Keele- ja kirjandusteaduse alused kordamine (0)

Keele- ja kirjandusteaduse_alused_kordamine



KEELETEADUS  1. Loomulik inimkeel. See on keel üldisemas mõttes. Konkreetselt võib rääkida eesti, saksa, suahiili jms 
keelest.  2. Ainult inimesel on  keeleomandamisvõime. Loomad, linnud, putukad jms suhtlevad ka ja neil on  omamoodi keel, kuid seda ei saa keerukuse poolest  võrrelda inimkeelega.
3. Keelt võib vaadelda erinavalt: Kui sotsiaalset nähtust; Kui  kultuurilist nähtust; Kui mentaalset/ psühholoogilist nähtust; Kui semiootilist nähtust (märgisüsteemina) Jne, jne. 4. Keel on  süsteemide süsteem (koosneb paljudest alasüsteemidest, nt häälikute, konstruktsioonide jm  alasüsteemid). 5. Keel on kõigi  ressursside, struktuuride ja nende kombineerimisreeglite kogum. Reeglite kogum võib  olla ainult  abstraktne, kõik see ei saa toimida/esineda ühekorraga. 6. Konkreetsed keeleüksused realiseeruvad (esinevad) keelekasutusprotsessis. Seega tuleb eristada 
keelt abstraktsest mõttes ja konkreetseid esinemisjuhtumeid.  7. Keel ja kõne:  Kogu inventar: kõik sõnad, struktuurid, häälikud, grammatilised kategooriad jms. 8. Keel on abstraktne, kõik võimalused ei realiseeru kunagi korraga. 9. Kõne on konkreetne. Kõne on süsteemi elementide ja reeglite esinemise konkreetne juhtum                
(= keelekasutus). 10. Sama keele kõnelejad ei räägi ühtemoodi: põlvkonna, soo, piirkonna, sotsiaalse kuuluvusega jms 
seotud erinevused. 11. Keelekasutus sõltub ka olukorrast, nt ametlikus olukorras, olmes, suuliselt ja kirjalikult jms ei suhtle me 
samamoodi. 12. Nt ametlik, argine, kõrgstiil jms. Need on  keelevariandid/keelekujud/allkeeled.  13. Individuaalne keelekuju on idiolekt.  14. Keel on loomulik selles mõttes, et (1) see ei ole tehissüsteem ja (2) esimest/esimesi keelt/keeli 
omandatakse loomupäraselt keskkonnast, s.o. mitte õpiku järgi. Kõik omandavad vähemalt ühe 
keele varajases lapsepõlves. 15. Keelesüsteemi võib luua kunstlikult. Selline süsteem on tehis- ehk formaalkeel. 
Programmeerimiskeeled. Liiklusmärkide süsteem. Morsetähestik. Ükskõik milline tingmärkide 
süsteem.  16. Rahvusvahelised abikeeled (volapük, ido, novial, esperanto – leiutaja on Ludwig (Lazar) Zamenhof 
1887.a.). Esperantol on aga olemas väike kõnelejaskond, kes räägib seda esimese keelena > loomuliku 
keele tunnused. 17. On kitsa kasutusalaga – (programmeerimiskeelest on vähe kasu liikluse korraldamisel jms). Sümbolite 
arv on  piiratud. Inimkeeles on teatud sümbolite (sõnade) arv piiramatu ning muutuv. Inimkeele  kasutusala  ei ole piiratud. Loomuliku keele omandamise võime on kaasasündinud, formaalkeeli  omandatakse  ainult õppides. Formaalkeel väldib mitmetähenduslikkust. Loomulik keel ei suuda seda  vältida (ega peagi).  Formaalkeele väljendusjõud on väike, loomuliku keele oma on suur. 18. On olemas  saatja, kes saadab sõnumi vastuvõtjale.  19. Selleks, et suhtlus toimuks, on vaja kanalit: valguslaineid, helilaineid jms. Kõne puhul on kanaliks 
helilained. Teised tajud (kompimine, haistmine jms) on ka suhtluskanalid, aga pigem loomadel. 
Tehnilistel süsteemidel on ka olemas  kanalid: elektrijuhe, raadiolained jms. 20. Ükski keel ei ole primitiivne, vaene jne. Kategooriate rohkus/vähesus pole primitiivsuse/kõrge arengu 
näitaja. Keelearengut  ei saa hinnata terminites “kõrge vs. madal”. Eri keelte kõnelejad suhtlevad  omavahel, sellest jääb jälg keelesüsteemi ( laenamine). Ükski keel pole puhas. Laenude hulk pole  arengutaseme näitaja, vaid igas keeles vältimatu nähtus. 21. Tervel inimesel on kaasasündinud keelevõime, mistõttu keeleomandamine on üldse võimalik. 22. Keel ei ole geneetiliselt ette määratud. Laps omandab keskkonnast selle keele, milles seal 
suheldakse või, teisisõnu,  vastavalt sisendile (inglise input). 23. Mitme keele omandamine samal ajal on samuti võimalik, kognitiivselt ei ole selleks mingeid 
piiranguid ja  mitmekeelne laps ei jää maha võrreldes ükskeelse lapsega (pigem vastupidi). 24. Üldkeeleteadus uurib universaale. „Universaal“ ei tähenda, et teatud joon esineb absoluutselt kõigis 
maailmakeeltes. 25. Absoluutsed universaalid leiduvad kõigis või peaaegu kõigis keeltes, kõigis keeltes on nii vokaale kui 
konsonante, jaatus ja eitus, arvu kategooria, vähemalt kahe ajavormi opositsioon jms. 26. Statistilised universaalid on pigem tõenäosed. Pole teada keeli, kus eitust väljendatakse sõnajärje 
muutmisega, kuid ei see ei tähenda, et see on täiesti välistatud. 27. Keelestruktuuri kirjeldatakse grammatika kaudu. Sõna „grammatika“ tähendab nii keele struktuuri, 
selle struktuuri  kirjeldust kui ka vastavat teadust. Page   of  1 14


28. Grammatikate koostamise/grammatilise kirjelduse (s.o. keelestruktuuride kirjelduse) põhimõtted 
võivad  erineda. Nt sõnade jaotamine klassidesse (sõnaliigid, mitu käändkonda, mitu pöördkonda on 
keeles jms) võib põhineda  eri kriteeriumitel. 29. Vaatamata sellele, et traditsioonilisele grammatikakirjeldusele võib paljutki ette heita, ei ole võimalik 
mõista uuemaid kirjeldusi ega luua keeleteooriaid traditsioonilist  grammatikakirjeldust tundmata. 30. Keeleteooriate paljusus: Teooriaid on mitmesuguseid ja nad rõhutavad keele erinevaid aspekte. 
Oleneb sellest, mida pidada keeltes  esmatähtsaks. Palju sõltub sellest, mis on uurija jaoks keel (nt  kommunikatsiooni vahend, kõnelejaskonna sümbol, kõigi ütluste kogum jms) ja mis aspektid on 
olulisemad.  Pole ühte valdavat keeleteooriat. 31. Keeleteaduse harud: Üldkeeleteadus (general linguistics): teooria, meetodid. Keelte või keelkondade 
üldised probleemid, erinevused, sarnasused, teooriate ja mallide rakendatavus jms. Keelemuutus, selle 
põhjused (kognitiivsed, struktuurilised, sotsiaalsed, teiste keelte mõju). 32. Loomulikult kasutatakse konkreetsete keelte keeleainest, näiteid. Üldkeeleteadus kui omaette haru 
tekkis  20. sajandil, konkreetsed (nt slaavi, soome-ugri jms) keeleteadused aga juba varem. Võib uurida  konkreetset keelt (eesti, soome jms) või keelkonda (balti, germaani jms) või teatud aspekti erinevates 
keeltes (mineviku ajavorme, kõneviiside süsteemi jne). 33. Filoloogia eeldab keele, kirjanduse ja kultuuri uurimise ühtsust (vähemalt algselt oli nii). Nn 
rahvusfiloloogiate ajastul 19.saj. ja 20.saj. alguses oli see loomulik; jätkus ka nõukogude ajal (siit 
paljuski säilinud nimetus „ filoloogiateaduskond“). Tänapäeval ei ole selline lähenemine maailmas kuigi  levinud ( meil on õppekavade tasandil, kuna tihti õpitakse koos keelt ja kultuuri).  34. Sünkrooniline ja diakrooniline keeleteadus: Võime uurida keel(t)e tänapäeva seisundit, omadusi jms 
(sünkroonne/ sünkrooniline), samas võib läheneda ka keeleajaloo seisukohalt (diakrooniline). 35. On päris raske tõmmata piir ja öelda, kus lõpeb diakrooniline ja kus algab sünkrooniline keeleteadus. 
