aastatel oluliselt, ulatudes juba rohkem kui 300 eestikeelse trükiseni aasta kohta. Puudusid küll niisugused mõjukad autorid, nagu olid olnud Kreutzwald ja Koidula, kuid seda enam leidus nende jäljendajaid. Tolleaegse kriitika armastatud epiteete oli ,,suureandeline" ja ajastusse neid ,,suureandelisi" jätkus, ehkki tänapäev enam nende nimegi ei tunne. Aga leidus siiski ka teistsuguseid kirjanikke: tol ajal esilekerkinud autoreist on oma loominguga jäänud eesti kirjandusklassikasse August Kitzberg, Eduard Börnhöhe, Eduard Vilde, Karl Eduard Sööt, Anna Haava, Juhan Liiv jmt. Romantilised jutustused. 1880.aastail tekkis eesti kirjanduses ajalooainelise romantilise proosa laine. Selle voolu esimene jutustus Eduard Bornhöhe ,,Tasuja" (1880)on jäänud ka kogu voolu esindusteoseks. Bornhöhe on kirjutanud veel kaks ajaloolist jutustust: ,,Villu võitlused" ja ,,Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad". ,,Vürst Gabrieli" tuntakse tänapäevale
Eduard Bornhöhe (kodanikunimega Brunberg) sündis 5. veebr 1862 Virumaal Kullaaru mõisas aidamehe pojana. Õppis 1872–1874 Tallinnas W. Kentmanni algkoolis, seejärel kuni 1877 kreiskoolis. Kuni aastani 1893 oli Bornhöhe biograafia kirju nii elu- kui töökohtade poolest. Ta töötas lühemat aega joonestajana maamõõtja juures, kaubakontori õpilasena Peterburis, raudteekontoris Kovnos (Kaunases), koolmeistrina Põltsamaa kihelkonnakoolis ja koduõpetajana Matsalu mõisas jm; teatrikriitikuna saksa ajalehes “Revaler Beobachter”, köster- koolmeistrina Stavrpolis, siirdus Tifilisi, edasi Väike-Aasiasse. Detsembris 1888 sooritas eksternina Tallinna kubermangugümnaasiumis lõpueksamid ja asus 1889 õppima eesti filoloogiat Tartu ülikoolis, katkestas õpingud peagi. Järgnevatel aastatel Bornhöhe rändurielu jätkus. Ta pidas erinevaid ameteid Venemaal, Poolas, Saksamaal. 1893 asus tööle Tallinnas ringkonnakohtu tõlgina, 1901-st arhivaarina. 1907–1917 töötas ...
ARMASTUSE MUUSIKA Vene kirjandusklassikasse kuuluva teose, antud teemakohaselt, sügavuti analüüsimine ei ole minu jaoks just kergete ülesannete killast... Üldjoontes ühe kurva armastuse lugu, on see eelkõige siiski tugevalt ühiskonnakriitiline teos, milles käsitletakse Venemaa 19.sajandi eluolu. Paralleelide tõmbamine ühelt poolt satiirilistes toonides linna kõrgaadli seltskonna ja teisalt provintsi elu ja olustikuga, omamata kokkupuudet vene kultuuriga
ning mõistis, et oli ei öeldes teinud vea. Onegin lootis, et Tatjana tuleb tema juurde, kuid seda ei juhtunud olles kord juba abiellunud, ei saanud ta Jevgeniga koos olla, olgugi et Tatjana tunnistas, et ta ikkagi armastab Oneginit. Jevgeni lahkus Tatjana juurest: ,,Me siin ei sega mu kangelast, kes lugejal nii tuhiseva taeva all kaob silmist kauaks ... igavesti." ,,Jevgeni Onegini" puhul on tegemist teosega, mis kuulub Vene kirjandusklassikasse. Puskini eesmärgiks oli kirjutada hinge enneaegsest vananemisest, ükskõiksusest elu ja selle nautimise vastu. Värssromaan ei sisalda läbinisti negatiivseid ja positiivseid tegelasi, igaühel on oma voorused ja puudused. Sellega jõudis Puskin realismi, millele viitab ka teose tegevustiku kujutamine kaasajas. Erakordseks tollastest teostest teeb ,,Jevgeni Onegini" intrigeerivaks ka selle lõpp inimesed lähevad lahku elusatena.
Hugo oli mõlemale vastu ja soovis kirjutada romaani, mille peategelaseks oleks Jumalaema kirik ise. Peaaegu iga sündmus romaanis toimub kas kirikus, selle katusel või on jälgitav katedraali tipust. Pärast romaani avaldamist algas Prantsusmaal ja hiljem mujalgi Euroopas liikumine gooti stiilis kirikute kaitseks ja restaureerimiseks. Puskini looming. ,,Jevgeni Onegin" - Vene luuletaja Aleksandr Puskini värssromaan (18251832), mis sai nime peategelase järgi. Maailma kirjandusklassikasse kuuluv teos on sisu kõrval tähelepanuväärne ka vormiliselt, sellest pärineb klassikaline värsivorm Onegini stroof. Ilukirjanduse põhiliigid: eepika, lüürika, dramaatika Ilukirjanduse zanrid: suurvormid: eepos, romaan väikevormid: jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot.
