asjadega. Ülikooli astumiseks ei nõutud kindla koolitüübi lõpetamist. Tähtsamaks õppetöö vormiks oli loeng, selle kõrval vaidlused e. dispuudid. Teadmisi kontrolliti kuu- ja semestrieksamitel. Vene-Rootsi sõjas Tartu linn kapituleerus ja suurkool kolis 1656. aastal Tallinna. Uuesti avati ülikooli uksed Tartus 1690. aastal. Kuna õppimine käis kõikjal ladina keeles, siis polnud üliõpilastel ja teadlastel keelepiiri. Tartu kui ülikoolilinna osatähtsus langes. Paremaid tingimusi otsiti Pärnust, kuhu ülikool kolis 1699. aastal. Põhjasõda lõpetas ülikooli tegevuse 1710. aastal. Talurahva lugemaõpetamisega hakkas riigikirik tegelema 17. sajandi teisel kolmandikul. Tugevdati kontrolli talurahva kristliku õpetuse üle. Pärast visitatsioonikorralduse väljaandmist pandi mitmel pool ametisse köstrid, kes oli esialgu rohkem sulase eest kui laste õpetaja. 1650
Ülikooli astumiseks ei nõutud kindla koolitüübi lõpetamist. Tähtsamaks õppetöö vormiks oli loeng, selle kõrval vaidlused e. dispuudid. Teadmisi kontrolliti kuu- ja semestrieksamitel. Vene-Rootsi sõjas Tartu linn kapituleerus ja suurkool kolis 1656. aastal Tallinna. Uuesti avati ülikooli uksed tartus 1690. aastal. Kuna õppimine käis kõikjal ladina keeles, siis polnud üliõpilastel ja teadlastel keelepiiri. Tartu kui ülikoolilinna osatähtsus langes. Paremaid tingimusi otsiti Pärnust, kuhu ülikool kolis 1699. aastal. Põhjasõda lõpetas ülikooli tegevuse 1710. aastal. Talurahva lugemaõpetamisega hakkas riigikirik tegelema 17. sajandi teisel kolmandikul. Tugevdati kontrolli talurahva kristliku õpetuse üle. Pärast visitatsioonikorralduse väljaandmist pandi mitmel pool ametisse köstrid, kes oli esialgu rohkem sulase eest kui laste õpetaja. 1650.
võõrtähed (nt Fosfori tn), g/b/d sõnavormi algul (nt Betooni tn) ja rõhk järgsilbil, kui on selgelt laensõna (nt Energia tn). Eesti ajaloolised vähemused Eesti kohanimedes on palju võõrmõjusid. Ajaloolised vähemused on olnud lätlased (Kaagjärve, Laatre), rootslased (Noarootsi, Pakri, Ruhnu, Vormsi, osa Naissaart, Risti khk), sakslased (linnad kuni 1939), venelased (Peipsi kaldal, Setumaa). Vähe ka soomlased, keelepiiri raske tõmmata. Soomelikke jooni on Naissaarel. Rootsi nimed on Rootsi algupäraga: Birkas = Pürksi, Östreby = Eesti algupäraga: Vippal (Vihterpalu), Aklep Eistrepa; (Alliklepa), Päts (Pedase), Neve (Nõva); tõlkenimed: Gambyn = Vanaküla; vastastikustest sõnalaenudest: Suur ja Väike viik,
järgnevate löökide rida ja tagant järele on arvatud, et just sellega astuski Goltz kõige enam ämbrisse. Kuna kogu see plaan oli väga täpselt järjestatud, samas Eesti rahvavägi käitus mitte klassikalist sõjateadust silmas pidades, aga see aitas just kaasa sakslaste lüüasaamisele. 17. juunil Fletcher esitas eesti poolele ametliku nõudmise, et Eesti rahvavägi tõmbugu tagasi keelepiiri taha. Eestlases vastasid ettevaatlikud, küll aga soovitasid relvad suunata itta. Seepeale Fletcher esitas juba ultimaatiumi, et kui Eesti väed ei ole 19. juuniks tõmbunud eesti keelepiiri taha, siis loetakse vaherahu lõppenuks. Eestlastel oli elavjõudu rohkem, see-eest oli sakslastel tunduvalt rohkem relvi. Mis puutub võitlusmoraali, siis näiliselt oli siin eelis sakslastel - nad olid veendunud oma täielikus üleolekus - see oli ka sakslaste nõrkus - nad alahindasid vastaseid
Vastane oli end aga tugevasti kindlustanud ning andis pärastlõunal vastulöögi, mis sundis eestlasi taganema. 9. juunil alustas Landeswehr uue ägeda pealetungiga, kuid nende rünnak löödi tagasi. Antandi vahendusel algasid vaenuvägede vahel Võnnus läbirääkimised 10. juunil Sõjategevuse peatamise kokkulepe saavutati kiiresti, kuid ülejäänus jäid mõlemad pooled risti vastupidistele arusaamadele. Sakslased nõudsid Eesti vägede tagasitõmbumist eesti keelepiiri joonele Heinaste (Ainaži)- Valga-Irboska üldliinil, eestlased aga ei taganenud oma esialgsest direktiivist Landeswehri suhtes. Läbirääkimistel osalev USA kolonelleitnant Warwick Greene kaldus toetama sakslasi, kelle väeosi ta käsitas alluvatena Läti seaduslikule valitsusele, mida Niedra nukuvalitsus tegelikkuses polnud. Võnnu lahing (võitlused Lemsalu, Stolbeni, Ronneburgi ja Võnnu ümbruses). 17. ja 18. juunil esitas Landeswehri juht major Alfred Fletcher kaks ultimatiivset
peavad kandma võõramaist iket ja, kirglikult unistades taasühinemisest oma isamaaga, saavutama vähemalt oma püha õiguse rääkida emakeeles, - alles nüüd hakati saksa elanikkonna laiemates ringkondades aru saama, mida tähendab võidelda oma rahvusluse eest. Nüüd mõistavad juba paljud, millist rolli mängisid Austria sakslased, kes, olles jäetud iseendi hooleks, oskasid sajandite vältel kaitsta saksa rahva idapiiri, oskasid pikas ja kurnavas sõjas seista Saksa keelepiiri eest sellisel epohhil, kui Saksa impeerium huvitus väga kolooniatest, kuid pööras väga vähe tähelepanu iseoma lihale ja verele iseoma piiride läheduses. Nagu igal pool ja kõikjal suures võitluses, nii ka võitluses emakeele eest vana Austria sisemuses oli kolm kihti: võitlejad, ükskõiksed ja reetjad. Juba oli see diferentsioon märgatav. Võitluses emakeele eest on kõige iseloomustavamaks see, et kired leegitsevad arvatavasti kõige tugevamini
annaabi.ee 