Enne 20.sajandit oli keeleteadus valdavalt  diakrooniline; sünkrooniline käsitlus käis käsikäes  üldkeeleteaduse sünniga. 36. Võrdlev keeleteadus (comparative linguistics): uurib keelte sugulussidemeid. Oletuseks on, et 
sugulaskeeled on arenenud  ühisest allikast (algkeel). Sugulaskeelte abiga püütakse rekonstrueerida  hüpoteetilist algkeelt. Algselt, 19. sajandil oli oluline teada saada, mis keeled on üldse omavahel 
suguluses ja mis ei ole. Selge, et keeled muutuvad ajas ja kui mõni muutus ei ole fikseeritud (nt pole 
kirjalikke mälestisi varasemast ajastust), siis on võimalik  vaid rekonstrueerida. 37. Kontrastiivne keeleteadus: Võrrelda keelte struktuure ka siis, kui keeled pole suguluses. Mõnikord 
kasutatakse  erinevaid termineid: võrdlev keeleteadus sugulaskeelte puhul ja kontrastiivne/kõrvutav  mitte-sugulaskeelte puhul (muudes keeltes võidakse kasutada ka kahte terminit, nt comparative 
linguistics vs. contrastive linguistics). 38. Ka mitte-sugulaskeelte struktuurides, grammatilistes kategooriates jms võib olla palju ühist. Nt eesti 
ja läti keeles sõnajärg omastav + nimetav: kohvitass ja kafijas tase. Võib olla nii, et kahes keeles on 
olemas  sama grammatiline kategooria (nt kääne, aeg), kuid võib olla erinevusi selle kategooria mahus  (nt 4 käänet saksa keeles vs. 14 käänet eesti keeles). 39. Kontrastiivuurimusi on palju kasutatud keeleomandamise uurimises ja keelepedagoogikas. 40. Rakenduslingvistika: Mõnikord vastandatakse teoreetilisele, kuid tihti on raske otsustada, kus on 
piir.  Eesmärk on lahendada konkreetseid probleeme. Keelekorraldus, keeleõpetamisemetoodikad,  keelepoliitilised probleemid, tõlkimine ja palju muud. Probleemid võivad olla päris erinevad, nt mis 
metoodikaid rakendada võõrkeelte õpetamiseks koolis, mis vanuses mis meetodi järgi keeli õpetada, 
kuidas koolitada tõlkijaid ja tõlke. 41. Uurimused alasüsteemide kaupa: Foneetika ja fonoloogia – häälikute süsteem, selle kirjeldus. 
Grammatika – keele struktuur ja selle kirjeldus. Leksikoloogia – sõnavara uuring. Semantika – 
tähenduste uuring.  Võib olla konkreetse keele oma, nt eesti, läti, inglise jm keele foneetika, võib olla  kõrvutav, üldine vms. 42. Keelefilosoofia: Uurib seoseid inimmõistuse ja keele vahel. Sellega tegelesid juba antiikajastu 
filosoofid, kuid küsimuste ring on aktuaalne ka praegu. Nt kuidas keel liigendab/kirjeldab/kaardistab 
maailma?  Seda võib teha erineval viisil. Saksa Schneider ’rätsep’ on inimene, kes lõikab. Eesti rätsep  näitab seost riidetükiga (rätt). Eesti keeles eristatakse sõrmeid ja varbaid, vene keeles on aga üks sõna 
пальцы.  Ei ole teada, kas mõtlemine juhib keelt või vastupidi. 43. Inglise k.  sociolinguistics uurib keele ja ühiskonna seost. Pole sugugi ühtne distsipliin. Kõigile  sotsiolingvistidele on ühine arusaam, et keelt ei saa vaadelda lahus kõnelejatest ja ühiskonnast.  44. Sotsiolingvistika üks harusid on kontaktlingvistika e keelekontaktide uurimine (contact linguistics). 
Kuigi tegeldakse pigem  keeleainesega, fundamentaalne arusaam on see, et keelekontakte ei saa  seletada üksnes keelte eneste kaudu, tarvis on arvestada keeleväliste tegurite, ajaloo, hoiakutega jms. Page   of  2 14


45. Esimese keele omandamine (ka laste keel, first language acquisition, child language). Teise, kolmanda 
jms keele omandamine. Kõigi nende vahel on  ühiseid jooni, aga esimest keelt omandatakse  teistmoodi, kui kõiki järgmisi. Teise, kolmanda jms keele omandamise uurimine on oluline 
keelepedagoogika, psühholingvistika ja ka teoreetilise keeleteaduse seisukohalt. 46. Psühholingvistika käsitleb keele ja üksikisiku mõtlemise seost. Kuidas õpitakse keelt, kuidas iga 
õpitav keel lokaliseerub ajus.  Lapse keelelise arengu uurimine, kõnepatoloogiate uurimine. Paljuski on  eksperimentaalne. 47. Pragmaatika uurib keele funktsioneerimist suhtluses. Nt kolm lauset: palun teid viivitamatult lahkuda; 
kao siit otsemaid; keri põrgusse on eesti keeles  täiesti grammatilised, kuid neid on kohane kasutada  erinevates olukordades.  Keelendid omandavad tähenduse suhtluses, nt sõnadega „Avan koosoleku“,  „Kuulutan antud lepingu kehtetuks“ avabki kõneleja koosoleku, muudab lepingut kehtetuks. 48. Eri keeltes on erinevad viisakuseväljendamise vormid ja viisid. Mõnes keeles on nad suhteliselt 
lihtsad vahendi:  asesõnad sina ja Teie eesti keeles, du ja Sie saksa keeles jms. Mõnes keeles on  keerulised süsteemid, mida tuleb kasutada olenevalt kaasvestlejate staatusest, vanusest, soost jms. 49. Semiootika uurib märgisüsteeme, seega keel kui märgisüsteem kuulub semiootika valdkonda. 
Samas  ei saa öelda, et semiootika tegeleb ainult inimkeelega: on olemas biosemiootika,  filmisemiootika, kunstisemiootika jms.  Keelemärkide ehitus, suhe keelevälise tegelikkusega,  märkide omavaheline seos. Semiootikal ja pragmaatikal on kokkupuutepunkte (seos kasutatavate 
märkide ja kultuuri vahel). 50. Arvutilingvistika on suhteliselt uus haru. Keeletehnoloogia: keele automaatne analüüs ja 
kirjeldamine, morfoanalüsaator, masintõlge jms. Kõnetuvastus, õigekirja kontroll. 51. Tähendus + häälikud () = duaalne/kaheplaaniline olemus.  52. Kaksikliigendus keeles: Esimene liigendus: tähendus/vorm. Teine liigendus: vorm jaguneb 
elementideks (foneemideks) karu /karu/ -  k,a,r,u. Foneemid (häälikud) on ehitusmaterjal. Eesti keeles 
on  26 foneemi. Keeltes on tavaliselt 20-40 foneemi. Nende abil võib luua uusi sõnu (nt PARU, KÕRU). 53. Oskame seostada sümboli vormi selle tähendusega seetõttu, et tunneme antud keele konventsiooni. 54. Kui me ei oska keelt, siis tajume ainult häälikuid/tähti kui mõttetut jada/müra. 55. Keel koosneb sümbolitest ja nende ühendustest. Tavaline sümboli juhtum on sõna, mille 
ehituselemendid on  häälikud. 56. Häälikud ≠ tähendus! KARU /karu/ : häälikute jada ei ole sama, mis loom ise! Sümbol koosneb 
vormist (häälikud) ja tähendusest. Mitte ainult keel ise, vaid ka keeleline sümbol on duaalne/
kaheplaaniline (tähendus + vorm). 57. Sümbol osutab referendile (karu näites on referent karu ise) Sümbol ei ole sama, mis referent 
(häälikutejada /karu/  ei ole loom ise). Sümbol = /karu/ (häälikute kombinatsioon) + ‘karu’ (tähendus). 58. Seos vormi ja tähenduse vahel on arbitraarne (suvaline, motiveerimata). Ei ole põhjust/
motivatsiooni,  miks just see häälikute kombinatsioon seostub just selle tähendusega. Häälikute  kombinatsioon /karu/  ei meenuta kuidagi looma ennast. Looma võiks teoreetiliselt nimetada PARU,  KÕRU, aga  konventsioon on teistsugune. 59. Onomatopoeetilised sõnad on erand keelesümboli arbitraarsuse põhimõttest. Matkivad loomade, 
lindude, looduse jms  hääli. Auh-auh, kikerikii, põmm, tilisema, sahisema; bang-bang; кукареку,  гав-гав, вжиг jms on onomatopoeetilised sõnad. Eesti ja soome keeles on onomatopoeetiline 
sõnavara  suurem, kui indoeuroopa keeltes. 60. Loomulikus keeles võib luua keerulisi liitseid sümboleid: KARUPESA. Erinevalt lihtsümbolitest on 
liitsed sümbolid motiveeritud. KARU ja PESA pole eraldi võetuna kumbki motiveeritud, kuid 
KARUPESA on. Vene САМ ’ise’ ja ЛЕТАТЬ ’lendama’ ei ole kumbki motiveeritud, kuid liitsõna САМ-О-
ЛЕТ ’lennuk’ on (midagi, mis lendab ise). 61. IKOON on enam-vähem sarnane referendiga (nt inimese kuju ülekäigurajal; onomatopoeetilised 
