Tüdruk näeb, et ema lahkub, jääb rahulikuks ning ei hakka jonnima. Tundub, et tal oli „ärev-vältiv seotus“, kuna ta ei otsinud enam lähedust emaga ning teda ei häirinud ka võõraga üksinda olemine. Kuid, kui ema tuleb tuppa tagasi, hakkab tüdruk jonnima ja roomab ema juurde, ema tõstab tütre toolile ning Debora hakkab jäätist sööma. Laps ei tee välja sellest, et keegi teine vaatab, kuidas ta sööb, ta võtab ühe ampsu, kilkab ja naerab, räägib enda keeles juttu ning ei soovi rohkem jäätist, näitab näpuga laua peale, kus on viinamarjad. Samal ajal kui Debora ema annab lapsele viinamarja, tuleb laua juurde viinamarju võtma ka Debora jaoks võõras noormees. Debora istub vaikselt ning jälgib poisi toiminguid. Poiss istub tagasi toolile, mis on keset tuba, ning laps ei lõpeta vaatamist. Tüdruk piilub ning naeratab, tahab toolist välja saada ning läheb roomates poisile lähemale
ronida. Elisabet proovib teda sealt välja tirida. Krõõt ütleb Kustile, et ta näriks nunnu katki. Lõpuks saadakse kapsapea poisilt kätte, kuid see on hambajälgi täis. Võtavad pelmisi lehti ära. Tõnis tahab ühte lehte veel võtta, kuid teised keelevad, kuna siis jääb kapsapea liiga väikseks. Lõpuks krapsab Elis selle enda kätte. Tahab seda isa kätte anda, kuid Tõnis krabab selle enda kätte. Kapsas aga kukub hoopis aknast välja. Seal all kilkab aga Kusti "Emme, ma sain kapsapea enda kätte". Kõik hakkavad üksteist solvama. Tuleb Jüri ja uurib, mis toimub. Kui ta on kogu loo ära kuulanud, ütleb ta, et näitus oli möödunud nädalal.
Seega osutusid tõeks politseiniku sõnad, et ikka juhtub, kahjuks. Muidugi pidin ma ka endast väiksemate karjas olema. No need päevad on alati täis ootamatusi, sest mitte kunagi ei või teada millega nad jälle hakkama saavad. Ja iial ei või aimatagi, kust pauk või pirn tuleb. Isegi metsa ei julge sellistega enam minna. Kujutage ette, et sõidate rahulikult, teist möödub kimaga Paralepa võistkonda kuuluv rattur ning siis kilkab kõva häälega üks pärdikutest:" Näe, Paralepa p***e läheb!" Vaju või maa alla! Pidid nad just dressi alaselja osale oma võistkonna nime trükkima. Vaheaeg möödus liiga kiiresti. Oleksin meeleldi rohkem lugenud ja reisinud kaugemalegi, kui Lõuna-Eestisse, kuid muid toimetusi oli nii rohkelt, et päris puhkust õieti polnudki. Igavust ei tundnud ma suvel kordagi.
