rahvapärastada. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks soome grammatika, uskudes, et eesti keel on ,,soome keele tütar". Ahrens lähtus sellest, et õige eesti keel on see, mida talupojad omavahel räägivad ning seetõttu nägi ta palju vaeva, et koguda kokku rahvakeele näiteid, millele oma grammatika üles ehitada. 1853. aastal ilmus teine trükk koos lauseõpetusega. Ahrens tegi ettepaneku minna üle vanalt kirjaviisilt soomepärasele kirjaviisile, mis sobib eesti keele hääldusega paremini. Tema poolt soovitatud uus kirjaviis hakkas levima 1860.aastate teisel poolel. Kirjaviisi levikule aitas oluliselt kaasa see, et F.R. Kreutzwald, kes alguses soomepärast kirjaviisi ei pooldanud, seda hiljem kaitsma asus ning selle oma teostes tarvitusele võttis. Lõplikult pääses uus kirjaviis võidule pärast Ahrensi surma, mil vast asutatud Eesti Kirjameeste Selts otsustas hakata oma väljaannetes seda kasutama.
avaldatud ka Eesti uurijate töid(Must 2000:39). 1.1. Onomastika1 ja Onomastika2 Selleks, et Eesti nimeuurijate tööd kergendada võttis professor Aadu Must koos paari kaastöölisega ette suure töö ja koostas aastaks 2000 andmebaasi Eestis 19.sajandil pandud perekonnanimedest. Ettevalmistused olid pikad ja aeganõudvad, lahendada tuli mitmeid keerulisi probleeme. Üheks suuremaks probleemiks kujunes asjaolu, et 19. sajandil mindi vanalt kirjaviisilt üle uuele ja seetõttu muutus ka nime kirjapilt, samuti hakkasid maalt linna kolinud inimesed oma vana nime kirjutama saksapäraselt . Nimede kirjapildi muutuste põhjused selguvad 3. peatükis, professor Must ja tema meeskond leidsid, et ainukeseks lahenduseks on nimede normaliseerimine ehk etteruttav häälduspärase kirjapildi esitamine(Must 2000: 76). Andmebaas andis võimaluse otsida nime normaliseeritud kujul,
Muuhulgas võttis ta kirjakeeles kasutusele õ-tähe. Laialdaselt tuntuks sai Masing oma ajalehega "Maarahva Nädalaleht", mis jagas teadmisi Vene riigis ja kogu maailmas toimuvatest sündmustest. ● E. Ahrensi soovitused uue kirjaviisi juurutamiseks, lk 97 – 98, tööleht - Ahrens on tänapäevase eesti keele ortograafia looja ja grammatika autor, kes pani ette üle minna vanalt, saksa keele eeskujul loodud kirjaviisilt eesti keele hääldusega sobivamale soomepärasele kirjaviisile. Ahrensi keeletöö peaeesmärk oli kirikukeele parandamine ja uurimine. Tema põhiteos on „Grammatik der Ehstnischen Sprache” (1842, 2 tr 1853). Selle esitrükis kasutas ta ise veel peamiselt vana, ent selle sõnastiku osas (Etymilogisches Wörterbüchlein) juba uut kirjaviisi. ● F. R. Kreutzwald sõnavara rikastajana, lk 99, rohkesti näiteid tema
Messiaenilt on pärit tema huvi rütmiprobleemide vast. Helilooja kujunemisel on tähtsal kohal olnud tema õpetajad. Leibowitz õpetas talle dodekafooniat ja tutvustas teda Uus-Viini koolkonna loominguga. Boulezi esimesed teosed on sarnased Schönberi, Stravinski ja Messiaeni loominguga. Kui mingi aja pärast ei rahuldunud Bpulez enam dodekafoonia käsitlusega. 1950-ndate alguses sai Boulez maailmas tuntuks, arendades seeriatehnika edasi serialismiks. Serialism ei erine kirjaviisilt ja põhimõttelt dodekafooniast, kuid erinevus seisneb kvalideedis: selles mida rõhutatakse. Serialism on muusikakirjutamismeetod, milles on oluline rütm, dünaamika ja artikulatsioon. Artikulatsioon on mängimisvõte ja dünaamika on helitugevus ja selle võte. Igale helikõrgusele vastab peale dünaamika ka artikulatsiooni nüanss. Esimene teos, mille aluseks oli Messiaeni pala seeria oli ,,Struktuurid I" (1952), mis on miniatuuride kogumik ja on kirjutatud kahele klaverile."
• XIX saj esimese poole tähtsündmuseks kujunes Eduard Ahrensi tugevasti soomemõjuline grammatika (eesti keele Tallinna murde grammatika; I trükk 1843, II, täiendatud trükk 1853). Ahrensi grammatika pani aluse uuele (s.o soomepärasele) kirjaviisile. • Uus kirjaviis on Eduard Ahrensi soovitatud ja XIX saj III veerandil võitnud eesti õigekirjatava, mille eeskujuks oli soome ortograafia. See on aluseks praegusele eesti õigekirjale. • Vanalt kirjaviisilt uuele kirjaviisile. Eesti rahvuse kujunemise ajaks oli põhjaeesti kirjakeel saavutanud lõunaeesti kirjakeele ees sellise ülekaalu, et tema saamine rahvuslikuks kirjakeeleks oli paratamatu. XIX sajandi teisel poolel toimunud rahvusliku kirjakeele kujundamine seisnes kirjakeele ühtlustamises ja uuele kirjaviisile üleminekus. See tegevus toimus esialgu Eesti Kirjameeste Seltsi kaudu (1871–1892) rahvusliku liikumise juhtide Jakob Hurda ja Mihkel Veske eestvedamisel
keelest. Sealt oli lubatud laenata. Tänu beiträgele toimus areng ka eesti keele teadusliku kirjeldamise vallas. Peterson oli esimene, kes kirjutas käänetest. Kuna Beiträges puudutati ka eesti ortograafiasüsteemi, siis tõi Masing esimest korda kasutusel Õ. 4. Eduard Ahrens. keeleteadlane, eesti keele grammatika ja kirjaviisi uuendaja. Ta on tänapäevase eesti keele ortograafia looja ja grammatika autor Pani ette üle minna vanalt, saksa keele eskujul loodud kirjaviisilt eesti keele hääldusega sobivamale soomepärasele kirjaviisile 1843 "Grammatik der Ehstnischen Sprache" (vormiõpetus)- kasutas selles uut kirjaviisi- ainestik oli rahvakeeln, keelekirjeldusmall oli laenatud soome keele grammatikatest, eesti keelt hakati kirjeldama eesti malli järgi ja otsiti keele omadusi ja grammatikareegleid keelest endast. Pandi tähele, et eesti keele ehitust ja sõnavara saab kirjeldada soome keele järgi tänu nende omavahelistele sarnasustele
annaabi.ee 