sõnad). 62. SÜMBOL on märk, mille tähendus ja vormi suhe ei ole motiveeritud/arbitraarne (keelesümbolid ehk 
-märgid). 63. INDEKS on märk, mille vorm on mittepiltlikus suhtes referendiga (põhjus-tagajärg jms), nt 
hääletämber on põhjustatud vanusest ja soost; kõneomadused viitavad kõneleja päritolule, 
asukohale, sotsiaalsele staatusele jms. 64. Kehakeel, žestide keel. Mõned liigutused ja žestid on instinktiivsed (naeratus jms). Mõned on 
kultuurist sõltuvad (nt käesurumine, kerge kummardus jms). 65. Viipekeel ei ole siiski sellega võrreldav, kuna ei ole instinktiivne. On mitmeid viipekeeli (eesti, Briti 
inglise jms),  ei ole ühte rahvusvahelist viipekeelt. Mitteverbaalsed keeled moodustavad samuti  märgisüsteemi (mereliikluses, lennunduses jms kasutatavad süsteemid). Page   of  3 14


66. Viipekeel aktiveerib sümbolfunktsiooni, kuna kurdil on olemas samasugune bioloogilis-kongnitiivne 
keelevõime. Kurdid lapsed sünnivad enamasti kuuljatele. 67. Viipekeeltel on olemas oma grammatika, mis erineb keeliti. Sõnajärg on kõneldava keele omast 
erinev, grammatilisi suhteid väljendatakse erinevalt. Rohkem ikoonilisi viipeid kui vokaalses keeles 
ikoonilisi sõnu. Rohkem motiveeritust tähenduse ja tähistuse (žesti) vahel. 68. On võimalik kasutada niisugust viipekeelt, kus paljud viiped on samasugused, nagu viipekeeles, kuid 
viibete järjekord järgib kõneldava keele sõnajärge. Viibeldud keelt kasutatakse kurtide ja kuuljate 
vahelises suhtluses (nt telesaadete tõlge). 69. Keeletasandid ehk alasüsteemid on omavahel seotud.  Foneetika tasand (häälikud on märkide  ehitusmaterjal).  Morfoloogia tasand (tüved, tunnused, lõpud jms, neist pannakse kokku sõnad ja  sõnavormid;  ühe ja sama sõna eri kujusid, mis erinevad grammatilise tähenduse poolest, nimetatakse  sõnavormideks, nt vanaema, vanaemaga, vanaemadel jms). Sõnavara/leksika tasand (sõnad). 70. Süntaksi tasandi üksused (fraasid, osalaused, laused jms) koosnevad sõnavormidest. 71. Fraas: loeb kiiresti; osalause: et eksamil hakkama saada. 72. Lause: loeb kiiresti, et eksamil hakkama saada.Tasandid on omavahel seotud, nt võib rääkida 
morfosüntaksist, kuna vormide valikut tuleb tihti käsitleda fraaside jms kontekstis. 73. Morfosüntaks - praktikas on süntaksit ja morfoloogiat raske teineteisest lahutada, kuna lause osade 
vahelisi suhteid väljendatakse ka morfoloogiliste vahenditega.  Morfosüntaks on kirjas ja kõnes sarnane. 74. Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. 75. Artikulatoorne foneetika: Häälduselundite tegevus. Akustiline foneetika: Häälelaine ja häälikuüksuste 
omadused.  Auditiivne e tajufoneetika: Häälikuüksuste kuuldeline eristamine ja tajumine. 76. Foneetika uurimisvaldkonnad: Üldfoneetika. Deskriptiivne e kirjeldav foneetika (teaduslik). 
Kontrastiivne e  võrdlev foneetika (eri keeled). Ajalooline foneetika e häälikulugu. Normatiivne  foneetika e ortoeepia.  Eksperimentaalfoneetika. 77. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteeme ja seda, missugused häälikulised vastandused on keeles 
tähendusi eristavad. 78. Väide “häälik X moodustub niisugusel viisil” kuulub foneetika valdkonda; väide “X keeles on 
vastandatud pikad ja lühikesed vokaalid”  kuulub fonoloogia valdkonda. 79. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid) – segment = lõik, võib öelda, kus on algus, kus on 
lõpp. 80. Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet, intonatsioon) – ei realiseeru eraldi, vaid koos 
segmentaalfoneemidega. 81. Fonoloogia kõige olulisem üksus on foneem. Kuigi ise ei tähenda midagi, eristab tähendust. 82. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning 
mille liikmeil on  erinev tähendus. turg: kurg; tuule (omastav sõnast tuul) : tule (käskiv kõneviis)  /t/ ja / k/, /u:/ ja /u/ on eesti keeles erinevad foneemid. 83. Paralleelne jaotumine: kaks häälikut saavad esineda ühesuguses positsioonis ja kontekstis: Rahu – 
lahu (sõna alguses); Vara – vala (sõna keskel); Vaar – vaal (sõna lõpus). 84. Täiendav jaotumine e komplementaarne distributsioon. Kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari 
ja kumbki esineb  ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine. Eesti keeles velaarne nasaal ŋ esineb  ainult [g] ees, nt  rong, mujal esineb alveolaarne nasaal n – need kaks häälikut on täiendavas  jaotumises ehk ühe ja sama foneemi allofoonid. 85. Allofoon on ühe ja sama foneemi variant. Erinevalt foneemist, ei erista tähendusi. 86. Vrd vokaal a sõnades pall ja pann. Viimasel juhul valmistume n-i häälduseks, tekib kerge nasaalsus. 
Kuid  [ã] pole eesti keeles foneem, vaid foneemi /a/ allofoon. 87. Fonoloogiline transkriptsioon on kaldsulgudes /maja/. 88. Foneetiline transkriptsioon on nurksulgudes [majà] pada; [à] on poolpikk vokaal, foneemi /a/ 
allofoon. 89. Häälduselundid: hambad, igemed, hambasombud, kõvasuulagi, pehmesuulagi, ninaõõne seinad; Kõri, 
Kurgunibu, Huuled, Keel. 90. Konsonandid moodustatakse suust väljuvale õhuvoolule osalise või täieliku takistuse loomisega.
91. Vokaalide moodustamisel väljub õhuvool suust pidevalt ja takistuseta.  92. Häälikuid kirjeldatakse distinktiivtunnuste kaudu (nt pikk-lühike, ees- või tagavokaal vms). 93. Nt  distinktiivtunnus ümarvokaal [+/-]. Küür – kiir  Küla – kila. 94. Vokaalide kirjeldamine: Mis on keele kõrgus? Mis keele osa kasutatakse ning kas see on kõrgel, 
keskel või neutraalasendis suus? Mis  asendis on huuled? Page   of  4 14


95. Diftong on kahe teineteise järel asetseva, laadilt erineva vokaali järjend. Pearõhulises silbis on eesti 
keeles  36 diftongi. 96. Esimeseks osiseks võivad olla kõik 9 vokaali. Teiseks osiseks võivad olla 5 vokaali – a, e, i, o, u.     
26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades. 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades. 97. Väljaspool pearõhulist silpi esineb ainult kolm diftongi – ai, ei, ui.  98. Konsonandi hääldamisel moodustatakse kõnetrakti ühte kohta kitsus (kas sulg või ahtus). Suus  
tekitatakse ahtus/sulg, siis moodustatakse  sulghäälikud. Sulu tugeva vallandumisega klusiile   nimetatakse  tugevateks klusiilideks. Sulu nõrgema vallandumisega klusiile aga nõrkadeks. 99. Bilabiaalid e huulhäälikud /p, b, m/; labiodentaalid /v, f/; alveolaarid e hambasombuhäälikud /t, d, s, 
n, l, r/; ( dentaalid); velaarid /k, g/. 100. Täielikult või osaliselt takistatud õhuvool: frikatiivid e hõõrdhäälikud /v, s, h, f/ nasaalid e  ninahäälikud /m, n/  lateraalid e külghäälikud /l/ tremulandid e värihäälikud /r/ .Häälepaelad vibreerivad  (kontaktis) vs.  ei vibreeri heline vs helitu (kas häälepaelad vibreeri või mitte). 101. Koartikulatsioon ehk kaashääldus on nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. Ühte  häälikut moodustades  arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad liikuma järgmise hääliku  artikuleerimiseks. 102. Assimilatsioon ehk sarnastumine on see, kui üks häälik muutub laadilt teise hääliku sarnaseks.  Põhjus on püüdlus võimalikult väikese pingutuse poole: muld: mulla. Vokaalarmoonia (tingitud 
esimese silbi vokaalist): metsä-ssä ‘metsas’, talo-ssa ‘majas’ 103. Palatalisatsioon e peenendus (kuulub samuti assimilatsiooni hulka) – hääliku tavalisele  moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. 104. Velarisatsioon e jämenemine – setu küll.
