Kunst võib olla ka puhas ilu nautlemine ja esteetika, mida lisaks eneseväljendusele see minu jaoks kindlasti on. Kindlasti on see keel, mida paljud ei pruugi mõista. See on koht, läbi mille saab sügavuti minna ja miks ka mitte end poeetilisemast küljest näidata, kas või oma hinge paljaks kiskuda avalikult või sihtida näpuga mingile probleemile. Kunst on minu jaoks valdkond, mis just nagu on hea õigustus säilinud lapsemeelsusele mis pole veel kaduma läinud, olles ise liginemas keskeale. Öeldes seda sedasi otse välja, tundub see keskiga siiski valgusaastate kaugusel. Kunst on inimese sisemise väe väljendus. Kui oled nii inspireerunud, siis kogu see vägi tahaks seest kuidagi välja purskuda ja manifisteeruda füüsilisel kujul võttes ühte või teist vormi. Sisemine vägi on sisemaailma tunnetamise küsimus. Minu arvates õnnelikud on need, kes suudavad piisavalt tunnetada ja sügavuti minna ja neile
täis huvitavaid ideoloogilisi küsimusi kunsti, eksistentsi ja muudel teemadel. Kangro tegelased peavad intellektuaalseid vestlusi, nende häbitud mõttekäigud on piiritu haardega, nad mõtestavad pidevalt maailma, suutes seda teha haaravalt ja muigamapanevalt. Kasutas ära iseenda elu Ühtaegu on Kangro tegelased tavalised tööinimesed, kirglikud stipendiaadid välismaal või isiklikus kriisis vaevlevad keskeale lähenevad naised. Ja see ei olegi niivõrd samastumiskirg ega isiklik empaatiavõime, mis meid neile lähendab, vaid mingi üldisemat sorti äratundmisrõõm käitumismustritest. Maarja Kangro on teinud õigesti, et kasutas julmalt ära iseenda (ja oma tuttavate) elu, sest ilmselgelt on tulemus rohkem päris ja seega ka arusaadavam kui fiktsioon (nagu ütleb ka üks ta tegelasi ,,48 tunnis": ,,/.../ millest sa siis ikka kirjutad. Nii on tekstil vähemalt mingi elu sees.") Ausalt ja vähemalt
Siis tekib kergesti ilusioon, et nii peabki olema, praegu ja tulevikus. Aga varsti tulevad haigused, nagu kirjutab Pascal. Haigus ja iga muu füüsiline vigastus lõhub meie tavanormaalse olukorra. Igal juhul on see ebameeldiv elamus. Ta võib teha õnnetuks või tigedaks, kuid ta võib ka avada aknaid algnormaalsusesse, mille mõni tahk hakkab rebenenud somaatilise ehituse pragudest äkki läbi paistma." (Sivers 2006: 10) Tuleb aeg kui ilus õitsev noorus läheb sujuvalt üle keskeale ja sealt edasi aina ühes suunas. Nagu öledakse, iga elatud päev on samm lähemale iseenda surmale. Seetõttu pean tähtsaks ja oluliseks hinnata kõrgelt praegust hetke, tänu heale tervisele. Saan öelda, et hea on elu ka siis kui tead mida tahad. Elul on nagu mingi muster etteantud, aga me ise saame suuresti seda korrigeerida. Meil on sünnist saati kaasa antud mingid instinktid millede ajal me tegutseme. Kuid eesmärgid seame me endile igaüks ise, oma äranägemise järgi.
Kiunats - Siga, kes on Napoleoni hääletoruks ja propagandistiks. Ta õigustab sigade ülemvõimu ja vassib rääkides, et kõik on loome ühise hüvangu nimel. Kiunats esindab seda, kuidas võimul olijad tõde väänates ja manipuleerides oma positsiooni kindlustavad. Vana Major Kult, kes nägi nägemuse, et loomad saavad elada vabalt ja inimese ikketa. Ta oli ülestõusu vallandajaks ja Loomade farmi idee autor. Tegelaskuju põhineb Karl Marxil ja Leninil. Ristik - Keskeale lähenev kogukas mära ja Tümpsa lähedane sõber. Sarnaselt Tüpsale ei ole eriti intelligentne. Ta kahtlustab sageli, et sead rikuvad algselt paika pandud seitset käsku, aga süüdistab end valesti mäletamises. Benjamin Eesel, farmi vanim ja tusaseim loom. Ta on isepäine ja ei lähe ületõusu vaimustusega kaasa uskudes, et elu läheb sama halvasti edasi olenemata, kes võimul on. Muriel Kits, kes luges küüni seinalt käske ette, kui Ristik kahtlustas, et sead
suurenevad. Väheneb kõrgete toonide kuulmine ja lähinägemine halveneb – lugemisel hakatakse kasutama prille. Kahaneb seksuaalne aktiivsus. Sellel perioodil tuleb loobuda tööst ja harjumuspärasest elukorraldusest. Sissejuurdunud elukorraldusest loobumine võib olla raske. Eakaaslaste hulk väheneb, lapsed elavad oma elu, tekib üksindus. Tänapäeval kasutatakse aga ka mõistet kolmas vanus (ingl k. third age) – selle all mõeldakse keskeale järgnevat perioodi. Nüüd on jälle võimalus elu nautida: olla rahul saavutatuga, puhata, pühenduda hobidele, võimalusel reisida, heita rahulik tagasivaatepilk olnud elule. Olulised inimesed selles eas on pereliikmed, lapsed ja lapselapsed. (Inimese areng 2014) 2.11. Vanuriiga Viimast ehk kümnendat perioodi 70.–90. eluaastani nimetatakse vanurieaks. Eluaastaid üle üheksakümne nimetatakse pikaealisuseks. Mõni inimene naudib sellel perioodil elu,
loovad eeldusi selles toime tulemiseks. 9 12 aastaselt autoriteedi mõju väheneb ja laps teeb valikuid rohkem oma huvidest ja võimetest lähtuvalt. Mängueas ema või isa seisukohast valitud harrastused võivad jääda kõrvale ja asemele tulevad oma valikud. See kriitiline suhtumine eeldab siiski seda, et lapsele antakse ruumi iseseisvumiseks. Kooliealise vanemad on tavaliselt lähenemas keskeale. Kui neil on palju elamata elu, mida nad nüüd lõpuks kohtavad, pannakse see ebateadlikult lapse õlule. “Kuna minust ei tulnud kunagi tippsportlast…”, “kuna minul ei olnud raha arvutiostuks…” on situatsioonid, kus täiskasvanul tuleb ise toime tulla kriisiga üle kandmata tegemata töid ja saavutamata unelmaid lapsele.
annaabi.ee 
