VVS baseerub fundamentaalsel printsiibil: Kõigi inimtegevuste taga on vajadused, mida inimesed püüavad rahuldada ja nende vajaduste mõistmine ja teadvustamine võib luua jagatud aluse ühendusele, koostööle ja globaalsemalt - rahule. Üksteisemõistmine oma vajaduste tasemel loob sellise ühenduse seepärast, et sellel sügavalt inimlikul tasandil kaaluvad meie sarnasused üles meie erinevused, andes põhjuse suuremaks kaastundlikkuseks. Kui me keskendame tähelepanu vajadustele, ilma kriitikat, süüdistamist või nõudmisi tunnetamata või üle kandmata, õitseb meie sügavaim loovus ja esile kerkivad lahendused, mis olid varem teadvusest blokeeritud. Sellisel sügavusel on võimalik konflikte ja mittemõistmisi lahendada palju lihtsamalt. VVS õppimise protsess on sarnane uue keele või oskuse õppimisega: samm-sammult õppimine koos küllaldase praktikaga viib kasvava meisterlikkuseni. Sel ajal kui
Samas ei saa me tihti valida oma suhtluspartnerit sümpaatia alusel, vaid peame suhtlema ka nende inimestega, kes jätavad meid ükskõikseks või tunduvad ebasümpaatsed. Kindlasti oleme olnud olukorras, kus on tuntav partneri ebasümpaatia meie suhtes. Ka sellises situatsioonis on vaja jõuda tulemuseni, kus vajalik info saab edastatud ja partneri poolt vastu võetud. Suhtlemine algab sellest, et inimesed on valmis suhtlema s.t partnerite suhtlemisvalmidusest, kus me keskendame oma tähelepanu suhtluspartnerile, lülitades end partnerile, katkestame muu info vastuvõtu, sh muude asjadega tegelemise, seejärel tajume oma suhtluspartnerit (tema välimust, häält, liigutusi) ja vastavalt sellele kohandame oma suhtlemisviisi. Suhtlemisprotsessi käigus vahetame informatsiooni, töötleme seda ning lõpuks võtame vastu mingi otsuse. Kuid väga tihti juhtub, et kuigi anname endast parima, ei ole suhtlemisprotsess nii tulemuslik, kui oleme soovinud
määratlesid 1972. aastal Craik ja Lockhart. Selle sisuks on töötlustasandite e töötlussügavuse analüüs. Iga asja saab meelde jätta mitut moodi ehk teisisõnu, mitmel sügavusel asuvate koodide abil. Meeldejätmise edukus sõltub sellest, kui põhjalikult ja sügavalt on materjali analüüsitud (teksitöötluse näide). Kuidas liigub informatsioon lühimälust pikaajalisse mällu? Suur osa tahtlikul tähelepanul. Mida paremini me oma tähelepanu meeldejäetavale materjalile keskendame, seda suurem on tõenäosus, et see meile paremini meelde jääb (mündi joonistamine). Heaks salvestamiseks on tähtis luua laialdased ja mitmekesised seosed mälus juba olemasolevaga, integreerida see olemasolevasse teadmiste ja kogemuste süsteemi. Salvestamisel on väga tähtis roll kordamisel. Kui lühimällu salvestamisel annab üsna hea tulemuse nn mehhaaniline e mõtestamata kordamine, siis pikaajalisse mällu
Seega, halvim oli tulemus esimeses rühmas ja igas järgnevas kirjeldatud rühmas oli tulemus üha parem. Esimese kahe rühma puhul oli tegemist materjali pinnapealse töötlusega, kolmandas ja neljandas rühmas, eriti viimases, oli aga meterjaliga tegelemine märgatavalt sügavam ja sisulisem. Kuidas liigub informatsioon lühimälust pikaajalisse mällu? Kahtlemata on siin suur osa tahtlikul tähelepanul. Mida paremini me oma tähelepanu meeldejäetavale materjalile keskendame, seda suurem on tõenäosus, et see meile paremini meelde jääb. Tähelepanu on eriti tähtis siis, kui on vaja, et asjad jääksid meelde võimalikult täpselt. Tuntud on katse, milles rühmal ameeriklastel paluti mälu järgi joonistada ühesendisel mündil kujutatu. Kuigi pole kahtlust, et iga inimene oli taolist münti varem oma elus tuhandeid kordi näinud ja käes hoidnud, suutis ainult üks inimene kahekümnest ülesandega õigesti hakkama saada. Teises
