi maailmas pole kaduv,
Tihti sai Pearu poisile suhteliselt lähedale kuid kätte ikkagi ei saanud teda. Üks päev viskas Matu Pearule kiviga otsaette, koer hakkas talle jaga kinni ja P tulistas koera. Poiss oli hirmunud ja jooksis koju peremehele rääkima. Kui nad tagasi jõudsid oli koer sealt kadunud. Kui nad jõe juurde jõudsid siis tuli Pearu ja ütles et nad oma raipe tema maalt ära koristaks- A aga ütles et ta ei liiguta lillegi selle jaoks. Terve õhtu kajas küla nende kisast. Tagajärjeks oli üleaedsete kohtuskäik, kus Eespere nõudis kahjutasu koera eest ja karistust tema tapjale, Tagapere aga tasu murtud tedrepoegade eest, valuraha iseendale surnud koera hammustuse pärast ja karistust Matule, et too koera tedrepoegi otsima õpetas ja tema kallale ässitas. Tulemuseks oli see et koera elu pandi võrduma tedrepoegadega. Andres oli löödud kuna ei suutnud tõde jalule seada ega saanud oma õigust kätte. Pearu hakkas jälle tamme ehitama.
6 koer hakkas kohe mehele jalga kinni. Järgmisel hetkel kõlas lask ja koer oli surnud- P tulistas teda pähe. Poiss oli hirmunud ja jooksis koju peremehele rääkima. Kui nad tagasi jõudsid oli koer sealt kadunud ja lehmad ka kaugemale aetud. Kui nad jõe juurde jõudsid siis tuli Pearu ja ütles et nad oma raipe tema maalt ära koristaks- A aga ütles et ta ei liiguta lillegi selle jaoks. Terve õhtu kajas küla nende kisast. Tagajärjeks oli üleaedsete kohtuskäik, kus Eespere nõudis kahjutasu koera eest ja karistust tema tapjale, Tagapere aga tasu murtud tedrepoegade eest, valuraha iseendale surnud koera hammustuse pärast ja karistust Matule, et too koerra tedrepoegi otsima õpetas ja tema kallale ässitas. Tulemuseks oli see et koera elu pandi võrduma tedrepoegadega. Andres oli löödud kuna ei suutnud tõde jalule seada ega saanud oma õigust kätte. Ta kaotas mõlemad
Matu viskas aga oma viimase kiriga mehele näkku, koer hakkas kohe mehele jalga kinni. Järgmisel hetkel kõlas lask ja koer oli surnud- P tulistas teda pähe. Poiss oli hirmunud ja jooksis koju peremehele rääkima. Kui nad tagasi jõudsid oli koer sealt kadunud ja lehmad ka kaugemale aetud. Kui nad jõe juurde jõudsid siis tuli Pearu ja ütles et nad oma raipe tema maalt ära koristaks- A aga ütles et ta ei liiguta lillegi selle jaoks. Terve õhtu kajas küla nende kisast. Tagajärjeks oli üleaedsete kohtuskäik, kus Eespere nõudis kahjutasu koera eest ja karistust tema tapjale, Tagapere aga tasu murtud tedrepoegade eest, valuraha iseendale surnud koera hammustuse pärast ja karistust Matule, et too koerra tedrepoegi otsima õpetas ja tema kallale ässitas. Tulemuseks oli see et koera elu pandi võrduma tedrepoegadega. Andres oli löödud kuna ei suutnud tõde jalule seada ega saanud oma õigust kätte. Ta kaotas mõlemad. Mees haudus
korral, kui ta teda päästis, nii vai- I mustatult ja võidukalt üles oli tormanud. Nüüd läks Ilus valges riides olend* (it. k.). 482 ta endist teed vaikides, pea longus, pisarateta, peaaegu hingamata. Kirik jäi uuesti tühjaks ja vajus tagasi vaikusse. Kütid olid siit juba läinud, et nõiatüdrukule Vanalinnas haarangut teha. Jäädes üksinda avarasse kirikusse, millele alles äsja kallale oli tungitud ja mis siis kisast ja kärast oli rõkanud, läks Quasimodo tagasi kambrisse, kus mustlastüdruk tema kaitse all nii palju nädalaid oli maganud. Kambrile liginedes arvas ta, et vahest on Esmeralda alles seal. Kui ta külgmisele katusele viiva galerii käänakul nägi kitsast toakest pisikese akna ja väikese uksega, mis kõrge tugivõlvi alla peidetuna oli kui linnupesake oksal, nõrkes ta vaesekese süda ja ta nõjatus vastu sammast, et mitte maha kukkuda. Ta kujutles, et vahest on ta siiski tagasi tulnud, et
annaabi.ee 
