Kerttu Rakke "Kalevipoeg" (1)

Kas nii on ilus ?
Kerttu Rakke „Kalevipoeg“
Lugesin Kerttu Rakke (updatetud) „Kalevipoega“, kus sündmused kulgsid hoopis teises suunas kui originaalis. Kerttu Rakke versioon meie rahvuseeposest ilmus 2000.aastal ning räägib seetõttu väga palju tänapäevastest sündmustest.
Võrreldes Fr.R.Kreutzwaldi „ Kalevipojaga “ on Rakke teoses hulganisti erinevusi. Värsivormist on saanud proosa ning jõuline ja vapper peategelane on muutunud pidutsejast naiseks nimega Ädu. Teoses kirjeldatakse Äda ja mitmete ta sõbrannade seksuaalelu ja fantaasiad väga detailselt, kuid siiski mitte nii oluliselt kui seda tegi Kristian Kirsfeldt oma teoses „Kalevipoeg 2.0“ Samuti on raamatus suur slängikasutus, mis enamasti koosneb roppustest. Tegelikult on raamatus kujutatav nii tänapäevane, kuid inimene, kes ei ole harjunud sellist kirjandust lugemal a, võib hea j ameeldiva lugemuselamuse asemel meeletu pettumuse osaliseks saada. Teoses on tähtsal kohal veel tänapäeval kasutuses olevad transpordivahendid, näiteks rong ja auto. Nimelt rongiga läks Adu Soome oma ema otsima , kuid asjatult . Auto soetas neiu aga omale sõbranna kaudu, keda hakkas kutsuma seksmobiiliks. Tänapäeval minu teada selliseid hüüdnimesid autodele ei panda, kuid see teos keskendus siiski vaid seksile, alkoholile ning pidutsemisele.
Rääkides keelekasutusest, oli teost meeldiv lugeda: laused olid sisukad, kuid vahel liiga labased, sama oli sõnastusega. Tekst oli kergesti loetav, kuna see oli kirjutatud proosavormis ja nagu enne juba mainitud, oli populaarne slängi kasutatavus . Esines palju ebatsensuureid sõnu ja väljendeid, mis minu meelest on teosesse pandud selleks, et raamat rohkem populaarsust koguks ja oma tiraaži suurendaks. Loomulikult on teemad, mida käsitletavas tõlgenduses mainitud noorte lemmikud ja tekitavad neis rohkem huvi raamatu lugemise vastu.
Minu arvates ei ole ilus nii roppe tõlgendusi luua, kuid iga kirjanik on isemoodi ja mõistab asju erinevalt. Loomulikult ei pea keegi neid tõlgendatud teosed ju lugema, sest nagu Kerttu Rakke on öelnud „see teos on mõeldud neile, kes „Kalevipoega“ nö pühaks lehmaks ei pea.“ „Kalevipoeg“ on Eesti ajaloo üks tähtsamatest teostest, seda ei tohiks maha teha, kuid minu arust ei ole ka erinevate versioonide loomine patt, loomulikult seni, kuni jäädakse normaalsuse piiridesse. Kerttu Rakke „Kalevipoeg“ on oluliselt tsensuursem kui Kirsfeldi „Kjalevipoeg 2.0“
Tegelikult mulle meeldis uuendatud versioon „Kalevipojast“ pisut rohkem, eelkõige just selle tõttu, et tekst oli proosavormis ning sündmused kajastasid tänapäeva. „Kalevipoeg“ on ja jääb meie rahvuseeposeks, kuid vahest on hea lugeda ka uuendatud versioone, millele on justkui uus sužee pandud.