Puisniite meenutavad kooslused hakkasid kujunema 7000-8000 aastat tagasi. Ulatuslik karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aastat tagasi ning samal ajal võis suurenes märgatavalt ka puisniitude pindala. 20. sajandi keskpaigani ohustas niite peamiselt nende 4 ülesharimine ning seetõttu kaitsti niite kahjustamise eest. Hilisemal ajal ohustab niite peamiselt kasutamisest väljalangemine koos kinnikasvamisega. Milliseid põhireegleid tuleb jälgida metsastunud puisniidu taastamisel? Taastada tasub puisniitu, millel on veel märgatav endine struktuur ning säilinud niidule omast rohukamarat. Tugevasti võsastunud puisniidul on mõistlik raiuda pigem mitmel aastal ja vähem kui ühe korraga ja palju. Taastamisel on oluline nii vanade puude säilitamine kui järelkasvu eest hoolitsemine. Ka põõsaid peaks puisniidule jääma. Puisniidu taastamisel
Laukad meenutavad väikesi järvekesi. Rabad jaotatakse rohu- ja puhmarabaks. Rohurabad on märjemad ja lagedamad, kus kasvavad vaid üksikud kõverad rabamännid. Puhmarabad kasvavad kuivematel aladel. (http://test.sc.ee/lefo/eSheets/?lisa=eSheets&m=1&tsykkel=1042&teema=1002967) Soode teke ja areng Esmased sood tekkisid Eestis pärast jääaega (umbes 10000 aastat tagasi). Intensiivsem maismaa soostumise algas umbes 8000 aastat tagasi, kuid veekogude kinnikasvamisega kaasnev mültumine sagenes umbes 6500 aastat tagasi. Ulatuslik soode teke võis Eestis toimuda umbes 5500 kuni 4000 aastat tagasi. Soode arv ja pindala on kasvanud aastasadadega. Praegu moodustavad sood ja rabad umbes viiendiku Eesti pindalast. Kõige 4 rohkem leidub meil soid, mis on alguse saanud kunagistest järvedest, mida oli pärast jääaega rohkesti. Üheaegselt järvemuda settimisega asustasid veekogu kaldavööndit soo- ja veetaimed
* Põlis- ja loodusmetsade kaitse. Metsavarguste eest on kaitsetud ka kaitsealad, uue loodusmetsa kujunemine võtab aega vähemalt sajandi. * Madalsoode kaitse. Kui varasematel aastakümnetel oli peamiseks ohuks soode kuivendamine, siis viimasel ajal on üha olulisem tegur sooalade kinnikasvamine suur hulk madalsoid on pikemat aega püsinud lagedana nõrga kuni mõõduka karjatamise tõttu. Võsastumine on toimunud aeglaselt ja seepärast pole madalsoode kinnikasvamisega kaasnevad ohud siiani vajalikku tähelepanu pälvinud. * Niidukoosluste kadumine. Niidutaimestiku kaitset raskendab paljude maavaldajate suhtumine niitudesse kui inimtekkelistesse lühiajalistesse kooslustesse, mida võib soovi kohaselt kergesti põlluks künda või metsastada. Taimkatte arengulugu Biostratigraafia meetodeist tuntuim on palünoloogia, mis põhineb õietolmu analüüsil, kasutab muid taimseid mikrojäänuseid (õhulõhesid, karvu) või setetes säilinud
Elupaiga ümbrusest võeti puid maha nii ehitiste, kütte kui tööriistade jaoks. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Kahekümnenda sajandi keskpaigani ohustas niite peamiselt nende ülesharimine ning seetõttu kaitsti niite alguses esmajoones kahjustamise eest. Hilisema ajal ohustab niite peamiselt kasutamisest 4 väljalangemine koos järgneva kinnikasvamisega. Esmatähtis on tänapäeval sobiva karjatamis-, niitmis- ja niiskusrežiimi tagamine. Niitude tavapärane kasutamine pole enamasti tasuv, seetõttu on lisaks kaitsealade moodustamisele saanud esmatähtsaks talunike toetamine lepingute sõlmimise abil, niitude hooldus ainult looduskaitse eesmärgil, mitmesugused talgud jne. Perspektiivsem on toota niiduelustikule soodsal viisil nüüdisturul konkurentsivõimelist kaupa, näiteks liha või villa. Väetamise ja karjatamise mõju?
Elupaiga ümbrusest võeti puid maha nii ehitiste, kütte kui tööriistade jaoks. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Kahekümnenda sajandi keskpaigani ohustas niite peamiselt nende ülesharimine ning seetõttu kaitsti niite alguses esmajoones kahjustamise eest. Hilisema ajal ohustab niite peamiselt kasutamisest väljalangemine koos järgneva kinnikasvamisega. Esmatähtis on tänapäeval sobiva karjatamis-, niitmis- ja niiskusreziimi tagamine. Niitude tavapärane kasutamine pole enamasti tasuv, seetõttu on lisaks kaitsealade moodustamisele saanud esmatähtsaks talunike toetamine lepingute sõlmimise abil, niitude hooldus ainult looduskaitse eesmärgil, mitmesugused talgud jne. Perspektiivsem on toota niiduelustikule soodsal viisil nüüdisturul konkurentsivõimelist kaupa, näiteks liha või villa.
tekkinud raba arengu hilises järgus suurema veekogu kinni kasvades või väiksemate rabaveekogude - laugaste - liitudes. Soo tekketüübid: •Mültumine e. terrestrialisatsioon - veekogu kinnikasvamine •Soostumine e. paludifikatsioon - maismaa (mets, niit) soostumine Esmased sood tekkisid Eestis pärast jääaega (umbes 10000 aastat tagasi). Intensiivsem maismaa soostumise algas umbes 8000 aastat tagasi, kuid veekogude kinnikasvamisega kaasnev mültumine sagenes umbes 6500 aastat tagasi. Ulatuslik soode teke võis Eestis toimuda umbes 5500 kuni 4000 aastat tagasi. Soode arv ja pindala on kasvanud aastasadadega. Praegu moodustavad sood ja rabad umbes viiendiku Eesti pindalast. Kõige rohkem leidub meil soid, mis on alguse saanud kunagistest järvedest, mida oli pärast jääaega rohkesti. Üheaegselt järvemuda settimisega asustasid veekogu kaldavööndit soo- ja veetaimed. Järved hakkasid kinni
annaabi.ee 