105. Hääldusviisiassimilatsioon: Frikatiivistumine – klusiili sulg väheneb ahtuse suunas, nt lihtsalt,  distsipliin. Nasalisatsioon: Vokaalid nasaalide vahel nasaliseeruvad, sest käik ninaõõnde jääb 
avatuks, nt onu, kannan. Konsonant nasaalide vahel, nt andme, kandnud. 106. Helilisusassimilatsioon: Helilistumine – naaberhäälikud muutuvad heliliste mõjul helilisteks.  Helitustumine – naaberhäälikud muutuvad helitute mõjul helituteks, Iseloomulik vene keelele: столб [p] 
стоит ‘post seisab’ vs. столба [b] omastav kääne. 107. Dissimilatsioon ehk eristumine, st üks häälik või silp muutub teisest osaliselt või täielikult erinevaks.  alamsaksa Röver – eesti röövel; saksa Rekrut – eesti nekrut; prantsuse courrier – eesti kuller. 108. Haploloogia on dissimilatoorne kadu, kus dissimilatsiooni tõttu jääb hääldamata kahe või enama  hääliku järjend. Mineraloloogia – mineraloogia; Kirjutatakse – kirjutakse; Lihulalane – lihulane; Inimesesse 
– inimesse. 109. Metatees on häälikute järjekorra muutumine sõnas. Praegu – paergu; Kellelegi – kellegile; Ilusaimaks  üllatuseks – ilusamaiks üllatuseks. 110. Siirdehäälikud on lisahäälikud, mis hääldatakse kahe kõrvuti asetseva konsonandi vahele. Švaavokaal  – hääldatakse kahe kõrvuti oleva konsonandi vahele seetõttu, et enne teise konsonandi hääldamist 
hääldatakse esimene lõpuni. Hiiu murde lehem, vihem * põtr – põder, * atr – ader.  Siirdekonsonant   Nummer : numri – numbri. hamster – hampster 111. Kuna häälikud ei avaldu kõnes isoleeritult, vaid hääldusliigutuste jadadena, siis väikseim  dünaamiliselt terviklik hääldusüksus on silp.  112. Kogemuslikult tajume silpi hõlpsasti, kuid seda ei ole lihtne defineerida. Lihtsam on näha funktsiooni:  silpe on vaja sidusa kõnevoolu liigendamiseks. Seda võimaldab tõhusalt teha vokaalide ja 
konsonantide korrapärane vaheldamine.  Page   of  5 14


113. Silbtüübid: Lahtised – silp lõppeb vokaaliga (na-li, kee-la-ma) Kinnised – silp lõppeb konsonandiga  (pin-gil) Pikkuse järgi  Lühikesed – tuumaks lühike vokaal, silbilõpp puudub (e-ma, ma-ga-ma) Pikad –  tuumaks pikk vokaal või silbilõpp olemas (kee-lel, kau-nis, kur-vad). 114. Fonotaktika on sõnastruktuuri reeglistik, millele peavad alluma kõik keele sõnad. Kuidas foneemid  kombineeruvad? Missugused  seaduspärasused juhivad foneemide liitumist, silpide ja silbijärjendite  moodustamist? Nt varem  polnud konsonantühendus sõna alguses võimalik: alamsaksa skôle ‘kool’ >  eesti kool. Nüüd on  võimalik: kraamima, protsent, klappima. 115. Prosoodia. Prosoodianähtused – Rõhk, Kvantiteet, Kõnemeloodia. 116. Rõhu mõjuala on tavaliselt silp. Rõhu abil antakse mõnedele silpidele suurem tähtsus kui teistele.  Rõhu ülesanded on: kujundada rütmi, liigendada kõnet, eristada sõnade tähendusi (vrd ta on 
traktorist ja rääkisin traktorist), eristada uut infot. 117. Kinnistunud e seotud e fikseeritud sõnarõhk – pearõhk on alati samal silbil: Soome, ungari, eesti, läti  jt keeltes on rõhk esimesel silbil. Prantsuse, türgi –  viimasel silbil, Poola, hispaania – eelviimasel silbil  Kinnistumata e sidumata e liikuv rõhk (vene, leedu, inglise keel). 118. Lauserõhk – Rõhutatakse tavaliselt olulist ja uut infot. Eesti keeles on rõhk lõpupoole. Jaan kirjutab  blogi. Esiletõsterõhu korral tuuakse rõhk tavalisest asendist mujale. Jaan kirjutab blogi. (s.o. mitte 
keegi muu)  Tunderõhk – Temast poleks ma seda oodanud. 119. Kvantiteet ehk pikkus: kestus ehk füüsikaline kvantiteet, välde e lingvistiline kvantiteet. 120. Välde väljendab seda, kuidas keelt emakeelena rääkiv inimene kvantiteeti tajub. 1. välte puhul on 1/3  ulatuses tõus, edasi langus:  lina 2. välte puhul on tõus 2/3 ulatuses, edasi langus: linna 3. välte puhul  1/3 ulatuses tõus, siis järsk langus: ` linna. 121. Kõnemeloodia on kõnes esinev helikõrguste muutumine. Sõnameloodia e toon. Lausemeloodia e  intonatsioon. 122. Sõnatooni puhul määrab erinev toon samasuguse häälikulise koostisega sõnade tähenduse. 123. Kui toonide esinemine sõltub sõnarõhust, silpide arvust või grammatilistest omadustest, siis on  tegemist  tooniaktsendiga. Keeli, kus esineb tooniaktsent, nimetatakse tooniaktsendikeelteks, nt  rootsi, norra. 124. Intonatsiooni mõjutavad (koos) mitmed tegurid, sh: grammatiline struktuur, nt lausetüüp,  informatsioonistruktuur, nt uus ja vana info, diskursuse struktuur, nt kõnevooru hoidmine, kõneleja 
suhtumine, emotsionaalne seisund, nt üllatus, viha. 125. Eesti keele intonatsioon – Kõige iseloomulikum on, et rõhulisele kõrgele osale järgneb langus  madala toonini. Küsimuste puhul on tendents kasutada kõrgemat põhitooni. Eelkõige spontaanses 
kõnes kasutatakse lause lõpus  tõusvat intonatsiooni, nt tagasiside saamiseks. 126. Morfoloogia < morphe, kreeka k: ‘kuju, vorm’ Keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide  moodustamist ja sõnade struktuuri. Sõna  koosneb ühest või rohkemast morfeemist:  maja – 1 
morfeem; maja-d – 2 morfeemi; sõnaliigid  määravad, millised morfeemid võivad omavahel liituda:  maju-t-us –  kausatiivne (põhjuse tähendusega) liide, nimisõna liide maju-ta-ma – tegusõna kausatiivne  liide, ma-infinitiivi lõpp. 127. Aspekt (verbi kategooria): väljendab suhet situatsiooni kulgemise ja vaatluspunkti vahel. 128.FONEETIKA JA MORFOLOOGIA PIKEMALT ERALDI FAILIDES (Eesti keele struktuur I)! 
129. Süntaks e lauseõpetus uurib lause ehitust. Mõnikord öeldakse ka grammatika (kitsamas  tähenduses, mõeldes nii  morfoloogiat kui süntaksi) Süntaks ja morfoloogia on omavahel seotud,  mõnikord räägitakse  morfosüntaksist, kuna morfoloogia annab vastavate liikide sõnavorme, et saaks  kombineerida lauseid. 130. Sõnaliike ei saa asendada teiste sõnaliikidega. 131. Kuid sõnavormide ja lause vahel on vahepealseid üksuseid. Need on moodustajad.  132. Moodustaja saab asendada asesõnadega. Moodustajat saab nihutada. 133. Väiksemad moodustajad kombineeruvad suuremateks alistus- ehk subordinatsiooni seose kaudu  Alistav moodustaja = põhi Alistuv moodustaja = laiend. 134. Tüpoloogia. Tunda nimed Karl ja August Schlegel, Wilhelm von Humboldt, Edward Sapir, Joseph  Greenberg. Morfoloogiline tüpoloogia: morfoloogilise sünteesi astme alusel (sõnade ja morfeemide 
suhe:  analüütilised, sünteetilised, polüsünteetlised keeled) ja morfoloogilise tehnika alusel  ( flekteerivad, aglutineerivad, isoleerivad). Nende tunnused: aglutineerivad: morfeemide piirid on  selged, allomorfe on  vähe või pole üldse, tüve foneetilisi teisenemisi on vähe või pole üldse, ühel  morfeemil on üks grammatiline tähendus. Flekteerivad: ühel morfeemil võib olla mitu grammatilist 
tähendust (nt arv ja kääne), piirid morfeemide vahel ei pruugi olla selged, palju allomorfe (samal 
grammatilisel tähendusel on mitu väljendusviisi, nt muutelõppude variandid, käändkonnad jms). 