Talle meenus kiri, mille Tatjana oli talle mõisas kirjutanud ning mõistis, et oli ei öeldes teinud vea. Onegin lootis, et Tatjana tuleb tema juurde, kuid seda ei juhtunud olles kord juba abiellunud, ei saanud ta Jevgeniga koos olla, olgugi et Tatjana tunnistas, et ta ikkagi armastab Oneginit. Jevgeni lahkus Tatjana juurest: Me siin ei sega mu kangelast, kes lugejal nii tuhiseva taeva all kaob silmist kauaks ... igavesti. Jevgeni Onegini puhul on tegemist teosega, mis kuulub Vene kirjandusklassikasse. Puskini eesmärgiks oli kirjutada hinge enneaegsest vananemisest, ükskõiksusest elu ja selle nautimise vastu. Värssromaan ei sisalda läbinisti negatiivseid ja positiivseid tegelasi, igaühel on oma voorused ja puudused. Sellega jõudis Puskin realismi, millele viitab ka teose tegevustiku kujutamine kaasajas. Erakordseks tollastest teostest teeb Jevgeni Onegini intrigeerivaks ka selle lõpp inimesed lähevad lahku elusatena Natuke mõnest tegelasest: Filipjevna-njanja, vana
sanatooriumis kopsutuberkuloosi. Nende sajandivahetuse nelja näidendiga suutis Tsehhov muuta teatrimaailma. Ta oli tihti pettunud, kui tema teosed olid etendatud tragöödiatena, kuigi igaüks neist sisaldas kurbi elemente. Just komöödia ja tragöödia zanrite segamine on tema suurim annetus nii teatrisse kui ka kirjandusse üldiselt. Tsehhovi oskus vene elu nii mitmekesisena käsitleda nind argielu ja olustikku üksikasjalikult kirjeldada on tema teosed jäädavalt kirjandusklassikasse jäädvustanud. Tsehhov on samuti tuntud oma rõhuasetustega dialoogidedele ja kaudsele tegevusele. Tihtipeale ei toimu tema näidendite kõige tähtsamad tegevused laval või silmale nähtavalt. Huvitavad situatsioonid jõuavad teatrihuvilisteni läbi tegelaste juttude ja kahekõne. See Tsehhovi idee kaudsest tegevusest on väga palju kasutusel ka tänapäeva teatris. Tsehhovi näidendeid on palju mängitud ka Eesti lavalaudadel. Juba 1980. aastal etendas Vanemuine "Onu Vanjat"
mõisas kirjutanud ning mõistis, et oli ei öeldes teinud vea. Onegin lootis, et Tatjana tuleb tema juurde, kuid seda ei juhtunud olles kord juba abiellunud, ei saanud ta Jevgeniga koos olla, olgugi et Tatjana tunnistas, et ta ikkagi armastab Oneginit. Jevgeni lahkus Tatjana juurest: ,,Me siin ei sega mu kangelast, kes lugejal nii tuhiseva taeva all kaob silmist kauaks ... igavesti." ,,Jevgeni Onegini" puhul on tegemist teosega, mis kuulub Vene kirjandusklassikasse. Puskini eesmärgiks oli kirjutada hinge enneaegsest vananemisest, ükskõiksusest elu ja selle nautimise vastu. Värssromaanis ei jagune tegelased positiivseteks ja negatiivseteks, poeedi loodud karakterid on keerukad ja huvitavad, igaühel on oma voorused ja puudused. Sellega jõudis Puskin realismi, millele viitab ka teose tegevustiku kujutamine kaasajas. Koha ja aja 33 konkreetsus loob lugejas illusiooni sündmuste reaalsusest
Kadri Tüür, Timo Maran EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU Eesti kirjandusloos on looduskirjandusest kõnelemine ja selle uurimine suhteliselt uus nähtus. Mitmed kirjandusuurijad on küll eri aegadel ja eri metoodikaid kasutades tegelenud loodusmotiivide analüüsimisega meie kirjandusklassikasse kuuluvates teostes (Rebane 1977; Tüür 2001; Kalda 2004), märkimisväärselt palju on pööratud tähelepanu loodus- kujunditele luules (Kepp 1999; Soovik 2002; Speek 2002). Eraldi looduse kujutamisele keskenduva proosa uurimine kirjandusteaduslike vahendi- tega ning selle kaasamine eesti kirjandusloo üldpilti on senini entusiast- liku algatuse tasemel, piirdudes peaasjalikult vastavateemaliste käsitlus- tega ajakirjanduses ja artiklikogumikes (Maran, Tüür 2001a; 2001b; Tüür
annaabi.ee 
