Seadused olid kirjutatud eripärases rütmis, mida on nimetatud ,,carmeni-stiiliks" või ,,seaduslikuks etiketiks" (Norden 1939, lk 91-106) Seadustes kasutati palju alliteratsiooni ja assonantsi. Näiteks ,,ex ea familia, inquit, in eam familiam." Samuti on kasutatud ka kordusi peaaegu kõik seadused algavad sõnaga ,,si." Näiteks esimese tahvli kolm esimest seadust algavad ,,Si in ius vocat, ..." ,,Si calvitur pedemve, ... " ,,Si morbus, ..." llmselt oli keelekujundite eesmärgiks teatud sõnade esiletõstmine ning meeldejäämise lihtsustamine. Keelekujundid panid seadused kõlama poeetiliselt, mis vihjab, et seadused olid mõeldud ka deklareerimiseks, mitte ainult lugemiseks. Selline seaduste kirjapanemise viis säilitas seadusi läbi sajandite ning taoline kirjutusviis muutus autoriteetseks (Meyer 2007, lk 59) Seaduste keele muutumine ja tõlkimine Tahvlite seaduste keelekasutus pole jäänud täpselt samasuguseks nagu see 3.
tasandil moodustatud ühtne subjekt ("meie") aga ei pruugi tingimata osutuda klassiks selle sõna ranges mõttes. Siin tekib küsimus: kuidas siis mõtestada/täpsustada seda poliitilise ühtsuse loomust, mis tegelikult on struktuurselt määratlematu? Soreli järgi hakkab igasugune ühendamine ühtsuseks sõltuma teatud gruppide tahtest suruda peale omaenese arusaam majanduse korraldusest, see tahe ise aga püsib omakorda keelekujundite ehk müütide najal. Selliseks müüdiks saab Soreli tekstides "üldstreik" regulatiivne printsiip, mis teenib solidaarsuse, klassiteadvuse ja revolutsioonilise innukuse tugevdamist töölisklassi hulgas ning toimib proletaarse klassiühtsuse koondumispunktina. Ometi säilib ka Soreli juures veel kübeke essentsialismi, sest revolutsiooniline toimija on siin ikka seostatud töölisklassiga. Kuid vahe
Kõne kontrolliv funktsioon. Nt Ma olen julge. Lause kus on EI olemas ei tööta. 3)Vestlus. 4) Tunnete väljendamine. Kainik (noorema kooliea laps). Kõne areng ümbruskonnaga suhtlemiseks vajalik sõnavara ja grammatika omandatud, väljendub oma kavatsusi, soove, mõtteid. Mõistab temale suunatud kõnet. Omandab monoloogi. Koolis lisandub suulisele kõnele ka kirjalik kõne. Noorukiealine. Sisekõne kasutamine (sisemine). Kirjalikul kõnel suurem osakaal kui suulisel. Kõrgenenud huvi keelekujundite, sõnamängudele, omanäolise keelekasutuse vastu. Slängi ja argoo kasutamine, et eristada ennast vanematest ja näidata kuuluvust eakaaslate hulka. Kõnestiili lõplik väljakujunemine. · Tagasiside on teadmine oma sooritue tõhusest seoses ühe või mitme ülesandega. Verbaalne- mitteverbaalne, positiivne-negatiivne, otsene(tahtlikult sellele inimesele antud)-kaudne (ei ole
Kirjaliku ja suulise keelekasutuse eripära. Teksti keeleline toimetamine: sõnastus- ja lausestusvigade parandamine. Keeleteadmiste rakendamine töös tekstidega. Keelekujundite kasutamine tekstiloomel: konteksti sobivad ja sobimatud kujundid. Tarbetekstide koostamine ja vormistamine: elulookirjeldus, seletuskiri, avaldus, taotlus. Õigekeelsus ja keelehoole Õigekeelsus ja keelehoole väärtustab eesti keelt ühena Euroopa ja Üldteemad maailma keeltest; suhestab keeli teadlikult, Keeleuuendus
jutustuses "Talve" jäljendatakse Lutsu stiili, lähtudes raamatusarja varasematest osadest "Kevade", "Suvi", "Sügis" jt. stilistika stiiliõpetus. Sai alguse antiikajal, oli retoorika ehk kõnekunsti üks osa. Kuna ühiskondlikke asju otsustati rahvakoosolekutel avalikul väitlusel, siis hinnati sõna ja sõnaga valitsemise oskust väejuhtimisega võrdseks. Stiiliõpetus tähendas kõnelemise põhiliste võtete ja reeglite omandamist. Antiikaja stilistikas õpiti keelekujundite mõjukat kasutamist ning kolme eri stiili: madalat (oli mõeldud õpetamiseks ja veenmiseks), keskmist (oli mõeldud kõnelemiseks) ja kõrget (kuulaja mõjutamiseks). Tänapäeval jaguneb stiiliõpetus keeleteaduslikuks ja kirjandusteaduslikuks stilistikaks. Keeleteaduslik stilistika uurib eri eluvaldkondade stiilide (funktsionaalstiilide) toimimist ja vastastikuseid suhteid. Kirjandusteaduslik stilistika uurib kirjanduslikke stiile ja kirjanike isikustiile.
tasandil moodustatud ühtne subjekt ("meie") aga ei pruugi tingimata osutuda klassiks selle sõna ranges mõttes. Siin tekib küsimus: kuidas siis mõtestada/täpsustada seda poliitilise ühtsuse loomust, mis tegelikult on struktuurselt määratlematu? Soreli järgi hakkab igasugune ühendamine ühtsuseks sõltuma teatud gruppide tahtest suruda peale omaenese arusaam majanduse korraldusest, see tahe ise aga püsib omakorda keelekujundite ehk müütide najal. Selliseks müüdiks saab Soreli tekstides "üldstreik" regulatiivne printsiip, mis teenib solidaarsuse, klassiteadvuse ja revolutsioonilise innukuse tugevdamist töölisklassi hulgas ning toimib proletaarse klassiühtsuse koondumispunktina. Ometi säilib ka Soreli juures veel kübeke essentsialismi, sest revolutsiooniline toimija on siin ikka seostatud töölisklassiga. Kuid vahe on siin siiski märgatav: teoreetiliselt distsipliinilt liigutakse tendentsliku
annaabi.ee 