Isoleerivad: vormimoodustus puudub täielikult või peaaegu täielikult, grammatilisi tähendusi 
väljendatakse  abisõnade kaudu. Süntaktiline e. sõnajärje tüpoloogia: SOV, SVO jne. V2 keeled. Page   of  6 14


135. Aglutinatsioon • Sõnavormide moodustamise viis, kus morfeemid (tunnused ja lõpud) liidetakse  mehaanilisele  teineteisele. • nina-de-ni • ilusa-ma-te-le • ela-ta-kse. 136. Fleksioon e fusioon • Tüveteisendused • Morfeemid on muutlikud, on üksteisesse sulanud • üks  morfeem esineb eri sõnades eri kujul, • samal morfeemil võib olla korraga mitu grammatilist 
tähendust • Vormide ühemõtteline jagamine eri tähendust kandvateks osadeks pole võimalik • 
Absoluutne fleksioon – muutus toimub ainult lihttüves, nt tüvi : tüvve • Sagedamini muutuvad aga nii 
tüvi kui selle lõpp või ainult tunnused (st muutused tüve ja tunnuse piiril), nt sõber : sõpru, paat : paate 
• rida : rea • tüvi : tüvve, talu : tallu • sõber : sõpru, maja : maju. 137. Isoleerivad – vormimoodustus puudub või peaaegu puudub (inglise, jaapani, hiina) - Kasutatakse  abisõnu (analüütiline väljendusviis), nt will have been gone, olevat tulnud 138. Supletiivsus • minema : lähen • hea : parem • see : need. 139. Analüütilisus • Abisõnade ja mitmesõnaliste vormide kasutamine. • on kirjutatud • oli öeldud • metsa  poole • õla peale. 140. Eesti keeles on (kindlas kõneviisis) on neli morfoloogilist ajavormi: • olevik ehk preesens • lihtminevik  (Kristi käis eile teatris) ehk  imperfekt • täisminevik (Kristi on lõpetanud ülikooli) ehk perfekt •  enneminevik (Kristi oli just ülikooli lõpetanud) ehk  pluskvamperfekt.  141. Kõneviisikategooriaga väljendatakse kõneleja suhet lausega väljendatusse • kindel kv e indikatiiv  laulan •  käskiv kv e imperatiiv laula(!) • tingiv kv e konditsionaal (mõnes keeles vastab pigem  subjunktiiv) laulaks(in) •  kaudne kv e kvotatiiv laulvat • möönev kv e jussiiv laulgem. 142. Vokaalharmoonia (inglise vowel harmony) on keeleteaduses nähtus, kus sõna esimese silbi vokaal  määrab järgsilpide vokaalide laadi[1]. Vokaalharmooniat esineb muu hulgas võru (näiteks 
tagavokaalidega sõna hõbõhõnõ 'hõbedane'),  soome (näiteks eesvokaalidega sõna räjähtää  'plahvatama') ja  ungari keeles ning paljudes turgi keeltes, aga ka mõnedes eesti murretes.  143. Keel tänapäeva mõistes tekkis u. 40 000 aastat tagasi ja mitte varem. Algeline keeleline võime oli  olemas juba  neandertallastel. Kuigi bioloogiliste liikide areng algab lihtsamaga ja suundub  keerukama suunas, ei ole võimalik väita, et mingi keel on tervikuna lihtsam kui teine keel. 144. Progressi või regressi mõiste pole rakendatav keeltele. Ei ole võimalik väita, et varasema ajastu  keeled oleksid tervikuna l ihtsamad või, vastupidi, keerukamad, kui praegused. Ei saa öelda, et keeled  tervikuna  lihtsustuvad või muutuvad keerukamaks (tihti võib tavainimese suust kuulda, et meie ajal  keeled käivad alla, lihtsustuvad jms).  Pole selge, mis on keeles „keerukus“ ja mis on „lihtsustumine“.   Keel muutub kogu aeg, areng ongi muutus, mitte muutumine paremaks või halvemaks. 145. Keelevariant ehk keelekuju on neutraalne termin, ei osuta staatusele, kirjaliku traditsiooni olemasolule  jms. Umbkaudne  keelte arv, mida nimetatakse, on u. 6000-7000 keelt. 146. Põlvnemine samast arvatavast algkeelest – geneetiline (nt turgi, soome-ugri, draviidi jms keeled).  Struktuuriomaduste järgi – tüpoloogiline. Nt teatud grammatiliste joonte, konstruktsioonide jms 
esinemus.  Territoriaalse esinemuse järgi – areaalne. Lähenemisviise võib kombineerida, nt võib  rääkida  areaaltüpoloogilistest kriteeriumitest. 147. Maailma 20 suurema kõnelejaskonnaga keelest on üle poole indoeuroopa keelt. Pool maailma  rahvastikust räägib mõnda  indoeuroopa keelt. 148. Suuremad indoeuroopa keeled: inglise, hispaania, hindi, bengali, vene, portugali, saksa,  prantsuse, bandžabi, bihaari, itaalia, marathi. 149. Isolaatkeeled: baski, sumeri, korea. 150. KELDI : BRITOONI :*korni, bretooni, kõmri. GAELI (GOIDELI): *mänksi, gaeli (šoti-gaeli), iiri (iiri-gaeli). 151. GERMAANI: IDAGERMAANI: *gooti. LÄÄNEGERMAANI: afrikaani, alamsaksa, friisi, hollandi, inglise,  jidiš, letseburgi, saksa. 152. SKANDINAAVIA: fääri, islandi, norra, rootsi, taani. 153. ITALI: *ladina, *oski, *umbri. 154. ROMAANI: * dalmaatsia, galleegi (galiitsia), hispaania, itaalia, katalaani, korsika, ladiino (espanjooli),  moldova, oksitaani (uus-provanssaali), portugali, prantsuse, retoromaani, rumeenia, sardi. 155. SLAAVI: IDASLAAVI: ukraina, valgevene, vene. LÄÄNESLAAVI: kašuubi, poola, russiini, slovaki, sorbi  (luužitsi), tšehhi.  LÕUNASLAAVI: bulgaaria, makedoonia, serbia, horvaadi, sloveeni. 156. BALTI: *preisi, leedu, läti. 157. INDOIRAANI: INDIA *sanskriti, assami, bengali, bhili, bhodžipuri, gudžarati, hindi, konkani, magahi,  maithili, marathi, marvari, r omi (mustlaskeel), oria, pandžabi, sindhi, singali, urdu, kašmiiri, nepali jm. 158. IRAANI *avesta, belutši, kurdi, osseedi, puštu, pärsia, tadžiki. 159. ANATOOLIA: *heti (hetiidi), *luvi. 160. MINGITESSE HARUDESSE EI KUULU: *tohaari, albaania, armeenia, kreeka. 161.Uurali keeled-1 (Soome-ugri keeled): 
162. LÄÄNEMERESOOME: liivi, eesti, vadja, vepsa, karjala (päriskarjala, aunusekarjala, lüüdi), soome, isuri,  võro, seto, meänkieli. Page   of  7 14


163. SAAMI: turjasaami, kildinisaami, koltasaami, põhjasaami, luulesaami, piitesaami, uumesaami. 164. Uurali keeled-2: 165. UGRI: ungari. 166. OBIUGRI: handi (vana nimi ostjaki), mansi (vana nimi voguli). 167. PERMI: komi (sürjakomi ja permikomi), udmurdi. 168. VOLGA: mordva (ersa ja mokša); mari  (vana nimi tšeremissi) (mäemari ja niidumari). 169. Uurali keleed-3: 170. SAMOJEEDI: sölkupi, nganassaani, eenetsi, neenetsi, *kamassi. 171. Semantika ehk tähendusõpetus on keeleteaduse haru, mis uurib keeleüksuste (morfeemide,  sõnade, fraaside, lausete)  tähendusi ning nende tähenduste muutumist, keele ja reaalsete objektide  suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. 172. Propositsioon (ld propositio ettekujutus, eeldus) • esitus, ettepanek; väide, mõte, milles väidetakse  midagi millegi kohta; üht ja sama  propositsiooni saab väljendada eri keeltes või samas keeles  erisuguses sõnastuses. 173. Presupositsiooniks nimetatakse neid asjaolusid, mille kehtimist kõneleja eeldab selleks, et midagi  väita. 174. Metonüümia on kõnekujund, troop, tähendusülekanne ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise,  kvantitatiivse vm  suhte alusel. Metonüümia puhul nimetatakse ühe nähtuse, eseme, isiku asemel  teist, mis on  inimteadvuses lahutamatult seotud kujutlusega samast nähtusest, mõistest, esemest või  isikust.  Näiteks selle asemel, et öelda kokku said Euroopa riikide kuningad, võidakse öelda kokku said  Euroopa kroonitud pead  või ta sai kuulsaks asemel tema pead ehib nüüdsest loorberipärg.  Metonüümiga on tegemist ka siis, kui üks, näiteks väepealiku nimi tähistab paljusid, näiteks tema 
vägesid: Caesari väed vallutasid Gallia öeldakse Caesar vallutas Gallia. Tihti võidakse ainesõna asemel 
kasutada  asjasõna (jõin ühe klaasi), inimeste tähistaja asemel kasutada ajastunime (keskaeg uskus  nõidust), riigi kodanike  asemel nimetada riiki (jalgpallis oli võidukas Brasiilia), eseme asemel rääkida  materjalist (sõime lauahõbedalt). 175. Idioom – liik fraseologisme, tähenduslikult kokkusulanud liikmetega, sõna-sõnalt teise keelde  mittetõlgitav püsiühend, mille kogutähendus ei tulene ühendit moodustavate sõnade tähenduste 
