Kes saab meid takistada, kui me midagi tõesti tahame? (0)

Kes saab meid takistada, kui me midagi
tõesti tahame?(A. H. Tammsaare )
Kes meist ei oleks kuulnud ütlust “Suurim takistus edu saavutamise ees on hirm läbi kukkuda“. Inimesed juba on sellised, et nähes kaugel raskusi, otsustavad nad alla anda. Kuid oma suurima soovi saavutamist ei takista ainult hirm läbikukkumise ees. Leitakse veel mitmeid põhjuseid, miks mitte oma tahtmise poole pürgida. Aga kõigi nende takistuste väljamõtlejaks on siiski inimene ise.
Üks peamisi põhjuseid on hirm. Igal elusolendil on loomuses karta tundmatut asja ning teekond oma soovi juurde võib olla väga võõras. Kujutatakse ette, kuidas kõik kkku variseb ning kogu töö ja vaev läbi kukub . Keegi pole inimesele seda öelnud, isegi mitte vihjanud, et selline võimalus on, aga ikka kujutatakse seda endale ette. Hirmuga käsikäes käib ka enesekindlus . Kui pole piisavalt enesekindlust, ei julgeta ka ette võtta uusi või harjumuspäratuid samme.
Oma igapäevases elus tunneme tihti, et tegemist on nii palju, et ei jõua päevaga ära teha. Kiires tempos päevast päeva tegutsedes võivad meil sootuks ununeda meie tõelised soovid ja tahtmised. Igapäevaelu muud kohustused varjutavad soovide täitmise olulisust. Sealhulgas mängib suurt rolli ka aeg, mis samuti kuulub takistajate hulka.
Ajapuudusest tekibki kiire elutempo. Kui kellelgi tekib idee või tahtmine midagi korraldada, siis üks esimesi loobumise põhjendusi on: „Mul pole aega“. Paljudel inimestel pole võimet teha endale aega juurde ning loobuda nende jaoks ebavajalikest asjadest. Ühele inimesele on väikesed detailid nii olulised, et sellele võib tunde kulutada, samal ajal teine inimene on sellest detaailist kiirel üle lipsanud ja tegeleb juba ammu järgmiste asjadega. Minul on olnud juba pikka aega mõte, et igal inimesel võiks olla temale vajalik tundide arv ööpäevas.
Vargamäe Andrese suureks sooviks, kui ta Vargamäele tuli, oli õnnelik elu. Ta kujutas ette, kuidas ta saab selle maaga rikkaks, kasvatab palju lapsi ning elab koos Krõõdaga õndsat elu kuni surmani. Kõik ei länud sugugi nii, vahest koguni vastupidiselt. Maa ei toonud rikkust, kuna see oli peaaegu soo ning erilist suurepärast saaki sealt ei saanud. Lapsi oli Andresel palju, aga keegi neist ei tahtnud jääda Vargamäele, mis Andresele oli raske, sest tal oli raske mõista traditsiooni muutmist. Samuti ei lasknud tal elada head elu kiuslik naaber Pearu. Eelmainitud takistused soovide täitmise ees väga Andrese pihta ei käigi, sest temal olid teistugused probleemid. Andres oli oma mõtetes otsustanud, et tema Vargamäelt ei lahku ning seal ta oma elu elab. Andres mõistis üsna peagi, et sealt ta oma loodetud õnne ei leia, aga samas ei olnud tal ka võimalusi mujale minna. Paremad maad olid juba kas ostetud või liiga kallid ning lahkumist takistas ka jonn naabrimehe vastu. Halb maa, sõda naabrimehega, keerulised inimsuhted oli need, mis ei lasknud Andresel oma tahmist saada.
„ Otsides , seda, mida sul pole, unustad selle, mis sul on“-