''(Meos 2000) Aastail 1832-34 oli surm laastanud nende perekonda(surid ema, kaks venda ja mõlemad õed), 1838.aastal pihtis isa talle oma poisipõlvepattu(Jumala needmist) ning Sorenis tekitas see tunde, et nende perekonnal lasub mingi needus. Ta arvas ehk, et lahkuminek Reginest on Jumalale meelepärane ohver. Mõelda võinuks ka vastupidi et Jumal tahab Sorenit proovile panna, kas ta suudab seda andi(Reginet) hoida.(4) Lahkuminekuga kaasnev emotsionaalne sokk tuli Kierkegaardile kasuks. Nimelt vallandus nüüd tema kirjanikuanne, ideed aina tekkisid ning nõudsid väljundit. Kierkegaard oli grafomaan. Igas tema korteri toas olid laudadel paberivirnad, sageli valis ta mõne neist, istus laua taha ja hakkas kirjutama, vahel terve öö järjest. Niimoodi jõudis ta täis kirjutada ligi kümme tuhat lehekülge. Ta ei suhtunud kirjutatusse kriitiliselt ega teinud kunagi parandusi. Oma teosed kirjutas ta isikliku
peaaegu pisarateni tundeline. Pole ka liialdus öelda et ta on ainult niivõrd filosoof kuivõrd ta polemiseerib teiste filosoofidega. Kierkegaardi filosoofia on väga suurel määral mõjutanud 20nda sajandi filosoofia arengut, eriti aga eksistentsialismi ja postmodernismi. Tema filosoofia mõjutas ka eksistentsialistliku filosoofia arengut, teda nimetatakse ka ,,eksistentsialismi isaks". 2.1. Kierkegaardi eksistentsialism. Lisaks Kierkegaardile kuulub esimeste eksistentsialistide hulka ka Friedrich Nietzsche. Samas kui Nietzsche läheneb esistentsi probleemile inimlikust vaatepunktist, siis Kierkegaard vaatleb seda teemat kristlikust vaatepunktist. Kierkegaardi jaoks on iga inimese kõige pakilisem küsimus on iga inimese eksistentsi mõte. Termi all ,,eksisteerima" mõtles ta inimese eksisteerimist. Kierkegaardi jaoks on inimestele iseloomulik see et me paistame silma vastutatavate indiviididena kes peavad tegema vabu valikuid.
„Filosoofilised pudemed“, „Ängi mõiste“, „Eessõnad“ ja „18 meeliülendavat kõnet“. Kierkegaardi produktiivsust ületab ehk ainult Balzac või George Sand. 5 1.3 Maailmatunnetus ja –valu Kierkegaardi mõistmatus ajaloo arengu suhtes arenes lõpuks mõistmatuseks oma aja suhtes. Moodsast kirjandusest tundis ta ainult saksa kirjandust ja eriti selle romantilist poolt, Inglismaa ja Prantsusmaa olid Kierkegaardile kaks suurt suletud raamatut. Ta ei tundnud nende maade teadust ega kirjandust, seepärast ei märganud ta ka uue aja psühholoogiat ja eetikat esile kerkimas. Niisuguses maailmasidemete puuduses sai tema maailmaks Taani ehk täpsemine Kopenhaagen. Ta jagas tolleaegsete taanlaste tavalist ebausku kõige taaniliku suhtes. Kierkegaard arvas, et Taanil oli Mynsteri näol tegemist aegade suurima jutlustajaga, Heibergi