summast, nt silmas pidama, kuidas käsi käib? 176. Kollokatsioonid on sellised sõnapaarid, mille liikmed esinevad üksteise naabruses sagedamini kui  võiks eeldada nende üksikult esinemise sageduste põhjal. Teine; see; asi; pikim. 177. Semantika ehk tähendusõpetus uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja  reaalsete  objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Semantika tähistab ka keeleüksuse (st  morfeemi, sõna, fraasi, lause) tähendust või tähendusi. Võime rääkida nt tüvimorfeemi mägi, 
liidemorfeemi -stik, sõna mäestik, fraasi kauged maad ja lause: Ennem tuleb mägi Muhamedi juurde, 
kui ämm Tartusse miniat vaatama sõidab, semantikast. Sõnadest  moodustuvad fraasid ja laused. Seda  moodustust  reguleerivad nii lauseehituslikud kui ka semantilised piirangud. Kollokatsioon on sõna  tähendusest sõltuv kalduvus esineda koos kindlate teiste sõnadega. Mõned sõnad 
kollotseeruvad omavahel, teised mitte. Kõige selgemini väljenduvad kollokatsioonid selles, 
missuguse aluse, sihitise, määruse saab enda juurde valida öeldiseks olev verb. Nt määgib puhul 
saab aluseks olla lammas, mitte kala või pliiats, määruseks võiks olla karjamaal, laudas, aedikus, 
mitte aga põhjapoolusel või vanglas. Omadussõna muhklik kollotseerub mitme nimisõnaga, nt 
muhklik pärnapuu, kadakakepp, põrand, laud, muhklikud käed, sõrmed, liigesed, kuid ikkagi 
arvestades tähenduspiirangut, et see miski saab olla ‘kühmuline, konarlik’ (ei sobi 
abstraktmõisteid või elusolendeid väljendavad sõnad, nagu sõprus, peaminister).  178. Kõige kokkuvõtlikumalt öeldes tegeleb pragmaatika sellega, kuidas kõneleja ja kuulaja toetuvad  kontekstile ja keelevälistele teadmistele ja kokkulepetele lausungeid moodustades ja 
tõlgendades. See tähendab, et kui semantika uurib, mida sõnad ja laused tähendavad, siis 
pragmaatikas uuritakse, mida kõneleja nende sõnade ja lausetega öelda tahab ja kuidas kuulaja teda 
mõistab. 179. Viitamissuhted, sh nt deiksis (sõnad, mille osutus muutub sõltuvalt lausumise ajast, kohast või isikust,  nt mina, praegu, siin). 180. Kõneaktiteooria ehk kõneteoteooria tegeleb sellega, miks kõneleja midagi ütleb, mida ta sellega  taotleb, kuidas temast aru saadakse ja kuidas tema soovide kohaselt käitutakse. Page   of  8 14


181. Vestlusmaksiimid: 182. A) Hulga- ehk kvantiteedimaksiim. Hulgamaksiimi järgmise soovile viitavad väljendid, nagu lühidalt  öeldes, detailidesse laskumata, aga ka nagu sa juba tead või ma ei taha end korrata ja nagu ma juba 
ütlesin. 183. B) Sisu ehk kvaliteedimaksiim. Soovist tõtt rääkida annavad märku näiteks väljendid: nii palju kui ma  tean, võibolla ma eksin, ma oletan, arvatavasti  jne, mis annavad veidi suurema vabaduse ainult tõe 
rääkimise  maksiimi järgimisel. 184. C) Seose- ehk relevantsusmaksiim. Vajadusest teemat vahetada või põigata korraks vähem  asjassepuutuva teema juurde  antakse märku näiteks väljenditega muide; kuule; ma ei tea, kas see  puutub asjasse, aga...; jne. 185. D) Laadi- ehk maneerimaksiim. Alati ei ole selgelt väljendumine kõige lihtsam, seepärast antakse  oma  raskustest märku näiteks öeldes: ma ei oska täpselt sõnastada, aga...; ma ei tea, kas sa saad aru,  mis ma mõtlen, aga...; kuidas seda nüüd öeldagi; raske öelda jne.   KIRJANDUSTEADUS  1. Kirjandusteadus uurib (ilu)kirjandust ehk sõnakunsti: kirjandusteoseid, nende loomist ja vastuvõttu, 
kirjanduse  ajaloolist arengut, toimimist ühiskonnas jms. 2. Humanitaarteadused on orientatsiooniteadused, mis orienteerivad inimesi ühiskonnas, kultuuris, 
maailmas. 3. Orienteerimaks subjekte, tuleb tunda ja mõista seda eripärast ajaloolist ja kultuurisituatsiooni, 
milles nad viibivad. 4. Subjektiivsuse vältimatus, ent subjektiivsus pole kõikehõlmav. Faktid ja tõlgendused. 5. Keelekasutus kirjandusteaduses: Kasutatakse keele kujundivõimalusi. Käibel palju mõisteid, mille 
tähendus pole üheselt ja lõplikult fikseeritud. Põhimõistete sisu ja tähenduse avamine on osa 
kirjandusteaduslikust uurimistööst (nt kes on autor, mis on postmodernism jne).  Modernism on  muutuva tähendusega üldmõiste, mis on eri  ajastutel väljendanud vastandumist traditsioonile.  Erinevalt modernismist väärtustab postmodernism tõe asemel konteksti. Postmodernistliku hoiaku 
korral on igal nähtusel  tõlgendajatega võrreldav arv tõlgendusi ning ükski neist tõlgendustest pole  teistest  parem. 6. Kirjandusteaduse aladistsipliinid: 7. Kirjandusteooria. Uurib üldisi seaduspärasusi, kirjanduse funktsioone, kategooriaid, kirjanduslikke 
tehnikaid jne. Poeetika: ilukirjanduslikkuse õpetus, suunatud kirjandusteose sisu ja vormivõtete 
analüüsile. 8. Kirjandusajalugu. Uurib kirjanduse ajaloolist arengut. Rahvuskirjanduste ajalood, mingi regiooni 
kirjanduse ajalugu,  maailmakirjanduse ajalugu. 9. Kirjanduskriitika – kriitika akadeemilisem osa. Kirjandusteooria, -ajalugu ja -kriitika on omavahel 
tihedalt seotud. 10. Võrdlev kirjandusteadus uurib kirjandustevahelisi suhteid – kirjanduse retseptsioon teises kultuuris, 
kirjanduslikud  mõjutused, tõlked, rändmotiivid jm. 11. Maailmakirjandus: – kõigi rahvuskirjanduste summa, rahvusülene kirjandus, mis kõnetab lugejaid eri 
kultuuridest,  parim osa rahvuskirjandustest, mille tähtsus ulatub üle rahvuse piiride. 12. Meetodid/teooriad: Meetodite ja teooriate paljusus (pluralism). Teoreetilise teadmise kumulatiivsus: 
uued teooriad  ei tühista lõplikult eelmisi, teooriad kuhjuvad. Teooriad esinevad paljude isikupäraste  variatsioonidena, sõltuvalt uurijast. Kohandatakse teistest teadustest ülevõetud lähenemisviise. 
semiootiline, strukturalistlik, psühhoanalüütiline, sotsioloogiline, feministlik, ökokriitiline. 13. Kirjandusteaduse koolkondi/suundi: Positivistlik kirjandusuurimine, biograafiline meetod 
Tekstikesksed suunad. Uuskriitika (new criticism), vene vormikoolkond (formalism), strukturalism, 
kirjandussemiootika. Lugejakesksed suunad. Retseptsiooniteooria. Uuemaid suundi mõjutanud 
soouuringud, postkoloniaalsed uuringud, poststrukturalism. 14. Positivism kui teadusfilosoofia tekib 19. sajandi keskel. Väidetakse, et teadus peab andma 
objektiivseid teadmisi, tuginedes empiirilisele vaatlusele ja loogilistele järeldustele. Humanitaarias, sh 
kirjandusuurimises seatakse  eesmärgiks positivistlikult mõistetud teaduslikkus. Kandvad ideed:  kausaalsus (nähtuste seletamine põhjuste kaudu), historism (arusaam kultuurinähtuste ajaloolisusest). 15. Biograafiline meetod: Arvatakse, et kirjandusteos peegeldab autori elu, kirjaniku loomingut saab 
seletada eluloo kaudu ja vastupidi. Kirjanike isiklikud dokumendid (päevikud, kirjad, mälestused jne) 
kui eluloo uurimise allikad. Uuritakse ka  prototüüpe, teoste tekkelugu (genees). Page   of  9 14


16. Strukturalism: 20. sajandi kirjandusteaduse peavool: vene vormikoolkond → strukturalism → 
poststrukturalism. Vene vormikoolkond (1910.-1920. aastad): uurimisobjektiks kirjanduslikkus (mis 
teeb teosest kirjandusteose?), kirjandusteos kui võtete süsteem.  Strukturalism uurib kultuurinähtusi  määratlevaid  struktuure. Kirjandustekst kui elementide omavaheliste suhetega kokkuseotud tervik.  Huvi üldisemate  struktuuride vastu, millesse tekst paigutub. 17. Retseptsiooni uurimine: Retseptsioon on kirjandusteose vastuvõtt. Lugejal on aktiivne roll. 
