Luuletuse peategelaseks oli rõõmsameelne laps, kes lustis ja tantsis kergemeelselt ringi, tuues rõõmu kõikjale enda ümber. Seda hinnati, sest sellisel kurval leinaajal oli lausa vägitegu kaotustele naerdes vastu minna. Oma olekuga tõi ta rõõmu ja naeru ka suuremate hinge, kaasaarvatud ka autorisse. Lapse naer lõikas autori raamatutest ära nukruse. ,,.. su hele naer mu raamatute nukrust läbi lõikas kui järve aer." Laps oli autori jaoks justkui kevadekuulutaja. Aeg, mil kõik rõõmsamaks muutub, oli saabunud. 3. Talve luuletus: ,,Meie aja muinasjutt" On pime, on külm, on talv. Liialt pime ja lõputu öö. Tundub nagu väljapääsu ei olekski, kuid lõpuks on märgata lootust taamal nähakse tuttavaid talusi. Energia oli tapnud päevane töö ning järgmisel hetkel magataksegi magusalt voodis ning nähakse ilusat und. ,,Mis sääl vastu paistvad ööst? Need on kodu metsasalud, Metsa taga tutvad talud, Magus uni päeva tööst."
libedaks. Lumi ei püsi enam okstel, metsas algavad lume veermed. Kevadised veed, algab uputus. Kevad toob loomakestele palju häda. Lumi sulab kiirest, jõed tõusevad kallastest välja ja ujutavad üle niidud ja luhad. Kõige rohkem kannatavad suurvee ajal jänesed, mutid, hiired ja teisedki loomakesed, keselavad madalates kohtades maa peal ja maa all. Vesi tungib nende elamuisse. 30.september.2010 Lõoke kevadekuulutaja. Kõigile on lõo laul armas; kõik kuuatavad teda rõõmuga, kõik armastavad seda kevadekuulutajat, armastavad teda tihti kuulmise järgi, ilma et teda lähemalt tunneksid. Miks armastame kuldnokka? Kuldnokk on väga kasulik lind. Kasu toob ta määramatu hulga tõukude, röövikute, liblikate, põrnikate ja ussikeste hävitamisega. Peamiselt aga hävitab ta aga tigusid. 30.september.2010
Vanarahva arvamuse järgi joob vikerkaar merest vett, et siis vihmaga maad kasta. Sedamööda kuidas kevad saab võimust, muutub puude lehekroon ikka paksemaks ning ühel päeval puhkeb õide toomingas. Saabub valgete õite pidu. Aedades hakkavad õitsema krookused, tulbid ja nartsissid. Roosas õievahus on õunapuud. Aprillikuine ilm on üpris tujukas ja kevaderõõmu päevad vahelduvad aegadega, mil talv tagasi tiksub. Kui aga päike uuesti särama lööb, toob iga päev metsa uusi lauljaid. Kevadekuulutaja kuldnokk on musta , metalse läikega sulestikuga, kollase noka ja pruunide jalgadega lind. Rändlinnuna saabub ta meile juba märtsi lõpus, kui põlde katab veel lumi. (K. Põldmaa "Nurmelt ja niidult" Valgus, Tallinn 1976). Rästaste saabumist märkab kohe metslindude koori on ilmunud tõeliselt musikaalsed solistid. Metsakontsertide korralduses valitseb teatav kord pärast päikese tõusu ja enne loojangut hõiskab igaüks nii, kuis nokk jaksab
monogrammi kohal on pilt 8 kujutatud viljavihku, koos kirjaga parema elu jaoks. Katariina I monogrammil kohale on maalitud punane roos, millel on kiri, mis tähendab eesti keeles iluga ühendatud relvad. Saali lilleaia-poolses otsa olevat liiliat saadab sõnum puhtusega on kõik võidetav. Neljandal plafoonil on pääsuke, mis on kevadekuulutaja rollis ning sellel on tekst ja toob tagasi paremaid aegu. Palladionism Maardu mõisa härrastemaja pilt 9 1660.aastate keskpaiku valminud Maardu härrastemaja autoriks oli Jacob Steal von Holstein. Sellest mõisast on säilinud mõned inventeerimisaktd, millest selgub, millisena maardu härrastemaja algusaegadel välja nägi: näiteks kaunistas seda mitu lohepeakujulist veesülititit, kahemarsilisel trepil oli sini-valgeks värvitud puitrinnatis ja peauksel ka mingisugused nikerdised
üheainsa kommunikatiivse stseeni (nn. skeemi) piires ja fokuseerib parima "sisendpunkti" räägitavasse. Tavatsetakse öelda, et metonüümia asendab mõisteid nende külgnevuse alusel (mõnes stseenis, skeemis): soni (= sonimütsi kandev inimene); song (= patsient, kel on song); tsello (= inimene, kes mängib orkestris tsellot); mustad (= neegrid); punane taga (= veri taga); sininina (= sinise ninaga inimene); kevadekuulutaja (= lõoke); imetaja (= ema, poeetiline sünonüüm rahvalaulus); on kalmistul ~ haiglas ~ vannitoas (= surnud ~ haige ~ ...). Vanasõnas võib metafoor katta kagu teksti ja moodustada nn. lausemetafoori (Haukuja koer ei hammusta) või ainult osa tekstist, harilikult predikatiivse osa; kui taoline osametafoor on sõnaliigilt 6 substantiiv, kõneldakse nominaalmetafoorist (Silm on kuningas), kui aga verb või adjektiiv, siis
laiuskraadidel. Paljudel taimedel on omadustest lähtuv sümboolne tähendus. Bambus sümboliseerib oma paindlikkuse, sitkuse ja vastupidavusega pikaajalist sõprust, jõulisust ning chü-jên'i (dzentelmeni), kes paindub eluraskuse või halva saatuse tõttu, ent ajab ennast peale igat tormi taas sirgu. Mänd sümboliseerib oma kõrguse, majesteetlikkuse ja üksindusega tugevat ja kindlat iseloomu. Ploomipuu, mis on Hiinas sama populaarne kui kirsipuu Jaapanis, võrdsustatakse kevadekuulutaja ning elutoojaga. Lilledest väljendab orhidee naiselikku graatsiat, krüsanteem pikka eluiga, pojeng tervist ja õnnelikkust. Ülima ilu võrdkujuks peetakse lootost, seda tema kumava värvuse tõttu, ning et ta tõusis mudasest tiigipõhjast veepinnale, kus päikesevalgus tema ilu veelgi suurendas. Lootos kui budismi kunstis kujutatud põhiline sümbol väljendab hinge igatsust tõusta materiaalsest maailmast valgustatusse. Lootose imetlemiseks oli
annaabi.ee 
