Eesti murded Eesti keele kahe suurema murderühma, põhjaeesti ja lõunaeesti murrete erinevused on väga vanad, ulatudes aega enne Kristust, mil läänemeresoome algkeelest hakkasid üksikud keeled eralduma. 14. saj lõpust 19. sajandini oli inimeste liikumisvabadus piiratud kirikukihelkonnaga, mis soodustas paikkondlike keelekujude eristumise enam kui sajaks kihelkonnamurdeks ehk murrakuks. Murderühmade vahelised erinevused puudutavad keeleehituse tuumosi, nagu nt käändsõna mitmus: põhjaeesti murdeis (eP) kasutatakse de-mitmust kõigis käänetes alates sisseütlevast (kala/de/st, kala/de/l), lõunaeesti murdeis (eL) vokaalmitmust (kall/u/st, kall/u/l). Kolmanda rühma, rannikumurde (R) eripärana võib mainida sise- ja lõpukao puudumist (nt kandama pro kandma, metsä pro mets) ja vältevahelduse puudumist
Kui palju keeli on maailmas? Küsimusele on raske vastata. Oleneb keele definitsioonist. Oleme harjunud, et keel = kirjakeel (s.o. keelest räägime siis, kui on olemas kirjalik traditsioon, standard jne). Laias laastus pole see kaugeltki nii. Keel = rahvuse/riigi sümbol (s.o. langeb kokku poliitiliste reaalidega Eestis eesti, Venemaal, vene, Prantsusmaal prantsuse jne). Kuid mida teha Norraga, kus on 2 kirjakeelt. Vastastikuse mõistetavuse kriteerium on kehv, sest vaatamata keelekujude sarnasusele ja lähedusele võib eksisteerida kaks eraldi kirjalikku traditsiooni, normi jne. Piiride tõmbamine on tihti tinglik. Võib rääkida nt hollandi-saksa murdepidevusest, s.o. lähedaste keelevariantide ahelast. Keelekujule ,,keele" staatuse andmine või, vastupidi, ,,alandamine" murdeks on tihtilugu poliitilise manipuleerimise tulemus. Näited: meänkieli Rootsis; moldova keel. Vene impeeriumi 19. saj. lõpu ,,teoreetikud" väitsid, et ukraina ja valgevene pole eraldi keeled, vaid
murde alla liigitatud Setu murrakut käsitlenud enamasti Lõuna-Eesti neljanda murdena. Lõunaeesti kirjakeeleks on nimetatud Tartu linna ja selle lähikonna murdel põhinenud ajaloolist kirjakeelt. 1990-ndatel aastatel Võru murde põhjal taaselustatud lõunaeesti kirjakeelt on nimetatud Võru kirjakeeleks, võro-seto keeleks või võro keeleks. Üle poole uurimuses osalenutest nimetas enda kõneldavat kohalikku keelt võro keeleks. Artiklis kasutatakse kõigi küsitluses esinevate keelekujude üldnimetusena mõistet lõunaeesti keel. 3. Lõunaeesti keele kasutussagedus Lõunaeesti keelt kõneleb mingil määral üle 80% vastanutest. Eristus tehti sünni- ja praeguse elukoha vahel. Kõige rohkem kõnelevad kohalikku keelt Võru maakonnas sündinud ja seal küsitluse hetkel elanud inimesed. Peale sünni- ja elukoha mõjutavad keelekasutust veel mitmed sotsiaalsed tegurid. Kõne all olevas töös tulid käsitlemisele vanus, haridus ja majanduslik aktiivsus.
sotsiolektid (=keeles toimunud muutused on seotud kogukonna sots. struktuuriga) ja register või stiil (= eesti k kasutatakse muukeelses keskkonnas elades kindlates olukordades ja valdkondades). Praakli: Soome eesti keel on eesti k piirkondlik keelekuju, st eesti k variant, mida räägitakse ühel geograafilisel territooriumil. Väljaspool Eesti geograafilist ruumi räägitavate keelekujude defineerimine samadel alustel pole võimalik. Ükski kontaktitekkeline keelekuju pole kunagi ühtne. Samal territooriumil on mitu eri keelekuju, mis moodustuvad paljudest idiolektidest. 23. KEELELINE REPERTUAAR – ühe inimese kasutuses olev keelevariantide kogum. See koosneb lugemisest, arusaamisest, rääkimisest ja kirjutamisest. 24. SUHTLUS- JA KEELELINE PÄDEVUS SOTSIOLINGVISTIKA MÕISTES
kopeerimine: 1. globaalne 2. valikuline 1. Jest' takaja cudnaja estonskaja pogovorka, jeje vraci govorjat: parem karta, kui kahetseda. 'on olemas selline suurepärane eesti kõnekäänd, seda ütlevad arstid: parem karta, kui kahetseda 2. Jest' takaja estonskaja poslovitsa: u horoš-ego rebenk-a 'on olemas selline eesti vanasõna: heal lapsel mitu nime' Segakoopia: polucit' eksmat-0 - eksmatti saama (sest vene keeles puudub täpne vaste) Uute keelekujude teke „suržik", millega tähistatakse ukraina-vene keeltesegu ning ühe sildi taga peitub vähemalt viis erinevat keelekuju: maaelanike oma, maalt linna kolinud inimeste oma, nn sovetiseeritud ukraina keelevariant, kakskeelsete linlaste oma ning iseseisvusjärgne keelekuju (põhiliselt venelastest linlaste oma). etnolekt -kuuldakse A-koodi puhtal kujul, võimalik, et ka B-koodi, aga ka sama päritolu eakaaslaste a- ja b- lekte
põhierinevused on väga vanad ning ulatuvad aega, mil läänemeresoome algkeelest alles hakkasid eralduma üksikud keeled. Kahe hõimumurde lähenemisest sai alguse eesti keel. Kuid sunnismaisuse tekkimisega alates 14. saj lõpust kitsenesid eri paigust pärit inimeste suhtlemisvõimalused tihedam läbikäimine säilis kihelkonna piirides, ühe kiriku ümber koondunud inimeste vahel. See tõi kaasa paikkondlike keelekujude üha selgema eristumise. Alates 19. sajandi lõpust algas aga seoses inimeste suurema liikumisega ka murdekeelte ühtlustumine. 20. sajandi teisel poolel just ka televisioon mänginud suurt rolli murdeerinevuste vähenemisel. Siiski võib tõdeda, et tänapäevani on Eesti keeleala territoriaalselt üsna sügavalt ja tihedalt liigendatud murreteks ning need omakorda paikkondlikeks murrakuteks. Seevastu sotsiaalselt on eesti keel suuremate keeltega võrreldes suhteliselt ühtlane
annaabi.ee 
