KEHATEMPERATUURI KONTROLL TÄISKASVANUTEL (0)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool õenduse õppetool KEHATEMPERATUURI KONTROLL TÄISKASVANUTEL Referaat uurimis- ja arendustöö metoodikas Juhendaja:  Tallinn 2016


SISUKORD SISSEJUHATUS................................................................................................................3 1. INIMESE NORMAALNE KEHATEMPERATUUR NING SELLE MUUTUMINE...............4 1.1 Normaalne kehatemperatuur ja soojusvahetus.........................................................4 1.2 Püreksia ehk palavik.................................................................................................4 1.3 Hüpotermia...............................................................................................................5 2. KEHATEMPERATUURI MÕÕTMINE TÄISKASVANUTEL.............................................6 2.1 Temperatuuri mõõtmine päraku kaudu......................................................................6 2.2 Temperatuuri mõõtmine kaenla alt............................................................................6 2.3 Temperatuuri mõõtmine otsaesiselt..........................................................................7 3. TEMPERATUURI MÕÕTMISEL KASUTATAVAD TERMOMEETRID............................8 3.2 Digitaalne termomeeter.............................................................................................8 3.3 Elektrooniline termomeeter.......................................................................................8 ARUTELU........................................................................................................................... 9 KASUTATUD KIRJANDUS...............................................................................................10


SISSEJUHATUS Erinevalt teistest loomariigis eksisteerivatest loomadest, kelle kehatemperatuuri mõjutab neid ümbritseva keskkonna temperatuur, suudab inimene ise oma kehatemperatuuri hoida, sõltumata temperatuurist, mis valitseb teda ümbritsevas keskkonnas. (Roper jt 1999:253). Naistel,   kes   on   viljastumiseas,   võib   pärast   ovulatsiooni   ja   kuni   2   päeve   enne menstruatsiooni kehatemperatuur vähesel määral tõusta, kuigi tihti pole naised sellest ise teadlikud. Ka raseduse alguses tõuseb kehatemperatuur ning jääb kõrgemale tasemele kuni sünnituseni. Osa naisi tunneb hilisemas elus klimakteeriumi  ajal kuumahoogusid, mida põhjustab hormonaalne tasakaalutus antud eluperioodil. (Roper jt 1999:256).  Haiguste profülaktika teostamiseks ning patsiendile õige diagnoosi panemiseks on vaja teada,   mis   on   termomeetria   ning   millistest   põhimõtetest   see   koosneb.   Antud   referaadi eesmärgiks   on   selgitada   termomeetria   mõistet   ning   erinevaid   meetodeid,   mida termomeetrias kehatemperatuuri kontrollimiseks kasutatakse.


1. INIMESE NORMAALNE KEHATEMPERATUUR NING SELLE MUUTUMINE 1.1 Normaalne kehatemperatuur ja soojusvahetus Inimene ning kõrgemad soojaverelised loomad on püsisoojased. Nende kehatemperatuur püsib 37-42 °C piires ning on märksa kõrgem ümbritseva keskkonna omast. Kõige kõrgem on inimese naha temperatuur kaenlaaugus (36-36,8 °C), veidi madalam kaelal (34 °C), näol (33,5 °C), kerel ning jäsemetel (30-32 °C). Iseäranis madal temperatuur on labajalgadel ja - kätel. Inimese temperatuur on suuõõnes 0,4 °C ja pärasooles 0,5-0,8 °C võrra kõrgem kui kaenlaaugus. (Loogna jt 1998:20). Ööpäevas   esineb   inimestel   ka   kehatemperatuuri   füsiooloogilisi   kõikumisi.   Muutused kehatemperatuuris, mis ööpäeva jooksul toimuvad, tulenevad ilmselt puhkuse ja aktiivsuse, öö ja päeva vaheldumisest. Kõige madalam on inimese kehatemperatuur varahommikul 02.00-08.00 ning kõige kõrgem õhtul 17.00-20.00. Inimestel, kes magavad päeval ning pidevalt öösel töötavad, on ööpäevane rütm aga vastupidine. (Roper jt 1999:257). 1.2 Püreksia ehk palavik Aastatuhandete vältel on loodus kujundanud sellise kaitsereaktsiooni nagu palavik, mis väljendub   kehatemperatuuri   kõrgenemises.   Ainult   kõrgemal   evolutsioonilise   arenemise astmel   olev   organism   on   võimeline   sel   viisil   mingile   tõvestavale   tegurile   reageerima, sealhulgas inimene. (Loogna jt 1998:27). Kui kehatemperatuur tõuseb üle inimese 37 °C normaalsest kehatemperatuurist üle 5 °C, tekib püreksia ehk palavik. See on sageli esimene ning ühtlasi ka olulisim märk organismi talitlushäiretest või füüsilisest haigusest. Valdavalt on püreksia ainevahetushäire, kasvaja, närvisüsteemi haiguse, trauma või nakkuse tunnus. „Seoses püreksiaga tekivad ka vaimsed muutused. Inimene on ärritunud, rahutu.“ (Roper jt 1999:262). Püreksia on inimest kurnav seisund,   kuna   ebanormaalselt   kõrge   kehatemperatuur   koormab   patsiendi   organismi   ja tekitab temas ängistust ning ebamugavust. (Roper jt 1999:262).  Püreksiahaige   ravimise   eesmärkideks   peaksid   olema   indiviidi   kehatemperatuuri alandamine   normaalsele   tasemele,   tema   sõltuvuses   abistamine   ning   mugavuse   eest hoolitsemine, kehatemperatuuri edasise tõusu vältimine ning veepuudulikkuse vältimina ja ravi. (Roper jt 1999:264).


