Tänapäeva ühiskonnas on raske ülehinnata lugemisoskuse olulisust. Uuringud on näidanud, et lapsed, kes koolieas ei omanda lugemisoskust või omandavad selle puudulikult, ei omanda täielikku lugemisoskust kunagi. Puudulikult omandatud akadeemilised põhioskused kujutavad endast tõsist ohtu hilisemale edasijõudmisele koolis ja tööelus ning sotsialiseerumisele laiemalt. Sellepärast on vaja rohkem uurida spetsiifilisi lugemis- ja kirjutamisraskusi. Töö hüpoteesiks seadsin,et paljudel meie kooli algklasside õpilastel on raskused lugemis-ja kirjutamisoskuse omandamisel. Uurimistöö eesmärgiks on teada saada, kui paljudel algklasside õpilastel on raskusi lugemise ja kirjutamisega ning kuidas neid lapsi koolis toetatakse. Töö kooseb kahest osast, teoreetiline ning praktiline osa. Uurimistöö esimene peatükk annab üldise ülevaate, mis on lugemis-ja kirjutamisraskus, düsleksia ajalugu, nende tunnused ning millest tulenevad
. 4 AJALUGU Esimesena kasutas düsleksia mõistet Rudolf Berlin 1872ndal aastal Saksamaal. See kirjeldab omandatud düsleksiat, mis on lugemishäire aju kahjustuse tagajärjel. Mõned aastad hiljem mainis dr A. Kussmaul (1877) terminit "sõna pimedus"("word blindness"), et kirjeldada täiskasvanuid, kes olid kaotanud oma lugemisoskuse. Tema ja tema kaasaegsed seostasid lugemis- ja kirjutamisraskusi vaimse arengu puuetega, kuid 19.sajandi lõpus kirjeldasid kaks Briti arsti 14-aastast andekat poissi, kellel esinesid kirjaliku kõnehäire. Peale seda asusid paljud autorid lugemis- ja kirjutamisraskusi vaatlema kui iseseisvaid puudeid. (Hoyles & Hoyles, 2007) 1960ndatel sai termin düsleksia populaarsemaks kui "sõnapimedus". 1972.aastal loodi British Dyslexia Assocation. 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi algul kujunes välja kaks koolkonda kirjaliku kõne puuete tekkepõhjuste seletamisel
toime tulema. Eesti pedagoogide arvates on 15-25% algklasside lapsi lugemisraskustega. Düsleksikute osakaal nende hulgas pole teada. Maailmas on levinud väga erinevad düsleksia definitsioonid, samas tähenduses kasutatakse mõisteid sõnapimedus, samuti spetsiifilised lugemisraskused. Eestis jagatakse kirjaliku kõne alaseid raskused traditsiooniliselt düsleksiaks, mis väljendub ainult lugemisraskustes, sel ajal kui kirjutamisraskusi nimetatakse düsgraafiaks. Inglisekeelses erialakirjanduses kasutatakse düsleksiat sageli sünonüümina raskuste kogumile- spetsiifilistele õpiraskustele, harva eristatakse lugemis- ja kirjutamisraskusi eeldades, et enamasti kaasneb lugemisraskustele ka kirjutamisraskus . Lugemispuuetena käsitletakse lugemisvigu ja sõna kokkulugemise ja mõistmise raskusi. Kirjutuspuuetena - häälikute ja tähtede vastavuse moonutusi kirjutamisel
kirjutamisraskuste tähistamiseks) põhjused on väga individuaalsed, alates sellest, et laps on pärit tema arengut vähe stimuleerivast keskkonnast ning lõpetades spetsiifiliste taju- või motoorika probleemidega. (Lukanenok, Kasper 2004) Põhjamaadega võrreldes pole meil düsleksiale kuigi suurt tähelepanu pööratud. Meie koolides saavad õpiabi peamiselt õpilased, kellel on kirjutamisraskus düsgraafia. Praktikas vaadeldakse enamasti lugemis- ja kirjutamisraskusi koos. Kes on hädas lugemisega, on tavaliselt hädas ka kirjutamisega. Oleme harjunud pidama lugemis- ja kirjutamisraskusi laste, ennekõike koolilaste probleemiks. Siiski on düsleksia ja laiemas mõistes ka õpiraskused tihti elukestev seisund. UNESCO andmetel on 10% täiskasvanutest düsleksia. (Lukanenok, Kasper 2004) Käesolev referaat käsitleb düsleksiat kahes osas. Esimene osa kirjeldab düsleksiat üldiselt, näitab, millest tuleneb düsleksia mõiste, millised on selle üldisemad
Puudulikult omandatud akadeemilised põhioskused kujutavad endast tõsist ohtu hilisemale edasijõudmisele koolis ja tööelus ning sotsialiseerumisele laiemalt. Sellepärast, on vaja rohkem uurida spetsiifilised lugemis- ja kirjutamisraskused. Põhjamaadega võrreldes pole Eestis düsleksiale kuigi suurt tähelepanu pööratud. Eesti koolides saavad õpiabi peamiselt õpilased, kellel on kirjutamisraskus düsgraafia. Praktikas vaadeldakse enamasti lugemis- ja kirjutamisraskusi koos. Kes on hädas lugemisega, on tavaliselt hädas ka kirjutamisega. Meie ühiskonnas peetakse lugemis- ja kirjutamisraskusi laste, ennekõike koolilaste probleemiks. Siiski on düsleksia ja laiemas mõistes ka õpiraskused tihti elukestev seisund. UNESCO andmetel on 10% täiskasvanutest düsleksia. (Lukanenok, Kasper 2004) 3 1. Kirjutamise- ja lugemise raskused kui spetsiifilised õpiraskused
lapses tugevat ärevust ning mõjutada tema õpitulemusi. Briti Düsleksiaühingu kodulehelt võib leida lisainfot düsleksia kohta, samuti nõuandeid düsleksiaga inimestele ja lapsevanematele (http://www.bdadyslexia.org.uk) Düsleksia kindlakstegemine ja hindamine klassis Et düsleksiaga laps koolis hästi edasi jõuaks, on tähtis, et düsleksia avastataks võimalikult varakult. Algkoolis on klassiõpetajatel on head võimalused märgata mis tahes lugemis- või kirjutamisraskusi. Keskkoolis on lugemis- ja kirjutamisraskuste avastamiseks heas positsioonis emakeeleõpetaja. Õpetaja saab vaadelda õpilase tööd ja keskkonda ning koguda andmeid tema lugemise ja kirjutamise kohta, et siis vajaduse korral pöörduda nõu ja abi saamiseks HEV koordinaatori poole. 8 HEV juhendi (DfES 2001) järgi vajavad „lapsed, kellel esineb …. spetsiifilisi õpiraskusi, näiteks düsleksiat ... erituge kognitiivsete oskuste arendamiseks ja õppimises edasijõudmiseks
annaabi.ee 
