põhiprobleemidele. Mil viisil kutsub teksti koormamine lisakitsendustega esile elementide uute tähenduskombinatsioonide järsu kasvu, mitte aga languse tekstis? Käesolev käsitlus kujutab endast katset leida vastus sellele küsimusele. Ettehaaravalt võib öelda, et mitteluules me eristame: 1. Struktuurilis-tähenduslikke elemente, mis kuuluvad keelde, ja nende variante, mis paiknevad kõnetasandil. Viimastel pole oma tähendust ning selle leiavad nad vaid keeletasandi teatud kindlate invariantsete ühikutega korrelatsiooni viimise tulemusel. 2. Keeletasandi raames eristatakse elemente, millel on semantiline tähendus, see tähendab -- mis on korrelatsioonis mingi keelevälise reaalsusega; ja formaalseid elemente, see tähendab -- millel on ainult keelesisene (näiteks grammatiline) tähendus. Luule juurde minnes me avastame, et: 1. Kõnetasandi iga element võib olla tõstetud tähendusliku astmesse. 2
planeeriv funktsioon, kognitiivse arengu huvides aga tunnetusfunktsioon. Kõnetegevuse liigid on kõnelemine ja kuulamine, lugemine ja kirjutamine ning sisekõne. Neil kõigil on erisugune osa ning mehhanism kõne funktsioonide realiseerimisel. Kõne kõiki liike on seega vaja eraldi kujundada. Keeleüksuste formaalsete tunnuste ning semantika paralleelne omandamine. Printsiibi aluseks on seisukoht, et iga keeletasandi igal üksusel (keelemärgil) on selle äratundmiseks vajalikud akustilis-artikulatoorsed või visuaalsed tunnused ning oma tähendus või tähendust eristav funktsioon. Nii tähendus (leksikaalne, grammatiline) kui ka keeleüksuste kasutamiseks vajalikud formaalsed tunnused tuleb täisväärtuslikuks kõnetegevuseks omandada koos. Arendada on vaja keeleüksuse eristamist-äratundmist nii formaalsete kui ka semantiliste tunnuste
Riimi puudumine kui: kunstiliselt mittetähenduslik element mitteriimi kohalolek, miinusriim Mitte-luules eristame Luules Struktuurilis-tähenduslikke elemente, mis kuuluvad Kõnetasandi iga element võib keelde, ja nende variante, mis paiknevad kõnetasandil. olla tõstetud tähendusliku Viimastel pole oma tähendust ning selle leiavad nad vaid astmesse. keeletasandi teatud kindlate invariantsete ühikutega korrelatsiooni viimise tulemusel. Keeletasandi raames eristatakse elemente, millel on Ükskõik missugused semantiline tähendus, see tähendab -- mis on formaalsed elemendid keeles korrelatsioonis mingi keelevälise reaalsusega; ja võivad omandada semantilise formaalseid elemente, millel on ainult keelesisene iseloomu, leides endale (näiteks grammatiline) tähendus. lisatähendusi.
*"Tekstimõnu" ekstaasi genereerimine, f üüsiline nauding, jouissance tekstist purjus olek, seksuaalne energia *ei suhtle t ähendustsandil *affect Stewart Hall *Birningham'i koolkond *Cultural Studies *ideed LeviStraussilt, Hoggartilt jt *probleem ideoloogia k üsimus *ideoloogia ei tööta nagu sirgjooneline propaganda (loosungid, otsene) *SH loogika selline loogika sobib aint diktatuuri riikidele, vaid kapitalismi riikidele * keeletasandi erinevused, n üansside kaudu toimub propaganda *Halli keskne väide inimesed ei t õlgenda neile antud kultuuritekste ühteviisi, kaob ära ettemääratud aspect *ideoloogia toimumine kommunikatsiooni suhe 2 aspketi: a. kodeerimine b.dekodeerimine *3 faktorit: saatja s õnum vastuv õtja *sõnumi kodeerimine teataval viidil ning eeldus, et see võetakse ka teatud viisil ka vastu *probleem on selles, et vastuvõtjal on omad kaalutlused *3 tõlgenduse viisi: a
alles varieerub. Keelelised variaablid võivad aidata mõista lisaks keele enda tundmaõppimisele ka ühiskondlikke struktuure. Eesti keelde tõi variaablite uurimise Karl Pajusalu (Ibid: 8). Sotsiolingvistiline variaabel on elementide loend, mille puhul on ette teada, et nendel on erinevad variandid, nt eesti keele variaablid on –nud ja –nd. Igal variaablil on variantide loend. Uurija ülesanne on uurida, milliseid variante, miks ning kuidas kasutatakse. Variaableid eristatakse keeletasandi järgi: a) foneetilised variaablid, b) fonoloogilised variaablid, c) morfoloogilised variaablid, d) leksikaalsed variaablid, e) süntaktilised variaablid. (Hennoste 2003: 6) Kõige rohkem on uuritud häälikuid, mida saab vahetada nii, et sõna tähendust või grammatilist vormi ei muudeta. Inimesi püütakse grupeerida selle järgi, missuguseid variante nad kasutavad, kui palju ning miks nad neid kasutavad. (Hennoste 2003: 6) 2.1
rühma, mille liikmetel on mingi ühine (või ühised) semantiline tunnus (funktsioon) ja mis on mingi teise tunnuse poolest üksteisele vastandatud. Paradigmasse kuuluvad keelendid on üksteisega asendatavad, kuid mitte lineaarselt seostatavad. Nt paradigmasse mööbel kuuluvad mööbliesemete nimetused. Paradigmaatilised seosed on aluseks sõnavalikule kõneloomes ning sõnade tähenduse äratundmisele tajudes. Süntagmaks nimetatakse vähemalt kahest sama keeletasandi üksust (sõnast) moodustatud lineaarset (kõrvuti asetsevat) keelendit. Süntagma piiri tähistab suulises kõnes alati märgatav paus. Süntagmaatilised seosed on keeleüksuste lineaarse sobivuse seosed ja fikseerivad, millega üks või teine keeleüksus kõnes võib kombineeruda või peab kombineeruma. Süntagmaatilised seosed on kõneloomes aluseks sõnade sobitamisele, kõnet tajudes aga simultaansele analüüsile. Ülejäänud seostest
annaabi.ee 
