Ja teine koht on suur kivi. See on kaugel, aga selle kivi peal istudes tulevad pähe huvitavad ja targad mõtted. Nagu on teada poliitikud ja rikkad inimesed on kavalad ja kadedad. Iga aasta nad saavad 10 korda suuremat palka kui tavainimene. Seega nad saavad endale osta suuri maju väikestes linnades. Igas väikses või suures linnas on majad, mis kuuluvad Eesti kuulsustele. Ausaltöeldes see pole aus, et nad istuvad ja ei täida enda lubadusi, sellel ajal, kui töömees tassib 100 kiloseid blokke tassib, et süüa osta endale koju. Noorte tulevikuperspektiivsed väikestes linnades on üliväike, sest väiksetes linnades peale algkoole või gümnaasiumeid ei ole, seega peavad nad kolima või igapäev suures linnas käima, et saaks õppida. Suurtes linnades on ka rohkem võimalusi ametit valida. Kui väikeses linnas sa lõpetad gümnaasiumi, siis ma pakun mõtteid pähe ei tule, kuhu võiks edasi õpima minema,
Maal olekut nimetan sellepärast võõrutusraviks. See tuli mulle tublisti kasuks, sest minu aina tihenev suitsu tegemine sai tagasilöögi. Peale seda on selle tegemine rohkem kui poole võrra vähenenud. Metsatöödeks oli aga äsja saabunud halb ilm. See väljendus lumes. Tänu sellele muutus töö tegemine raskemaks ning ebamugavaks, sest kindad said pidevalt märjaks ning sõrmedel hakkas külm ja tundetu olek ning puud raskemaks. Me tõstsime mitmekümne kiloseid palke kärule, et need välja vedada ning küttepuid saada. Väga hea meel oli mul ka vanaema ja vanaisa üle pika aja näha. Me ei kohtu just kuigi tihti, sest maakoht asub ida-blokis. Umbes 180 km kaugusel pealinnast, kauni loodusega ning mere ja metsa ääres. Maal olin ma viis päeva ning tulin seejärel tagasi nö tsivilisatsiooni. Bussi peale mines kuulsin ma väga palju ja naljakaid hüüüdnimesid, mis mulle pandi, eeskujuks suur soeng.
Loomulikult ei jäta kohalikke kalamehi külmaks ka haug, ahven ja särg, kes onpõlised asukad pea igas veekogus Läänemeri ja Ahvenamaa Läänemeri pakub põhjanaabritele merepüügiks häid võimalusi. Põhilised püügikalad on haug, ahven, meriforell (varakevadel ja hilissügisel) ja Atlandi lõhe.Ka Ahvenamaal on head tingimused meriforelli, haugi ja ahvena püügiks. Keskmised Ahvenamaal püütudhaugid jäävad 2-5 kg kanti, kuid üsna tihti saadakse kätte ka kuni 15 kiloseid isendeid. Selle piirkonna ahvenad on samuti prisked ja kilosed triibud ei ole sealkandis haruldased. Lõunaosa Lõunapoolsed järved on enamasti soojaveelised ja madalad. Populaarseimad püügikalad on seal haug, koha ja ahven. Parim aeg koha püügiks on juulikuu, püütud kohade keskmine kaal on kilo kanti. Koha püütakse põhiliselt trollinguga.Lõuna-Soomes võib leida häid võimalusi latika ja säina püügiks. Samuti on seal jõgesid, kus leidub lõhet ja meriforelli
selili olles surumine kahe käega 164 kg; selili olles tõukamine kahe käega (keskkehaga hoogu andes) 201 kg; tõukas selili olles kahe käega 150 kg, võttis selle siis paremale käele ja ja surus vasaku käega selle kõrvale veel 36-kilose sangpommi, kokku seega 186 kg; tõukas selili olles 187 kg ja võttis selle siis paremale käele; selili olles surus jalgadega 167 kg 25 korda, 164,5 kg 30 korda ja 115 kg 100 korda; hoides 50-kiloseid sangpomme pea kohal, tegi sügavküki ja tõusis püsti; laskus pikali ja tõusis taas, hoides kogu aeg ülessirutatud paremas käes 85-kilost kangi: Kuulus oli Lurichi sild, mida ta suutis teha ka tavalisel toolil. Maadleja näitas oma jõudu, kui lasi sillas olles oma rinnale istuda neljal raskel mehel. 6 Kasutatud kirjandus Georg Lurich. Allikas: 1) https://et.wikipedia.org/wiki/Georg_Lurich#1920
