Keenia lähiajalugu + esimene ja teine maailmasõda Keenias (0)

KEENIA
Hiljutine ajalugu

Tänapäeva Keenia riik, nagu paljud teised Aafrika riigid, kasvas välja 19. Ja 20. Sajandi Euroopa kolonialismist. Berliini konverentsil , aastal 1885, jaotas vägev Euroopa Ida-Aafrika „mõjusfääriks“. Aastal 1895 , rajas Briti valistsus Ida-Aafrika Protektoraadi ja avas Kenya viljaka mägismaa valgetele asunikele. Suurbritannia tegi Keeniast ametliku Briti koloonia 1920. Aastal, aga ei lubanud aafriklastel osaleda nende oma valitsuses kuni 1944. Aastani. Kohalik ärevus iseseisvuse üle jätkus Keenias ka Teise maailmasõa ajal. Riigile anti iseeisvus Suurbritannia poolt 12. Detsembril, 1963. Seda päeva tähistatakse igal aastal riigipühana.
Võrreldes teiste endiste Euroopa kolooniatega Aafrikas, oli Keenia üleminek sõltumatusele oli tähelepanuväärselt korrektne ja rassilisest riiust vaba, tänu osaliselt valitsuse tundlikusele poliitilistele õigustele ja vabadustele. Keenia on säilitanud täelepanuväärse stabiilsuse aja jooksul, mil toimusid paljud muutused Keenia demokraatlikus süsteemis. Algne kahekojaline parlament tehti ühekojaliseks Rahvussambleeks.
Pärast iseseisvust on võimul olev partei olnud Kenya African National Union ( KANU ). Aastal 1982 tehtud Põhiseaduse muudatuse tõttu tehti riik ühe-parteiliseks riigiks. KANUst sai seejärel Keenia ainuke seaduslik poiliitiline organisatsioon . Muudatus tunnistati kehtetuks aastal 1991 ning toimuma hakkasid mitmeparteilised valimised. Keskvalitsus on jätkuvalt taotlenud aafrikalikku poliitikat. Sellegipoolest, on märkimisväärne osalemine aasialaste ja eurooplaste poolt aksepteeritud.
Esimene maailmasõda
Esimese maailmasõja ajal sai Keeniast Briti sõjaväebaas. Enne sõda oli Aafrika poliitiline rõhuasetus laiali paisatud, kuid kohe pärast sõda raskusi põhjustanud uued maksud, vähendatud palgad ja uued asunikud, mis ähvardasid Aafrika maad viisid uute liikumisteni. Kogemused, mida aafriklased sõjas said, tekitasid märkimisväärset poliitilist tegevust tuhande üheksasaja kahekümnendatel aastatel, mis kulmineerus Owen Archdeacon’i "Piny Owacho" (Rahvahääl) liikumisega ja "Noore Kikuyu Liiduga" (umber nimetatud "Ida-Aafrika Liit"), mis on rajatud 1921. aastal Harry Thuku (1895–1970) poolt. See andis paljudele Kikuyu liikmetele natsionalismi tunde ja propageeris avalikku sõnakuulmatust. Tuhande üheksasaja kahekümnendatest saati on Kikuyu Keskliit keskendunud Kikuyu ühendamisele üheks geograafiliseks poliitikaks, kuid selle projekti õõnestasid vastuolud rituaalide austuse, maa eraldamise keelu, naiste ümberlõikamise ja Thuku toetamise üle.
Üldine tegevus sõdade vahel oli kohalik. Hilisematel tuhande üheksasaja kolmekümnendatel Aastatel hakkas valitsus sekkuma tavalistesse aafriklastesse läbi turustamise kontrolli, rangema haridusliku järelvalve ja maatükkide muutuste. Traditsioonilistest pealikest said ebaolulised ja noored mehed õppisid misjonäri kirikutes ja avalikus teenistuses suhtlejateks. Surve valitsuselt tavalistele keenialastele, et moderniseerida tuhande üheksasaja kolmekümnendatelt tuhande üheksasaja viiekümnendatele võimaldas erakondadel hankida toetust “tsentraalselt” keskendunud liikumistele, aga isegi need tuginesid sageli kohalikele suhtlejatele.
Teine maailmasõda
Teises maailmasõjas (1939–45) sai Keeniast tähtis Briti sõjaväe baas edukaks kampaaniaks Itaalia vastu Somaalias ja Etioopias. Sõda tõi raha ja võimaluse sõjaväeteenistusele 98,000-le mehele. Sõda stimuleeris Aafrika natsionalismi. Pärast sõda püüdsid Aafrika endised sõjaväelased püüdsid säilitada sotsiaal-majanduslikku kasu, mille nad olid saanud teenistuses King’s African Rifles (KAR). Otsides keskklassi tööd ja sotsiaalseid privileege, vaidlustasid nad olemasolevaid suhteid koloniaalses osariigis. Veteranid enamasti ei osalenud riiklikus poliitikas, uskudes et nende ootusteid on kõige paremini võimalik saavutada koloniaalse ühiskonna piirides. KAR teenistuse majanduslikke ja sotsiaalseid seoseid koos tohutu sõjaaegse Keenia kaitseväe laienemisega, loodi uus klass moderniseeritud aafriklasi erinevate iseloomude ja huvidega. Need sotsiaalmajanduslikud arusaamad osutusid pärast sõda väga võimsaks ja mõjukaks.