üliväikesed osakesed, mida silmaga ei näe. Osakeste vahel on tõmbe- ja tõukejõud. Deformeerimata olekus tahkise tõmbe- ja tõukejõud on tasakaalus ( tõmbejõud + tõukejõud = 0 ). Tõmbe- ja tõukejõu suurus sõltub osakeste kaugusest ( kui keha venitada, siis tõmbejõud on tõukejõust suurem, osakesed eemalduvad üksteisest , tekib jõud, mis takistab aineosakeste eemaldumist). Tõuke- ja tõmbejõudu modelleerimiseks kasutatakse vedru abil ühendatud kerasid. Deformeerimata olekus ei mõju väljaspoolt jõudusid. Kui kerasid kokku suruda, siis tekib vedrus tõukejõud (püüab kerasid laiali lükata). Kui kerasid üksteisest eemaldada, siis tekib vedrus tõmbejõud. (püüab kerasid kokku suruda ). Aine koosneb osakestest ja need osakesed mõjutavad üksteist ! Vette õli pannes, valgub õli laiali aga ei kata kogu veepinda, sest õli on ainete segu ja koosneb mitme aine molekulidest ning nende vaheline tõmbejõud hoiab õliosakesi koos
eemal Luues põgusaid teoseid linnavälises keskkonnas Teosed on valdavalt õrnad ja kaunid struktuurid, mis on valmistatud käepärastest materjalidest Goldsworthy jälgib oma loomingus minimalistlikku eetikat, mille kohaselt esitatakse materjali selle loomulikul kujul Mõned tema peamistest materjalidest on lehed, kivid, lilled, lumi ja oksaraod, mida ta paigutab ja ühendab kooslusteks, mis jäljendavad looduslikke vorme: kerasid, spiraale ja võrestikke Nende skulptuuride lühiajalisus meenutab meile, et surm ja kaduvus on looduse loomulikuks osaks ,,Lehekera" 1988 Goldsworthy ei kasuta looduslikke materjale üksnes vormielementidena vaid ka vahenditena uute vormide koos hoidmiseks, kasutades näiteks selles teoses okkaid kinnitusdetailidena Lehed on tuntud märk kulgevast ajast, muutudes pruuniks ja lagunedes koos aastaaegade
maailma mudeli. 1569 Mercator valmistab esimese Mercatori projektsioonis kaardi. 1572 Tycho Brahe vaatleb noovat, avaldab "De Nova Stella" 1577 Brahe vaatleb komeeti, parallaksi abil teeb kindlaks, et see asub väljaspool atmosfääri. 1581 Galileo Galilei teeb kindlaks, et pendli võnkeperiood ei sõltu võnkeamplituudist. 1589 Galilei näitab, kasutades kaldpinnalt allaveerevaid kerasid, et langemise kiirendus ei sõltu keha raskusest. 1590 Zacharias Janssen leiutab mikroskoobi. 1593 Galilei leiutab algelise termomeetri, mis jääb siiski parimaks 1680. aastateni. 1596 Ludolph van Ceulan arvutab 20 pi komakohta, kasutades ringi sees olevaid ja ringi ümbritsevaid hulknurki. 1598 Hispaania kuningas Philip II lubab auhinda sellele, kes leiutab piisavalt täpse kronomeetri laevasõidu jaoks.
Kuna Maa magnetvälja rõhtkomponendi projektsioon x-teljele on positiivne, on parameeter a negatiivne, matemaatiliselt: aX < 0 ; X > 0 ; a < 0 Järelikult on ka kompensaatori deviatsioonitegur D'K negatiivne. Kompensaatori kuju ja kauguse valikuga on võimalik saavutada olukord, kus D'K= - D'L ja jõud D'H on hävitatud. Jõu D'H kompenseerimiseks kasutatakse ümmargusi pehmest rauast pulkasid ja kerasid. Jõu E'H kompenseerimiseks eraldi kompensaatoreid ei kasutata. Kuna jõud E'H on reeglina väike ja on suunatud risti jõuga D'H, pööratakse tema kompenseerimiseks jõu D'H kompensaatoreid sõltuvalt E' märgist mingi nurga all paremale või vasakule laeva pikitasandi suhtes. 22 Riigieksami küsimused navigatsioonis 2005 23
osakestele niisugune paigutus, et ruumi täitmine oleks maksimaalne. Paljud metallid on just tihedaima pakendiga. Üks põhjusi metalliline side ei ole suunatud, teiseks tihedaima pakendiga struktuuride korral on aatomite valentselektronide orbiitide kattumine suurem, seetõttu on elektronide delokaliseeritus maksimaalne ning sellise struktuuri moodustumisel eraldub rohkem energiat. Ühes tasapinnas on võrdse raadiusega kerasid võimalik maksimaalse tihedusega paigutada ainult ühel viisil kui iga kera (tsentraalaatomit) ümbritseb kuus kera. Järgmise kihi saame kui kerad asetada parasjagu alumise kihi aukudesse. Kolmanda kihi asetamiseks on kaks võimalust: kas asetada sellistesse aukudesse, mis asetsevad esimese kihi aukude kohal või teist tüüpi aukudesse, mis ei asetse otseselt esimese kihi aukude kohal. Tähistades esimese kihi aatomid A, teise kihi aatomid B, siis esimesel pakendi juhul