Uuritakse, kuidas toimub lugemine ja teose tõlgendamine, kuidas tõlgendused sõltuvad ajastust, 
kultuurist jne. 18. Kultuuriline pööre: traditsiooniliselt uuritud nähtusi hakatakse seletama kultuuri ja sellega seotud 
mõistete kaudu; uut tüüpi, „kultuuriliste” uurimisobjektide loomine eri teadusharudes. 
Kultuurisemiootika, -sotsioloogia, - psühholoogia jne. Uus kultuuriajalugu – interdistsiplinaarne 
uurimisvaldkond. 19. Oma valdkonna uurimine kultuuriajaloo perspektiivist, nt kirjakultuur uurimisobjektina. 20. Suuline kirjandus? Suulise kultuuri tekstid, mis on jäädvustatud kirjalikult (nt rahvaluule). Nihked 
kaasaja  kirja(ndus)kultuuris: (oma)elulookirjutuse ja nn mälukirjanduse levik ja populaarsus. Teiselt  poolt levivad kirjandusteaduses alguse saanud meetodid, nt  narratoloogia (narratiiv kui rändmõiste). 21. Kirjandus kitsas tähenduses: Kirjandusteaduse objektiks on ilukirjandus ehk belletristika (pr belles-
lettres). Ilukirjandus =  sõnakunstilooming, millele on omane esteetiline sihiasetus ja piltlik-kujundlik  väljendusviis. (“Mis on mis kirjanduses”) Sõnakunstiteos  põhineb kujundil, teosed on  mitmetähenduslikud. Ilukirjanduse keelekasutus on eripärane. 22. Kirjandus ja keel: Keel kui kirjanduse materjal (sh erinevad keeleregistrid). Ilukirjandus kasutab 
argikeelt, teaduskeelt, slängi jne. Kõnekeel nt dialoogides. Siiski on tegelaskõne korrastatum kui 
spontaanne suuline kõnekeel. Keele vahendeid rakendatakse läbimõeldult. 23. Millised tekstid kuuluvad kirjandusse? a) värsstekstid (värsskõne kui mitteargine kõne, spetsiifiline 
keelekasutuse viis);  b) väljamõeldud ehk fiktsionaalsed lood (proosa, draama); c) mittefiktsionaalsed  proosatekstid (kõned, elulood, reisikirjad, memuaarid, esseed jne), mis on hästi kirjutatud ja kõrge 
mainega. Nt Lennart  Meri reisikirjad, Jaan Krossi memuaarid. 24. Kirjanduse piirid ja kirjanduslugu: Piir kirjanduse ja mittekirjanduse vahel on üsna ähmane ja tihti 
uurija  konstrueerib endale vajadust mööda uurimisobjekti. Näiteks võib kirjanduslugu hõlmata  rahvaluulet, kroonikaid, vaimulikke tekste jm, mis omal ajal  ei toiminud ilukirjandusena. 25. Kirjandus ja teised kunstid. Ühendab esteetiline funktsioon. Kirjandus – muusika . Luuletekstid ja 
laulusõnad. Nt “Eesti räpptekstide kogumik”, 2006, Trubetsky, Villu Kangur, Priidu Beier. Kirjandus – 
visuaalkunstid. Raamatute illustratsioonid. Koomiks: lühikese teksti ja dialoogiga jutustav pildisari. 
Pikem vorm –  graafiline romaan. Nt Joonas Sildre “Kahe heli vahel”, 2018. 26. Kirjandus ja esitavad kunstid (teater, film): Dramaatika ehk näitekirjandus: suhestub teatriga, 
tekstide  kahetine olemisviis. Libreto = muusikalise lavateose (ooper, operett, muusikal) sõnaline tekst,  aga ka tantsulavastuse (sh  balleti) sisukirjeldus. Sageli aluseks olemasolev kirjandusteos. Nt Eugen  Kapi ballett "Kalevipoeg", libreto – Andres Särev.  Stsenaarium = filmi kirjanduslik alustekst. 27. Kirjanduse intermeedialisus: Vaatleme kunste kui meediume ehk kanaleid, mille kaudu liigub 
(kunstiline) sõnum.  Intermeedialisus tähistab eri meediume hõlmavaid või meediumipiire ületavaid  tekste ja nende kooslusi. Nt piltluule ja heliluule (meediumite kombinatsioonid), mitmesugused 
adaptatsioonid, digitaalne kirjandus. 28. Adaptatsioonid: Mingi olemasolev tekst/tekstid on adapteeritud ehk kohandatud teise meediumi 
jaoks; toimub  meediumivahetus – tekst liigub ühest meediumist teise. See, mis rändab ja mida  adapteeritakse, on ennekõike lugu. Dramatiseering Ekraniseering Nt Andrus Kivirähki “Rehepapp”: 
kaks dramatiseeringut (A. Kivirähk, Taago Tubin (sh tõlge võru keelde)) ja kolm lavastust; ooper (libreto 
Urmas Lennuk), Rainer Sarneti film “November”, “Tõde ja õigus”, “Maailma otsas”. 29. Digitaalne kirjandus: Oluliste kirjanduslike tunnustega teos, mis kasutab ära kas üksiku või võrku 
ühendatud  arvuti võimalusi ja konteksti. Esimesed digitaalse kirjanduse teosed loodi 1980ndate lõpus.  „@keitivilms” 2017 ja  tviteratuur, Contra FB, Ruitlase FB, bogid. 30. Kirjanduslik kommunikatsioon. Autor, teos, lugeja. SKEEM: Page   of  10 14


31. Keelelise kommunikatsiooni funktsioonid: osutav (referentsiaalne) – viitab kontekstile, väljenduslik 
(emotiivne) – viitab  kõnelejale (saatjale), kõnetav (konatiivne) – viitab vastuvõtjale (saajale), ühendav  (faatiline) – viitab  kontaktile/kanalile, poeetiline – viitab sõnumile. keeleülene (metakeeleline) – viitab  koodile/keelele. 32. Autor: Varasemas ajaloos peeti autorit kõrgemate jõudude meediumiks. Romantism (19. saj): autor 
kui  geenius. Positivism: autori isiksuse ja elu tundmine aitab seletada ja mõista kirjandusteoseid. 33. Autobiograafiline, pihtimuslik kirjandus. Isiklike dokumentide (päevikud, kirjad jne) otsene 
kasutamine teostes, nt Vaino  Vahing (1940–2008). 34. Tekstuaalne autor (mudelautor vm): teksti poolt loodud autorikuju – autoripositsioon, maailmavaade, 
ellusuhtumine jne. 35. Tekstuaalne autor proosateoses: Teoses esinevad hinnangulised kommentaarid Peategelase kuju, 
kui see on esitatud  sümpaatiaga Teoses positiivsena esitatud maailmavaade. 36. Lugeja: Lugeja aktiivne roll kirjanduslikus kommunikatsioonis. Kirjandusteos on mitmetähenduslik, 
lugejad  tõlgendavad erinevalt. Tõlgendused on ajalooliselt muutuvad ja seotud ühiskondliku ning  kultuurikontekstiga. Kõik tõlgendused pole samaväärsed. Vastuvõtu (retseptsiooni) uurimine toetub 
fenomenoloogiale ja hermeneutikale. Tekst saab teoseks alles tajumise (lugemise) käigus. 