1.3 Hüpotermia Hüpotermia   tähendab   organismi   normaalsest   temperatuurist   madalamat   temperatuuri. Kunginglik Arstide Kolledž defineeris 1966. aastal hüpotermia kui seisundi, mille puhul organismi põhiosade temperatuur on 35 °C või alla selle. Hüpotermiaid jaotatakse kahte gruppi:   õnnetustekkelised   hüpotermiad   ning   operatsiooniga   seotud   hüpotermiad. Õnnetustekkelise   hüpotermia   kõige   sagedasemaks   põhjuseks   on   viibimine   külmas   ja niiskes keskkonnas liika pika aja vältel. (Roper jt 1999:264).   Operatsiooniga seotud hüpotermia võib aga tekkida ka tavalise operatsiooni puhul, eriti kui patsiendile manustatakse suurel hulgal intravenoosselt ja ning muid vedelikke ning tema kehapinnast on suur osa paljastatud. (Roper jt 1999:265). Hüpotermiat esineb igal aastaajal, kuid siiski sagedamini talvel. Kui tegemist on kerge hüpotermiaga, on parim esmaabi inimese aeglane soojendamine. Tõsise hüpotermia puhul, mis   tähendab   inimese   kehatemperatuuri   langemist   alla   30°C,   tuleb   otsida   koheselt asjatundlikku ravi. (Roper jt 1999:266).


2. KEHATEMPERATUURI MÕÕTMINE TÄISKASVANUTEL 2.1 Temperatuuri mõõtmine päraku kaudu Päraku kaudu kehatemperatuuri mõõtmine annab näidu keha sügavast sisetemperatuurist, mida muudab tuharate  naha, niudearteri  ja niudeveeni temperatuur.  Pärakust mõõdetud temperatuurinäit on kõrgem kui teistest kohtadest mõõdetud näidud, seda vähese verevoolu ja suure isoleerituse tõttu, mis omakorda tingib vähese temperatuurikõikumise. Pärak ise ei oma soojusest rääkides mitte mingit tähtsust ning see asub kaugel kesknärvisüsteemist ja kopsuarterist.   Tänu   sellele   jääb   ta   temperatuurimuutuste   poolest   oluliselt   maha   teistest keha põhiasukohtadest, kust temperatuuri mõõdetakse, eriti kiirete temperatuurimuutuste, trenni ja palaviku ajal. (Sund-Levander jt 2013:882). Samuti võib pärakust mõõdetud temperatuur olla nii kõrgem kui ka madalam kui keha süvatemperatuur. Kõva väljaheide võib takistada termomeetri adekvaatset paigaldust ning põletik   päraku   ümbruses   ja   väljaheites   sisalduvate   mikroorganismide   soojust   tegitav elutegevus võivad mõjutada termomeetri näitu. Kehatemperatuuri mõõtmine päraku kaudu on ebahügieeniline ning võib vigastada soolestiku limaskesta, eriti lastel ning rektaalse operatsiooni   ajal.   See   suurendab   füüsilist   ja   psühholoogilist   stressi   ning   võib   tekitada piinlikkust, ärevust ja füüsilist ebamugavust. (Sund-Levander jt 2013:882). 2.2 Temperatuuri mõõtmine kaenla alt Kuna kaenlaaugust saadud termomeetri näitu mõjutavad nii nahaalune verevarustus kui õhutemperatuur,   siis   peegeldab   see   väiksema   täpsusega   organismi   süvatemperatuuri. Kaenlaauku   on   soovitatud   kasutada   vaid   siis,   kui   soovitakse   saada   mitte   väga   täpseid andmeid   ja   kui   ükski   teine   koht   pole   kättesaadav.   (Roper   jt   1999:260).   Kaenla   alt temperatuuri mõõtes peaks termomeeter olema heas kontaktis nahaga ning tuleks meeles pidada,   et   tavaliselt   on   kaenlaalune   temperatuur   ühe   kraadi   võrra   madalam pärasooletemperatuurist ning suutemperatuurist pool kraadi madalam, kuna temperatuur muutub keha eri osades. (Iivanainen jt 1997:133). 