Selle põhiideeks on lähenemine probleemile kui tervikule ja seejärel probleemi tükeldamine väiksemateks osadeks. Siis toimub probleemide lahendamine sellisel viisil, et vaadeldakse ainult käesoleval tasemel esilekerkinud ülesandeid ja alamülesannete juurde pöördutakse alles pärast seda, kui käesoleval tasemel on kõik tehtud. Sama printsiipi rakendatakse ka programmi kirjutamisel ja testimisel. Struktuurset lähenemist kasutades keskendame me esmalt tähelepanu tegevustele ja protsessidele, struktuurprogrammeerimise käigus vaatleme esmajoones funktsioone ja protseduure. Kui on välja selgitatud vajalikud tegevused ja algoritmid, siis teises järjekorras vaatleme nende tegevuste teostamiseks vajaminevaid andmestruktuure. Kogu tarkvara arenguprotsessi käigus ei püstitata nõuet, et andmed ja tegevused nendega oleksid üksüheselt seotud. Piltlikult eksisteerib piir funktsioonide ja protseduuride ning andmestruktuuride vahel,
Selle põhiideeks on lähenemine probleemile kui tervikule ja seejärel probleemi tükeldamine väiksemateks osadeks. Siis toimub probleemide lahendamine sellisel viisil, et vaadeldakse ainult käesoleval tasemel esilekerkinud ülesandeid ja alamülesannete juurde pöördutakse alles pärast seda, kui käesoleval tasemel on kõik tehtud. Sama printsiipi rakendatakse ka programmi kirjutamisel ja testimisel. Struktuurset lähenemist kasutades keskendame me esmalt tähelepanu tegevustele ja protsessidele, struktuurprogrammeerimise käigus vaatleme esmajoones funktsioone ja protseduure. Kui on välja selgitatud vajalikud tegevused ja algoritmid, siis teises järjekorras vaatleme nende tegevuste teostamiseks vajaminevaid andmestruktuure. Kogu tarkvara arenguprotsessi käigus ei püstitata nõuet, et andmed ja tegevused nendega oleksid üksüheselt seotud. Piltlikult eksisteerib piir funktsioonide ja protseduuride ning
elamuste ja enesetunde languse tõttu ei süveneks, on õpetajal vaja luua raskustes olevale õpilasele teadlikult eduelamusi, esile tõstes tema vähimatki edu positiivsete, julgustavate hinnangutega. Kiitus ja enesehinnang Kiitus tõstab enesehinnangut ning tekitab eduelamuse. On üldtuntud tõsiasi, et alles kujunemisjärgus olevaid enesehinnanguid saab suhteliselt kergesti mõjutada. Lapsed löövad särama, kui neid vähimagi edusammu eest kiita. Laps puhkeb õide, kui keskendame oma tähelepanu tema tugevatele külgedele ja annetele hea hakkab jõudsasti kosuma ja varjutab lõpuks mis tahes nõrga koha. Eduelamus harilikult tõstab enesehinnangut, ebaedu aga alandab. Pidevast ebaedust tingitud madaldunud enesehinnanguga lapsed on kaotanud usu endasse ja asuvad passiivse kaitse seisundis. Nad on pidurdatud ja madala töövõimega. Pärast mõningat ebaedu mingis tegevuses loobuvad nad vähimastki katsest ilmnenud raskusi ületada
annaabi.ee 
