tekkinud last ümbritsevate inimeste käitumise tulemusena. Kogu arm ja hirm, mida kogeme lapsepõlves, kinnistub aastatega ja kujundab meist täiskasvanu oma armude ja hirmudega ( Pere ja Kodu 2009) 4.1 Eneseimetluse põhjused I põhjus: alandamine Missugune käitumine soodustab eneseimetluse teket? Eneseimetlus on nagu kahe teraga mõõk, mida teritavad täiesti vastandlikud kasvatusviisid pidev isiksuse alandamine või siis liigne hellitamine. Eneseimetlus võib olla kantud protestist, kiivusest ja kättemaksust, teisalt aga harjumusest saada kõike nagu iseenesest. Eneseimetlejat iseloomustab puudulikult arenenud tundeelu, mis tuleneb seesmisest tühjusest ja võimetusest taluda masendust. Kasvatuses on kõige parem, kui kritiseeritakse või kiidetakse lapse tegu, mitte ei ülistata ega alandata tema isikut. Tegelikkuses on vastastikune solvamine ja isikut puudutav kriitika üsna tavalised.( Pere ja Kodu 2009) Kuuleme sageli vanemaid tänaval oma võsukestele ütlemas:
kättemaksmiseks tollele, kes oli surmanud kelelgil hõimlase. Hea maagiaga pandi maksma õiglus, nagu seda mõistis zande hõim, ning bagbuduma muutus mõjutuks, kui seda kasutati ebaõigel eesmärgil. Samas peeti loitsimist väärteoks. Selle all mõeldi maagiat, eriti just materjaalsete objektide maagilist ärakasutamist, et teha kurja sellele, keda keegi mingil põhjusel vihkas. Selline loitsimine oli ebaõiglase kallalekippumise vorm, mis juhtus kiivusest, kadedusest, saamahimust või inimese muudest madalatest ihadest. Sellise loitsimise puhul kasutati maagiat antisotsiaalsel kujul ning see oli zande hõimus taunitud. Evans-Pritchard nimetas maagia kolmandat varianti ,,nõiduseks". Selle aluseks oli sisemine võlujõud või vägi, mille mees oli pärinud isalt või naine emalt. Selle väe ehk mangu allikas oli füüsiliselt olemas ,,nõia" kõhus või kasvajana tema maksa
See võis hõl- mata ka ajutise naistevahetamise. Tegelikult keelab vaid 5% teadaolevatest kultuuridest igasuguse seksuaalsuse väl- jaspool abielu. Kehtib verepilastuse e intsesti tabu (vanemad-lapsed, õed-vennad). Ajaloost on tea- da üksikuid erandeid — inkade impeeriumis ja muistses Egiptuses ja Havail, us valitse- ja võis (ja tihti pidigi) abielluma oma õega. Rahva tasandil on teada Rooma impeeriumi aegsest Egiptusest. Teooria laste ihast vastassoolise vanema suhtes ning kiivusest omasoolise vanema suhtes esitas Sigmund Freud oma 1899 aastal ilmunud töös Unenägude seletamine. Kreeka müütide järgi said need nimedeks — Oidipuse kompleks (poeg–ema) ja Elektra kompleks (tütar–isa). 7.2.2 Abielu A on sotsiaalselt aktsepteeritud ühendus mehe ja naise vahel. Abielu vormid ja tavad erinevates kultuurides varieeruvad. Võimalikud on nii abielu tavaõiguse järgi kui abi- elu seaduse järgi
võitlustest, mida teatud loomaliikides emaste pärast peetakse, kaugeltki järeldada, et sama oleks toimunud inimestega loomuseisundis. Ja isegi kui me võiksime sellise järelduse teha, siis -- kuivõrd need tülid pole sugugi hävitanud teisi liike, tuleb arvata vähemalt seda, et need ei hukutaks ka meie liiki. Samuti on täiesti selge, et need ei tekitaks loomuseisundis nii palju kahju kui ühiskondades, eriti nendes maades, kus (kuna seal kombeid veel millekski peetakse) armastajate kiivusest ja abikaasade kättemaksuihast sünnivad pidevalt duellid, mõrvad ja hullemadki asjad; kus igavese truuduse nõue paneb inimesi ainult abielu rikkuma ning kus isegi karskuse ja au seadused soodustavad paratamatult kõlvatut eluviisi ja suurendavad abortide hulka. Kokkuvõtteks: metsinimene rändas mööda metsi, tahtmata teha tööd, oskamata kõnelda ja omamata eluaset; ta ei olnud kellegagi sõjajalal ega ka mingil muul moel
Selleks et puhastuda, tuleb veeretada kivi südamelt. Ballaadide ja legendide kogu "Õnnevarjutus" aine on pärit rahvaluulest ja Piiblist. Underi lüroeepikat ühendab inimsaatuste traagilisuse tunnetus. Ballaadides on ta meisterlikult ühendanud muinasjutulise ja realistliku alge. Need on keeleliselt rikkad ja viimistletud teosed, milles autor jutustab merineitsi ja noore peremehe armastusest ("Merilehmad"), kiivusest ("Tuudaimimarjad") või inimnahkadega kaubitsejast ("Nahakaupleja Pontus"). Underi viimaseid luulekogusid varjutab sõja- ja põgenikutraagika. "Mureliku suuga" (1942) on vastuhakk vägivallale ja hävingule; "Sädemed tuhas" (1954) ja "Ääremail" (1963) on kantud sünnimaa kaotuse valust, kojuigatsusest ja mälestustest. Nende kogude luuletusi iseloomustab lihtsus, vahenditus ning sisemine pingestatus. Marie Underi luule uurija Erna Siirak on kirjutanud:
ja puhastumisele, soov vabaneda maskidest, elu pealispinna petlikkusest. Selleks et puhastuda, tuleb veeretada kivi südamelt. Ballaadide ja legendide kogu "Õnnevarjutus" aine on pärit rahvaluulest ja Piiblist. Underi lüroeepikat ühendab inimsaatuste traagilisuse tunnetus. Ballaadides on ta meisterlikult ühendanud muinasjutulise ja realistliku alge. Need on keeleliselt rikkad ja viimistletud teosed, milles autor jutustab merineitsi ja noore peremehe armastusest ("Merilehmad"), kiivusest ("Tuudaimimarjad") või inimnahkadega kaubitsejast ("Nahakaupleja Pontus"). Underi viimaseid luulekogusid varjutab sõja- ja põgenikutraagika. "Mureliku suuga" (1942) on vastuhakk vägivallale ja hävingule; "Sädemed tuhas" (1954) ja "Ääremail" (1963) on kantud sünnimaa kaotuse valust, kojuigatsusest ja mälestustest. Nende kogude luuletusi iseloomustab lihtsus, vahenditus ning sisemine pingestatus. Marie Underi luule uurija Erna Siirak on kirjutanud:
annaabi.ee 
