kuigi tundub – et lasp juba saab aru võib see arusaamine olla väiksem . Samuti peab meeles pidama et laps väisb võõras keelekeskonnas rutem. Kõneloome protsessis peab lapsel olema motiiv ja kavatsus rääkida. Siit edasi mõte täpsustub ja see kõik on seotud tunnetustegevusega ja kultuuriga. Keel ei mõjuta seda. Sii stuleb tähenduse tasand mis osaliselt on juba keelega seotud. Kõige suuremad raskused tulevad pindstruktuuri tasandil. Siis tuleb ütluse sisu vormistada juba keelevahenditega. On otseselt keelega seotud nagu ka keeleliigutuste tasand, kus alguses pannakse paika inonatsioon ja järgmisena juba väljaütlemise planeerimine ja realiseerimine. See osa vajab kõige rohkem tööd. Hääldamine iseenesest paraneb ajas, mida rohkem keelt kasutada seda vähem teed selles vigu. Vigu teevad kõik inimesed – need vead on keelevääratused. Arenguvigadeks nimetatakse näiteks tüvevigu, mitmuse omsastava vigu jms. Neid vigu teevad nii ükskeelsed kui kakskeelsed
Tuletatud lause. Baaslausele lisatakse liikmed lause täienduseks.( too klaas külma vett: mari istub kollasel toolil). Kognitiivse PSL käsitlus kõneloome ja Âtaju protsessist. põhiseisukohad: keele omandamine sõltub lapse kognitiivsest arengust, intellektuaalsete protsesside areng ennetab väikelapse kõne arengut. Kõne areng sõltub lapse tegevusest. Kujuneb seos praktilised toimingud - nende kujutlused- kujutluste väljendamine teiste jaoks mingite vahenditega, sh keelevahenditega. Oluline on koostegevus lapse ja täiskasvanu vahel.Lapse esimesed keeleüksused vajavad kujutlusi, millele toetuda, hiljem vajavad üldistatud kujutlused ja nende sõltumatus situatsioonist keelt. Peamine üksus on ütlus, kõneloome on heuristline(avastuslik). ¤ PSL uurimismeetodid: assotsiatiivne eksperiment- katses osalejale esitatakse stiimulsõna,tal tuleb sellle vastata esimese meeldetulnud sõnaga(vabad assotsiatsioonid).
Täpses stiilis välditakse liigset asesõnalisust ja üldise tähendusega sõnu. Kirjutaja ei liialda keelekujunditega ega kasuta metafoore pelgalt teksti ilustamiseks. Mitmetähenduslikke mõisteid tuleks konkretiseerida selgituste või näidetega. Lausestuses tähendab täpne stiil, et lause- ja mõttepiirid on kohakuti: üht mõtet väljendab üks lause, üht mõttearendust üks lõik. Tiheda teksti tunneb ära sellest, et kirjutaja püüab lugejateni viia minimaalsete keelevahenditega maksimaalse hulga infot. Autor ei tohiks kasutada rohkem sõnu, kui enda väljendamiseks on vaja. Asjalik stiil on napp, paljusõnalisus viitab lobisevale stiilile. Kergemeelne ümberkäimine sõnadega muudab teksti enamasti raskesti jälgitavaks ja mõistetavaks. Tekstide emotsionaalsus ja ekspressiivsus saavutatakse tavaliselt sõnavara ja lausestusega. Elavusele rajatud tekstides kasutatakse tavalisest rohkem kõnekujundeid (metafoore,
elevusega ega programmilise sümbolismiga, milles tavaliselt on nähtud maailma luulelise hõlmamise võimalust. Rummo tekstid on lüürilised, algupäraselt kujundlikud, aga samas küllalt lihtsad ja igati maised. Ime neis tekstides sünnib luuletava mina ülimast siirusest, mis ulatub kaitsetu avatuseni, peaaegu et murdumiseni, nagu viitab Liivi-luuletus. Ehk teisisõnu: kogemuse võimsus ja ehtsus kontrasteerub kogeja inimliku haprusega. Siin on näha katset tunnetada keelevahenditega inimolu mingit sügavaimat olemust. Sellel katsel maailma endast läbi lastes muutub aga klaasist mees üha õhemaks.(Haug) Paul-Eerik Rummo looming ja poliitilise elu otsingud on ilmselt üsnagi sarnased. Lugegem hinnanguid tema loomingu motiivide kohta ja võrrelge praeguste poliitilise elu probleemidega. Näiteks: sotsiaalne ummikolu, üha enam komplitseeruv ühiskond, institutsioonide eemaldumine inimesest süvendavad indiviidi üksindustunnet, aga ka meeleheitlikku vastupanu. (Parve)
muuteoperatsioonide omandamist käsitsetakse lapse aktiivse ja konstruktiivse tegevusena, mitte lihtsalt maatkimisena. Kognitivistide põhiseisukohad: keele omandamine sõltub lapse kognitiivsest arengust, intellektuaalsete protsesside areng ennetab väikelapse kõne arengut. Kõne areng sõltub lapse tegevusest, tegevusstruktuuride(kujutluste) omandamisest. Kujuneb seos praktilised toimingud - nende kujutlused- kujutluste väljendamine teiste jaoks mingite vahenditega, sh keelevahenditega. Oluline on koostegevus lapse ja täiskasvanu vahel.Lapse esimesed keeleüksused vajavad kujutlusi, millele toetuda, hiljem vajavad üldistatud kujutlused ja nende sõltumatus situatsioonist keelt. Peamine üksus on ütlus, kõneloome on heuristline. Operatsioonid: valik, sobitamine, järjestamine, sisestamine; simultaanne ja suktsessiivne analüüs jne Kuidas on seotud juhtiv tegevus, juhtiv psüühiline protsess ja kõne lapse arengus?
keeleüksus! (sh. sõnu), mis kõige objektiivsemalt võiksid väljendada tema subjektiivset kogemust ja suhtumist. Keeleüksuste kasutamine erineb inimestel just individuaalse tähenduse poolest, sest viimane sisaldab lisaks kognitiivsele ühisele algele (tuumale) ka individuaalseid teadmisi ja emotsionaalseid tunnuseid. Sisemiseks sõnaks nimetatakse mingit keeleüksust iseenda jaoks, et tähistada individuaalseid tähendusi enne nende realiseerimist väliskõnes, s.t. normatiivsete keelevahenditega. Sisemised sõnad on seega tugipunktid kõnelejale ütluse loome protsessis, nad tähistavad kõneleja jaoks kas kogu situatsiooni või osa sellest, on vahelüliks üleminekul kavatsuselt väliskõnele. Kõneloome skeem Ahhutina järgi ↓ : Esitatud skeemi järgi eelneb ütluse loomele kitsamas mõttes kõneintents (soov, kavatsus). Järgneb mõtte-geštaldi esialgne hargnemine — mõttesüntaksi etapp. Kõneleja fikseerib iseenda jaoks, millest ta hakkab rääkima (määrab
annaabi.ee 