2.3 Temperatuuri mõõtmine otsaesiselt Tänu otsaesisel olevale higile ning erinevate kreemide ja meigi kasutamisele ning otsaesise lokaalsele   verevarustusele,   kõiguvad   otsaesiselt   saadud   temperatuuri   näidud   tugevalt. Täiskasvanute puhul võivad naha paksus ning luu ja koe kogus otsaesise arteri ning naha vahel   mõjutada   saadava   temperatuurinäidu   täpsust.   Kehatemperatuuri   kiirete   muutuste tõttu   on   sellisel   viisil   kehatemperatuuri   mõõtmise   täpsus   küsitav.   (Sund-Levander   jt 2013:883-884).


3. TEMPERATUURI MÕÕTMISEL KASUTATAVAD TERMOMEETRID 3.1 Elavhõbetermomeeter Oma   keskkonnasaastlikkuse   tõttu   on   elavhõbetermomeetrid   kadumas   kasutusest.   Mujal maailmas   on   raviasutustes   kasutusel   elektroonilised   või   digitaalsed   termomeetrid.   Igal kasutamisel tuleb kontrollida elavhõbemõõturit. Elavhõbedasammas peab olema täiesti all ja   termomeeter   terve.   Kokkupuutel   organismi   soojusega,   laieneb   termomeetri elavhõbedasammas   ja   elavhõbe   kerkib   torus   ülespoole.   Termomeetrilt   loetakse   selle eemaldamise järel kõrgeim mõõtmisel saadud temperatuur. Termomeetri jahtumisel hoiab elavhõbedasammast üleval torus olev väike ahend. Termomeetris olev elavhõbedasammas lüüakse   või   raputatakse   alla   tugeva   randmeliigutusega.   (Iivanainen   jt   1997:133). „Hoidutagu seda löömast vastu lähedalasuvaid esemeid!“ (Iivanainen jt 1997:133). 3.2 Digitaalne termomeeter Digitaalseid termomeetreid on nii sisselülitatavaid kui ka täisautomaatseid. Kui mõõtur on saavutanud   maksimaaltemperatuuri,   hakkab   see   helisema   ning   termomeetril   olevalt näitekraanilt   näeb   numbritena   temperatuuri.   Digitaalsed   termomeetrid   töötavad vahetatavate   patareidega   ning   mõõdavad   inimkeha   soojuse   mõne   minuti   jooksul. (Iivanainen jt 1997:132). 3.3 Elektrooniline termomeeter Elektrooniline termomeeter mõõdab kas pärasoolest või suust organismi temperatuuri 30 sekundi   jooksul.   Rektaalandur   on   sinine   ning   suuandur   punast   värvi.   Temperatuuri mõõtmise   ajal   pannakse   andurile   kilekaitse.   Elektroonilise   termomeetri   mõõturil   on valgustatud näitekraan ja kell ning see töötab patareidega. (Iivanainen jt 1997:132).


ARUTELU  Inimene   suudab   ise   oma   kehatemperatuuri   hoida   ning   täiskasvanueas   inimese kehatemperatuuri mõõtmiseks kasutatavaid võtteid ning instrumente on erinevaid. Samas mõjutavad   kehatemperatuuri   kontrollil   saadavaid   näite   erinevad   tegurid,   mille   hulka kuuluvad nii haigused kui ka keskkonnategurid. Kuna kõik inimesed on elus puutunud kokku kehatemperatuuri kontrollimisega ning sealjuures kasutatavate võtete ning tehniliste instrumentidega, võib öelda, et teema on aktuaalne. Kehatemperatuuri kontrollil on tähtsis osa haiguste profülaktika teostamisel ning patsiendile õige diagnoosi panemisel.


KASUTATUD KIRJANDUS Iivanainen, A., Jauhiainen, M., Korkiakoski, L.  (1997). Õenduse käsiraamat. Tallinn:
Medicina. Loogna, N., Loogna, G. (1998). Kui teil on palavik. Tallinn: Valgus Roper,   N.,   Logan,   W.W.,   Tierney,   A.   J.  (1999).   Õenduse   alused.   Elamise   mudelil
põhinev õendusmudel. Tartu: Elmatar. Sund-Levander,   M.,   Grodzinsky,   E.  (2013).   Assessment   of   body   temperature
measurement options. British Journal of Nursing, 22(15), 880-888.

Document Outline

• SISSEJUHATUS
• 1. INIMESE NORMAALNE KEHATEMPERATUUR NING SELLE MUUTUMINE
  • 1.1 Normaalne kehatemperatuur ja soojusvahetus
  • 1.2 Püreksia ehk palavik
  • 1.3 Hüpotermia
• 2. KEHATEMPERATUURI MÕÕTMINE TÄISKASVANUTEL
  • 2.1 Temperatuuri mõõtmine päraku kaudu
  • 2.2 Temperatuuri mõõtmine kaenla alt
  • 2.3 Temperatuuri mõõtmine otsaesiselt
• 3. TEMPERATUURI MÕÕTMISEL KASUTATAVAD TERMOMEETRID
  • 3.2 Digitaalne termomeeter
  • 3.3 Elektrooniline termomeeter
• ARUTELU
• KASUTATUD KIRJANDUS