See on hüpe sealpool mõistust asuvasse valdkonda, hüpe absurdi ja paradoksi. Kaasaegsete eksistentsialistide hulgas seisab sellele Kierkegaard'i mõttele kõige lähemal prantslane Gabriel Marcel (1889 - 1973). Marcel ise ütleb, et ta on oma filosoofia põhimõteteni jõudnud enne kui ta Kierkegaard'i luges. See võib olla ka tõendiks selle suhtes, et Kierkegaard'i mõju 20. sajandil on seletatav selle sajandi enda sisemiste vajadustega. Marcel seisab Kierkegaardile lähedal ka oma väga isikliku ja ebasüstemaatilise filosofeerimise laadi poolest. Ta on oma mõtted pannud kirja oma "Metafüüsilistes päevaraamatutes" (1927 ja 1935). Kaasaegsete eksistentsialistide hulgas leiame me nii usklikke kui ateiste. Peale selle seisab Karl Barth'i (1888 - 1968) "dialektiline teoloogia" Kierkegaard'ile väga lähedal. Kierkegaard' on esimene aga mitte ainus eksistentsialismi vaimne isa. Sarnaseid mõtteid
hoiakutes. Enamikes keeltes puudub üldse sõna ,,armastus". Näiteks handi keeles väljendatakse seda nii : Sa oled mu südame lähedal. Tavaliselt, kui räägitakse lihtsalt armastusest, siis peetakse kõige sagedamini silmas armastust kahe inimese vahel, eeskätt mehe ja naise vahelist. Seega on armastusel tohutu hulk tahkusid. Üks intensiivsemaid armastuse kirjakohti kuulub taani filosoofile, Kierkegaardile, ning see on järgmine: ,,Mis muudab inimese suureks, loomistöö imetlusobjektiks, Jumala silmis meelepäraseks? Mis teeb inimese tugevaks, tugevamaks kui kogu maailm; mis muudab ta nõrgaks, lapsestki nõrgemaks? Mis teeb inimese vankumatuks, vankumatumaks kui kalju, mis on see, mis muudab ta pehmeks, pehmemaks kui vaha? See on armastus! Mis on kõigest vanem? Armastus. Mis elab kõigest kauem? Armastus. Mida ei saa võtta, vaid mis võtab ise kõik? Armastus
Perekonnaseis: 1840.a. kihlus 17aastase Regine Olseniga, kõrge ametniku tütrega. Tüptarlapse omadustest meeldisid Sörenile kõige enam vaikimine ja südamlikkus. Sörenit vaevasid pidevad kahtlused, et kas ta ikka suudab tütarlast õnnelikuks teha. Mõne aja pärast oli ta kindel, et kihlus tuleb katkestada. Ta arvas, et algatus peab tulema tütarlapselt, mistõttu hakkas käituma eemaletõukavalt. Aasta peale kihlumist läksidki nad Regine ettepanekul lahku. Emotsionaalne shokk tuli Kierkegaardile kasuks, kuna temas vallandus kirjanikuanne, ideed aina tekkisid ning nõudsid väljundit. Sören oli grafomaan. Vahel kirjutas terve öö järjest. Sören arvas, et ilma Regineta poleks ta kunagi saanud iseendaks. Mõtlejana: Mitteakadeemiline, kirglik, järsk, ettearvamatu, tulihingeline, kaasahaarav. Mõned teosed: Ahistus, Surmatõbi, Minu kirjanikutöö seisukoht Vaated: Tunneb suurt huvi eksistentsiaalsete probleemide vastu iga inimene puutub kokku
Suhtumine religiooni. Pole ateist. Peaks olema üks riigireligioon, mille positiivsed dogmad sisaldaksid ühiskondliku lepingu ja seaduste pühadust. Tõeline religioon on tundeküsimus. Inimesele omane religioosne tunne lõpetab kõikumise mõistuslike argumentide ja religiooni vahel religiooni kasuks. Jumal on üle kõigist mõistuslikest formuleeringutest. Kaitseb evangeeliumi tõe lihtsust. Rousseau'l arvatavasti mõju Tolstoile ja Kierkegaardile. Rousseau' mõju: võrsuva revolutsiooni ideoloog. Suhe valgustusse. Kriitik koos Kantiga. Rousseau' teosed on esimene kõrgetasemeline rünnak valgustuse väärtustele, eelkõige mõistuse valitsusele. Vaen mõistuspärase tsivilisatsiooni vastu peegeldub hiljem edasi, rajatakse kõik tunnetele (N: Nietsche, Freud). Rousseau annab tõuke romantismile. Romantismi ja rahvusluse tõus