selili olles surumine kahe käega 164 kg; selili olles tõukamine kahe käega (keskkehaga hoogu andes) 201 kg; tõukas selili olles kahe käega 150 kg, võttis selle siis paremale käele ja ja surus vasaku käega selle kõrvale veel 36-kilose sangpommi, kokku seega 186 kg; tõukas selili olles 187 kg ja võttis selle siis paremale käele; selili olles surus jalgadega 167 kg 25 korda, 164,5 kg 30 korda ja 115 kg 100 korda; hoides 50-kiloseid sangpomme pea kohal, tegi sügavküki ja tõusis püsti; laskus pikali ja tõusis taas, hoides kogu aeg ülessirutatud paremas käes 85-kilost kangi: Kuulus oli Lurichi sild, mida ta suutis teha ka tavalisel toolil. Maadleja näitas oma jõudu, kui lasi sillas olles oma rinnale istuda neljal raskel mehel. 6 Kasutatud kirjandus Georg Lurich. Allikas: 1) https://et.wikipedia.org/wiki/Georg_Lurich#1920 2)http://www
Sajandeid oli igapäevase leiva küpsetamine raske käsitöö. Alles 19. sajandi keskel tekkisid esimesed mehhaniseeritud leivatehased. Rukis kasvatati Eesti põldudel, nisu veeti sisse Venemaalt, Ukrainast ja Kasahstanist. Varasemal ajal tunti odrajahust leivatooteid (käkid, karaskid, kakud), hapendatud rukkileib sai tuntuks arvatavasti alles 2. aastatuhande esimestel sajanditel. Algselt, kui taludes olid suured ahjud, tehti ümmargusi 5–6-kiloseid leibu, 19. sajandi lõpul võeti kasutusele uued ahjud ja leivad muutusid väiksemaks (3–4 kg) ning kujult ovaalseks. 1920.-1930. aastatel kaalusid suuremad taluleivad 4 kg ja väiksemad 2 kg. Nädalas oli 1–2 leivategu ja korraga tehti olenevalt pere suurusest varasemal ajal 8-15 leiba ja 19. sajandi lõpul 6–10 leiba. Viljapuuduse korral lisati leivale aganaid, kuivatatud sõnajalgu, noori ohakaid, kaseurbi jm taimi.
kõrvale, seega kokku 165 kg; · selili surumine kahe käega 164 kg; · selili tõukamine kahe käega (keskkehaga hoogu andes) 201 kg; · tõukas selili kahe käega 150 kg, võttis selle siis paremale käele ja ja surus vasaku käega selle kõrvale veel 36-kilose sangpommi, kokku seega 186 kg; · tõukas selili 187 kg ja võttis selle siis paremale käele; · selili surus jalgadega 167 kg 25 korda, 164,5 kg 30 korda ja 115 kg 100 korda; · hoides 50-kiloseid sangpomme pea kohal, tegi sügavküki ja tõusis püsti; · laskus pikali ja tõusis taas, hoides kogu aeg ülessirutatud paremas käes 85-kilost kangi. Kuulus oli Lurichi sild, mida ta suutis teha ka tavalisel toolil. Korduvalt laskis ta sillas olles oma rinnale istuda neljal raskel mehel. Mälestusvõistlused Lurichi 80. sünniaastapäeva tähistamiseks hakati 1956 Tallinnas korraldama Lurichi mälestusvõistlusi maadluses. See on siiani üks Eesti keskseid maadlusüritusi.
Seetõttu ongi rukkileib iseloomulik just Euroopa idaaladel, kus see ka peamiseks toiduks kujunes. Hapendatud rukkileiba, mida küpsetatakse kobedast tainast suure pätsina, söövad eestlased, lätlased, leedulased, idasoomlased, karjalased, teised soome-ugri väikerahvad, venelased, valgevenelased ja põhjaukrainlased. Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Algselt, kui taludes olid suured ahjud, tehti ümmargusi 5-6-kiloseid leibu, 19. sajandi lõpul võeti kasutusele uued ahjud ja leivad muutusid väiksemaks (3-4 kg) ning kujult ovaalseks. 1920.-1930. aastatel kaalusid suuremad taluleivad 4 kg ja väiksemad 2 kg. Nädalas oli 1-2 leivategu ja korraga tehti olenevalt pere suurusest varasemal ajal 8-15 leiba ja 19. sajandi lõpul 6-10 leiba. Nii nagu teistel põldu harivatel rahvastel, on ka eestlastel sõna ,,leib" omandanud toidu ja elatise üldise tähenduse, mida kinnitavad ka
annaabi.ee 