No tule taevas appi ! Tegelased : Andrus Ansip USA sõjaväelane Britney Spears Ahmed, the dead terrorist Anu Saagim Lilliputt Hiinast - Kava : Ansip (istub kuskil toolil, nördinult ) Oleks see poliitika nii kerge, Eestit tabamas kohe majanduskriis ja mina nagu poolearuline, ei oska midagi ette võtta . Venemaa ka kohe kukil, nagu iga hetk tuleks kallale. No tule taevas appi ! Peaks vist Savisaarelt nõu küsima. Pärast kilkab kui linnuke kõigile, et küll see Ansip on ikka loll küll . ( uhkelt kõnnib Saagim Ansipi juurde) Saagim Andruseke, saa oled ikka täiesti (rõhutab eriti tugeval ja tähtsalt) LÄBIKUKKUNUD ! Peaks vist Elu. 24 s sinust kirjutama , klatsiks sind vähe, eks siis võtad aru pähe ! (Ansip veel nördinum kui enne) Saagim - No ära põe, ega saa nii hull ka ei ole , ma loodan vähemalt Ansip No tule taevas appi ! (Ansip istub endiselt kurvalt, pea norgus )
Elurada Luulekava Artur Adsoni ja Johannes Semperi luulest Koostaja: Triin Notton 11a klass Kuressaare 2009 Elurada Ühel päeval lähen ma, loobudes kõigest, mis vait on ja paigal (1:15). Ühel päeval lähen ma tallama teid ja radu, teispoole soid ja rabu, teadmata, mis ees on (1:15). Maailm kui vallatu mu ümber kilkab, päev helgib minusse kui kastetilka, võib igast sädemest nüüd tõusta lõõm (1:29). Naeratus mängleb kõigi suudel, hingesse helli lootusi sujub. See on tõusmine ellu uude (1:23). Hullustest toitu, keha noor: tules on elu, ei tukis (1:32)! Kurku lämbub kord naer, kord nutt õnnest, mis kogemata (1:33). Sa tahad minna, välja, kõrgemale tõusta üles (1:61). Mu meeled täis on erksust ja huvi (1:96). Aga kuhu? Teab kumb kahest, tuul või mina, kuhu peita ennast? Kaduda ehk vahest
linnud mullased linnud kui nad puhtaks pesta lööb särama rukkilille karva sulestik need linnud on põdrapõrnikpääsukesed ja sügavsinised muttkotkad nende lindudega mängib eestlane indiaanlast ja indiaanlane eestlast need linnud lubavad vaid põlisrahvastel oma siniseid sulgi näppida meie eestlased ja indiaanlased tuleme kolmevärviliste koerte ja maa-aluste lindude maalt aga kuhu me läheme Madal vererõhk sõlmpunktist ujume mööda oleme surnud varandus meie isa kilkab korralikus õhtuülikonnas kõrgel me peade kohal pardid lendavad udu piiril oleme sääsed kes ronivad kuradi sarvede vahel kuradi käed on lühikesed ta on loid teda segab madal vererõhk meie oluliselt mitte Omanäoline Lase olla, nagu on: oma nägu kallis on. Võõral võõras nägu on: lase olla, nagu on! See, kes kukub, kägu on. See on hunt, kes hallis on. Lase olla, nagu on: oma nägu kallis on
ruumiliselt eraldatud. Selles luuletuses puudub ühene tervik kulminatsioon. Teemad, mis on esile toodud rõhuva kõla ning kujutlusega, pole teineteisest üldsegi sõltuvad. (Muru, 1987) *** „On oodata tubakatoodangu tohutut tõusu. Neli mõttetut nurka täiendavad üksteist mõttekaks. Ühes nurgas on puhvet. Klaas kilgendab ja kilkab. Sifoon sisiseb. Tal on nohu. Sale müüjanna treitud taljega.“ *** („Ootesaalis“) Selles samas tsüklis on Alliksaare luuletuse eripäraks veel ääretult pikad ja lohisevad pealkirjad, milles on meeldivalt aforistlik sõnaseade ning julge metafooride kasutamine. Kõik
Seisab kinni hoides Kõnnib toega (kinni hoides) Pillab või paigutab asju kasti Manipuleerib objektidega Ütleb üksikuid sõnu nagu “emme” ja “issi” Imiteerib tegevust Püüab ise süüa tassi, lusika või näppude abil Sotsiaalemotsionaalne areng Näitab välja kas inimene, objekt, koht meeldib või ei meeldi Mängib kujutlusega peeglis Saab aru sõnast “ei…” Reageerib uue inimese tutvustamisele Kilkab rõõmust või mõnust Demonstreerib ärevust vanemate lahkumise pärast Naudib ja mängib mänge koos teistega (Leivapätsi küpsetamine) Kasutab liigutusi ja žeste suhtlemiseks (kommunikatsiooniks) (sirutab käed välja sülle võtmiseks) 232 Lisa 2 Pikkus ja kaal (tüdrukud/poisid) 233