Pronksiaeg ja vanem rauaaeg: 1. Vanem pronksiaeg ( u 1800- 1100 eKr ) 2. Metallist tööriistad olid tunduvalt paremad 3. Esemeid tehti endiselt kivist, luust ja sarvest Noorem pronksiaeg ( u 1100- 500 eKr) 1. See eristub uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, kivikalmed ja lohukivid 2. Ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal ja Põhja-Eesti rannikuvööndis 3. Hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmeid 4. Kivikalmetesse ei maetud sugugi kõiki surnuid, eelkõige sellist meetodid peetakse maaomanike perede matmispaikadeks Asustus, majandus ja ühiskond: 1. Nooremal pronksiajal oli Eesti jagunenud kaheks regiooniks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks 2
Metallist tööriistad olid tõhusamad, ometigi jõudis Eestisse neid suhteliselt vähe Eestis jätkus kivikirveste valmistamine Paljud teisedki esemed tehti kivist, sarvest ja luust Sarvest ja luust esemete puhul püüti jäljendada pronksesemete välimust Vanemasse pronksiaega kuuluvaid kinnismuistiseid on vähe uuritud. Noorem pronksiaeg (u 1100 500 eKr) Noorem pronksiaeg erineb vanemas uut tüüpi kinnismuististega : kindlustaud asulad, põldude jäänused, kivikalmed ja lohukivid Valdav osa neist on Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel Kindlustatud asulad Saaremaal : Asvas, Ridalas, Kaalis Põhja-Eestis: Irus ja Narvas Kindlustatud asulad polnud vaid pelgupaigad vaid neid elati püsivalt Suurm osa Eesti elanikest elas pronksiajal ilmselt avaasulates Matmiseks rajati erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmed
Uut tüüpi asulakohtade, esemete ja kombestikuga kultuur. Savinõusid ilustati nöörijäljenditega. Iseloomulikuks on ka venet meenutavad kivikirved, mis olid hoolikalt lihvitud ja mille oli puuritud augud. Selle kultuuri rahvastik tegeles loomakasvatusega ja maaviljelusega, millel oli nüüd suurem tähtsus. Kasvatati otra, nisu ja kaera. Asulad paiknesid piirkondades kus leidus rohumaid loomadele ja kus olid viljakad mullad maaviljeluseks. 3) noorem pronksiaeg. Selles eristuvad uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, põldude jäänused, kivikalmed ja lohukivid. Enamiks neist paiknevad lääne ja põhja eestis ning saartel. Kindlustatud asulad ei olnud ainult pelgupaigaks vaid neis ka elati püsivalt. Suurem osa elanikest elas ikka avaasulates. Matmiskombed oli erinevad varasemast, kasutati kiviristkalmeid, mis olid maapealsed. Kasutati ka laevkalmeid. Eesti oli jag 2- ks: 1. rannikupiirkond ja sisemaa
väljapoole kõrgematele küngastele. Surnud asetati haudadesse külili kägarasendis ja sageli üks või mõlemad käed pea all. Pronksiaeg tööriistad olid tunduvalt paremad kui kiviajal. Ometi jõudis neid Eestisse sel ajal väga vähe see tõttu jätkus ka vanemal pronksiajal Eestis kivikirveste valmistamine ning ka palju teisigi esemeid tehti kivist, sarvest või luust. Vanemat pronksiaega tuntakse siiski veel lünklikult. Noorem pronksiaeg eristub uut tüüpi kinnismuististega. Mõned kindlustatud asulad ehitati Saaremal ja Põhja- Eesti rannikuvööndis. Kindlustatud asulad polnud vaid pelgupaigad, vaid neis elati püsivalt. Enamus elanikest elasid siiski avaasulates. Matmiskommetes rajati erilisi kivikirstkalmeid. Kivikalmetesse aga ei maetud sugugi kõiki surnuid, neid peeti eelkõige maaomanike perede matmispaigaks. Nooremal pronksiajal oli Eesti jagunenud kaheks regiooniks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks. Rannikualalt oli
mullakiht maaviljeluseks 7. Kalmistud rajati asulatest väljapoole veidi kõrgematele küngastele 8. Surnud asetati maasse kaevatud haudadesse külili kägarasendis ja sageli üks või mõlemad käed pea all ( surnuid hakati kartma ) Pronksiaeg ja vanem rauaaeg: 1. Vanem pronksiaeg ( u 1800- 1100 eKr ) 2. Metallist tööriistad olid tunduvalt paremad 3. Esemeid tehti endiselt kivist, luust ja sarvest Noorem pronksiaeg ( u 1100- 500 eKr) 1. See eristub uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, kivikalmed ja lohukivid 2. Ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal ja Põhja-Eesti rannikuvööndis 3. Hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmeid 4. Kivikalmetesse ei maetud sugugi kõiki surnuid, eelkõige sellist meetodid peetakse maaomanike perede matmispaikadeks Asustus, majandus ja ühiskond: 1. Nooremal pronksiajal oli Eesti jagunenud kaheks regiooniks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks 2
mida oli kergem tollaste vahenditega üles harida. Hiljem jäeti need põllud sageli maha või kurnati välja ning kasutati edaspidi karja- ja heinamaana. Kõige sagedamini elati looduslikult hästi kaitstud siseveekogude kallastel. Arvatavasti just selle perioodi jooksul hääbusid lõplikult püügimajandusega seotud asulakohad. Noorema pronksiaja asulad on juba selgelt põllumaadega seotud. 3.Noorem pronksiaeg Noorem pronksiaeg eristub uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, põldude jäänused, kivikalmed ja lohukivid. Valdav osa neist paikneb Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, sisemaal tuntakse selliseid muistiseid suhteliselt vähe. Nooremal pronksiajal ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal (Asvas, Ridalas, Kaalis) ja Põhja-Eesti rannikuvööndis (Irus ja Narvas). Need rajati juba looduslikult kaitstud paikadesse. Kindlustusena püstitati üksnes paekividest tara või palkidest kaitsesein. Kindlustatud asulad
Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal. Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada, seetähendab, et hakkas arenema käsitöö. Noorem pronksiaeg eristub uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, muistsed põllud, kivikirstkalmed ja lohukivid. Matmiskommetes leidis aset suur muutus, sest nüüd hakati rajama maapealseid kalmistuid - kivikirstkalmeid - koosnevad kahest komponendist: kalme keskel asuvast kivist kirstust või ka kirstudest ning ümber olevast ringmüürist. Ringi läbimõõt oli 5-8 meetrit. Ringmüüri ja kirstu vahe olid täidetud kividega. Kivikirstkalmetesse maeti üldiselt põletamata laipu
vaske. Metallesemeid jõudis Eestisse vähe ja need üksikud olid pigem uhkustamiseks, seetõttu jätkus kirveste ja paljude teiste esemete valmistamine kivist, luust, sarvest. Seoses väärtuste kogumisega (karjaloomad, pronks jne) tekkisid kindlustatud asulad- seda perioodi nim Asva kultuuriks. Tähtsamad eluallikad: karjakasvatus, käsitöö, vahenduskaubandus (Kesk- Rootsi, Ojamaa, Edela- Soome). Noorem pronksiaeg eristub vanemast uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, põldude jäänused, kivikalmed, lohukivid. Sel ajal ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal ja Põhja-Eesti rannikuvööndis, neis elati püsivalt. Hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmeid, ehitati ka mõned laevkalmed. Eesti oli jagunenud kaheks regiooniks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks. Sise-Eesti oli pronksiajal hõredamini asustatud. Rauaaeg Eestis (peamiselt viikingiaeg) ja üldiseloomustus –
annaabi.ee 