Seega leidub lahtine kera B(x; r) nii, et B(x; r) ⊂ X B. J¨arelikult dB (x) ≥ r > 0, dB (x) > 0 ja saab vaadelda lahtist kera U (x) = B(x; 0, 5 · dB (x)), mis on samuti punkti x u ¨mbruseks. Siis hulk U (A) = ∪x∈A U (x) on lahtine, A ⊂ U (A) ja j¨arelikult U (A) on hulga A u ¨mbrus. Analoogiliselt saab iga y ∈ B jaoks vaadelda arvu dA (y) = inf { d(x, y) | x ∈ A } > 0 ja lahtisi kerasid U (y) = B(y; 0, 5 · dA (y)) ning lahtist hulka U (B) = ∪y∈B U (y), mis on hulga B u ¨mbruseks. Hulkade U (A) ja U (B) konstruktsiooni kohaselt U (A) ∩ U (B) = ∅. On n¨aidatud, et X on T4 -ruum. Kuna ruum X rahuldab tingimust T1 , siis teoreemi 6.1 p˜ohjal tema iga u ¨heelemendili- ne alamhulk on kinnine ja tingimuse T3 t¨aidetus ruumis X j¨areldub tingimuse T4 t¨aidetusest.
Kuid meil on kera, mis asub ruumis ristkoordinaadistikus. K ei ühti ruumi ristkoordinaadistiku alguspunktiga. Muidu oleks K koordinaadid nullid. Kera suhtes on K koordinaadid nullid. Kuid ruumi ristkoordinaadistiku suhtes aga K0( x,y,z ). Punkt K on kera paisumiskese. Kera tsenter ühtib kera paisumiskesega. Oletame, et ,,punkt K täidab kogu ruumi". Neid peab siis olema väga palju. Iga üks neist on oma kera tsenter. Kerasid on sama palju kui punkte. Selleks: 32 Tegemist on ühe ja sama punktiga ( K ), kuid koordinaadid on erinevad. Niimoodi saime situatsiooni, mil kogu ruum paisub ühe korraga. Nagu reaalne Universum. Ei ole paisumiskeset ega mingisugust eelistatud suunda. Universumi ruum koosneks nagu lõpmata paljudest paisumistsentritest: 1.1.7.3.2 Universumi meetriline paisumine, ,,tume energia" hüpotees Sissejuhatuseks
Kuid meil on kera, mis asub ruumis ristkoordinaadistikus. K ei ühti ruumi ristkoordinaadistiku alguspunktiga. Muidu oleks K koordinaadid nullid. Kera suhtes on K koordinaadid nullid. Kuid ruumi ristkoordinaadistiku suhtes aga K0( x,y,z ). Punkt K on kera paisumiskese. Kera tsenter ühtib kera paisumiskesega. Oletame, et ,,punkt K täidab kogu ruumi". Neid peab siis olema väga palju. Iga üks neist on oma kera tsenter. Kerasid on sama palju kui punkte. Selleks: 32 Tegemist on ühe ja sama punktiga ( K ), kuid koordinaadid on erinevad. Niimoodi saime situatsiooni, mil kogu ruum paisub ühe korraga. Nagu reaalne Universum. Ei ole paisumiskeset ega mingisugust eelistatud suunda. Universumi ruum koosneks nagu lõpmata paljudest paisumistsentritest: 1.1.5.3.2 Universumi meetriline paisumine, ,,tume energia" hüpotees
Kuid meil on kera, mis asub ruumis – ristkoordinaadistikus. K ei ühti ruumi ristkoordinaadistiku alguspunktiga. Muidu oleks K koordinaadid nullid. Kera suhtes on K koordinaadid nullid. Kuid ruumi ristkoordinaadistiku suhtes aga K0( x,y,z ). Punkt K on kera paisumiskese. Kera tsenter ühtib kera paisumiskesega. Oletame, et „punkt K täidab kogu ruumi“. Neid peab siis olema väga palju. Iga üks neist on oma kera tsenter. Kerasid on sama palju kui punkte. Selleks: 33 Tegemist on ühe ja sama punktiga ( K ), kuid koordinaadid on erinevad. Niimoodi saime situatsiooni, mil kogu ruum paisub ühe korraga. Nagu reaalne Universum. Ei ole paisumiskeset ega mingisugust eelistatud suunda. Universumi ruum koosneks nagu lõpmata paljudest paisumistsentritest: 1.1.7.4.2 Universumi meetriline paisumine, „tume energia“ hüpotees Sissejuhatuseks
annaabi.ee 
