nõuavad uisutajatelt jõukestvust ja kõrget maksimaalset hapnikutarbimist. Eriti tähtis on hoida oma füüsilist tugevust kogu distantsi vältel. Kiiruse lisamine lühidistantsil ja ökonoomne sõitmine pikal distantsil on täiesti erinevad olukorrad. Kiiruisutaja uisutamisasend peab olema võimalikult aerodünaamiline.Aastast 1997 on kasutusel niinimetatud klapp-uisud. Uisutera on kinnitatud uisusaapa külge ainult ühest punktist. Klapp-uisuga on jala liikumisulatus palju suurem ja uisutamine dünaamilisem. Rada ja rajavahetus Kiiruisutamisrada on ellipsikujuline, tema pikkus on 133,33, 250, 333,33 või 400 m. 400 m pikkune rada on rahvusvaheline standardrada, sellel paikneb kõrvuti kaks 45 m laiust rada, mida teineteisest eraldab punasest plastmassist tähised. Raja sirgete lõikude pikkus on 111,95 m, väliskurvide raadius 35 m, väliskaare pikkus 97,81 m, sisekurvide raadius 25 m, sisekaare pikkus 80,11 m. Välimise ja sisemise kurvi vahelise keskmise kaare raadius on 30 m.
.................................................................................................................10 Kasutatud kirjandus...........................................................................................................12 2 Kiiruisutamine Kiiruisutamine on talispordiala, kus võisteldakse erilistel pikkadel õhukese teraga uiskudel. Kiiruisutamine on üldiselt kestvusala. Viimastel aastakümnetel on kiiruisutajad spetsialiseerunud erinevatele distantsidele. Aastate eest oli võistlusprogramm selline, et hea treenitusega sportlane saavutas edu pea igal distantsil. Lühim sõit on 500 m, mis nõuab uisutajalt väga kiiret starti ja head kiirendust, ning head kurvitehnikat. Niinimetatud sprinterid saavutavad üldiselt edu 500 m ja 1000 m sõidul. 1500 m on selline distants, mida võivad edukalt läbida nii sprinterid, kui pikkade
Kõik kommentaarid