Hermeneutika rõhutab mõistmise dialoogilisust. 37. Implitsiitne lugeja: kujutletav lugeja, kes mõistab ja järgib teose poolt esitatud lugemisviise (Epp 
Annus). See on tektisse kätketud  lugejapositsioon, mis tegeliku lugeja jaoks toimib lugemist juhtiva  mehhanismina. Mudellugeja (Umberto Eco): tekstisisene ideaalne lugeja, kes mõistab kõiki autori 
kavatsusi,  tõlgendab nii, nagu autor mõelnud. 38. Ootushorisont: lugeja eeldused ja ootused teksti suhtes. On nii individuaalne kui ka kollektiivne 
(põlvkondlik) nähtus. Ootushorisondi moodustavad:  a) žanri eelmõistmine, b) eelnev  kirjanduskogemus, c) poeetilise ja argikeele (fiktsiooni ja mittefiktsiooni) eristamise pädevus. Teos 
äratab ootusi, aga lugemise käigus ka muudab neid, üllatab, petab ootusi jne. Ootushorisont muutub 
lugemisprotsessis. 39. Tõlgenduskogukond (interpretive community): tekste sarnaselt tõlgendavate inimeste kooslus, kus 
rakendatakse  sarnaseid tõlgendusviise. On suurel määral sotsiaalselt tingitud. Ebapüsivad. 40. Lünk (sks Leerstelle). Tekst sisaldab ütlematajätmisi ja selgelt määratlemata kohti. Lugeja täidab 
lünki, kasutades oma kujutlusvõimet, luues seoseid, mõtestades jne. Püütakse leida teksti kui terviku 
kooskõlalist tähendust. Lugemine kui dünaamiline protsess. 41. Kirjandusajalugu: Eesmärgiks uurida kirjandusprotsessi, luua terviklik pilt paljudest autoritest, 
teostest, vooludest jne.  Muutus oluliseks positivismi raamistikus (historism). Rahvuskirjanduste  ajalood.  Kirjandus(aja)lugu on lugu, mille kulgemisjoont suunab aeg (Mart Velsker). 42. Eesti kirjandusajalugu tekstides: Gustav Suits, toimetaja; Mart Lepik, toimetaja. 1932 43. Eesti kirjanduse ajalugu, Cornelius Hasselblatt 2016. 44. Eesti kirjanduse ajalugu, 5 köidet, 7 raamatut, ilmus 1965 – 1991. Ühiskondlikud taustad, positivistlik 
traditsioon + marksistliku kirjandusmõistmise mõju. 45. Juhan Kunder, Eesti kirjandus koolile ja kodule, 1890, Mihkel Kampmaa, Eesti kirjandusloo peajooned, 
I–IV, 1912–1936.  Voolulooline lähenemine. Positivistlik traditsioon. 20. sajandi I poole kirjanduslood  on eeskätt kirjanike lood. Detailsed elulood. Otsitakse kirjanduse rahvuslikke jooni. Pannakse paika 
eesti  kirjanduskaanoni piirid ja kese. 46. Kaanon – autorid ja teosed, mida peetakse kirjanduslikult väärtuslikuks ja oluliseks. Vrdl klassika 
mõiste.  Kaanon on konstrueeritud. Nn mõjukad lugejad (isikud ja institutsioonid). Kaanon taastoodab  iseennast, aga on ka  muutuv ja muudetav. Kirjandusajaloo ülesandeks on kaanoni loomine. 47. 20. saj I poole kirjanduslugudes konstrueeritud kaanoni kese: Eduard Vilde, A.H. Tammsaare, 
Juhan  Liiv, August Kitzberg, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Ernst Peterson-Särgava, Friedebert  Tuglas, Gustav Suits, Lydia Koidula, Anna Haava. 48. Eesti kirjandus 20. sajandi II poolel (1960.-1990. aastad): Paul-Eerik Rummo, Enn Vetemaa, Arvo 
Valton, Helga Nõu, Mati Unt, Vaino Vahing, Jaan Kross, Juhan Viiding, Viivi Luik, Tõnu Õnnepalu, 
Peeter  Sauter, Andrus Kivirähk.  49. Kaanoni probleemid: Miks peaks kirjandusloo materjaliks olema ainult hea kirjandus? 
Valikukriteeriumite  vaieldavus. Alternatiivsed kirjanduslood, murdekeelne kirjandus jms. 50. Kirjandusajalugu kui lugu (narratiiv) Kirjandusajaloo võimalikkus. Wellek, Warren: kirjandusajalugu 
peaks rääkima “kirjanduse arengust kirjandusena”, muutuvast väärtuste süsteemist. Lugu: kes 
jutustab, millest, kuidas, kellele?  Kirjandusajaloo objekt: kirjanikud, teosed, kirjandusnähtused (nt  voolud)?  Kirjanduse loomise, vahendamise ja vastuvõtu süsteem. Page   of  11 14


51. Ajaloouurimise paradigmad: 52. Positivistlik: Objektiivse ja tõese ajalookirjelduse nõue. Faktid kõnelevad enda eest ise. Väärtustatud 
on uurimismaterjali  hoolikas kogumine ja kirjeldamine. 53. Postpositivistlik: Subjektiivsus on vältimatu. Fakte vahendavad sümbolsüsteemid. Väärtustatud on 
ajaloo  tõlgendamine; teadlikkus teiste tõlgenduste võimalikkusest. 54. Postpositivistlik ajaloouurimine: Teooriat ja tööd empiirilise materjaliga ei saa rangelt lahus hoida. 
Ajaloolasel on juba  teatud ideed, mõisted, tõlgendusmudelid, millega mineviku kirjandusele läheneb.  Ajalookirjutus  lähtub olevikust. Ajalugu on vaimne vorm, milles kultuur annab endale aru oma  minevikust (Johan Huizinga). 55. Ajalugu ja narratiiv (lugu): Ajalugu = 1) minevik; 2) mineviku uurimine ja keeleline esitamine. 
Ajaloolased annavad minevikule loo struktuuri. Narratiiv on tähenduslikuks tervikuks korrastatud 
lugu, mis  seostab minevikusündmused omavahel ja seob nad taustadega. Narratiiv kirjeldab  sündmusi  järgnenud sündmuste valguses. Ajaloolane tõlgendab ja seletab minevikku. Hayden White:  “Enamikku ajalooseiku on võimalik jutustada mitmel moel, mis tähendab nende sündmuste erinevat 
tõlgendamist ja nende varustamist erineva tähendusega.”  Ajalooteadmise narratiivsus ja  (ilu) kirjanduslikud skeemid. Erinevus: allikakasutus, millest tuleneb narratiivi mitmehäälsus;  kontrollitavus. Kirjandusajaloo lugeja kui tõlgendaja. 56. Kirjanduse põhiliigid: eepika (jutukirjandus), lüürika (luule) dramaatika (näitekirjandus). 57. Proosa ja värss: Värsskõnet kasutatakse eepikas, nt eepos, värssromaan (Henrik Visnapuu Saatana 
vari).  Proosakõnet kasutatakse lüürikas, nt proosaluuletus (rütmikindel, lüüriline stiil). Segaliik  lüroeepika: lugulaulud, nt ballaadid, poeemid (Marie Underi ballaad Merilehmad, Betti Alveri poeem 
Lugu valgest varesest). 58. Žanr (pr genre, ld genus ‘liik, sugu’) on väljakujunenud struktuuriga, kinnistunud kirjandusvorm. 
( Äratuntav ja väljakujunenud kirjandusteoste kategooria, mis kasutab selliseid kirjanduslikke  konventsioone, tänu millele lugejad ei pea seda mõneks teiseks kirjandusžanriks.) Liigitamine 
žanriteks toimub eri alustelt, nt eepikas on oluline kriteerium teksti pikkus, draamakirjanduses 
aluseks  esteetilised kategooriad (traagiline, koomiline). Žanri sees eristatakse sageli alaliike / alamžanre, nt ajalooline romaan, psühholoogiline draama, heroiline komöödia jne. 59. Žanr on loomingulise mälu kandja. Žanr (eelteadmised žanrist) kujundab lugeja ootusi, häälestab 
teda.  Ootushorisont ja selle komponendid. Omaette küsimus on autori, kirjastaja, teatri antud  žanrimääratlus, mis võib olla kunstilise teksti osa või turundusstrateegia. 60. Žanr on ajalooline nähtus: tekib, areneb, võib kaduda (moralitee, müsteerium), luuakse uusi žanre. 
Igal  ajastul on oma žanrisüsteem. Nt klassitsismis hierarhiline süsteem, nõuti žanripuhtust.  Žanripiiride  hägustumine ja žanrilisuse taandumine tänapäeva kultuuris. Samas vrdl žanrifilmid:  temaatika + reeglistik. Neid vaadates  tajume žanrilisust. Vasted kirjanduses: põnevik, krimi, ulme,  õudus. 61. Eepika žanrid: Romaan (ingl novel): pikem fiktsionaalne proosateos (ent mõni romaan on väga 
lühike, mõned pole fiktsionaalsed, mõned on kirjutatud värsis, mõni ei jutusta lugu). Romaanižanr on 
paindlik ja avatud. Romaanide sari – epopöa (Aadu Hint, Tuuline rand), jõgiromaan (pr roman-fleuve, 
nt Mats Traat, Minge üles mägedele, 12 osa), mis  kujutab keskse tegelase, perekonna, suguvõsa elu  vms, iga osa on  omaette tervik. Alguspunktiks peetud Cervantese Don Quijote (1605).  Modernismiajastu  tähtsaim žanr. 62. Jutustus: pikem proosateos, mis siiski pole romaani mõõtu (vähe tegelasi, kujutatud maailm on ahas, 
sündmustik napp vm). Luts, Parijõgi, Vilde. 63. Novell (short story): lühike proosalugu, keskendatud sündmustik, suhteliselt vähe tegelasi, lõpus võib 
olla  puänt. Eesti novellikirjanikke: Fr. Tuglas (Tuglase novelliauhind, asutatud 1970), Peet Vallak, Arvo  Valton, Mehis Heinsaar jt. 64. Dramaatika (draama) Tunnusjooned: tegevuslikkus, dialoogilisus. Monodraama: üks tegelane (nt A. 
Kivirähk, Köster) Lugu  esitatakse näitamise kaudu. Teksti struktuur: a) tegelaskõne (dialoog,  monoloog);  b) remargid (autoritekst). Suhestatud teatriga. Draamatekst kätkeb kujutlusi teatriruumist  (lava ja saal). Eksisteerib nii  kirjandustekstina (lugemiseks) kui ka lavastatud tekstina (vaatamiseks).  Kaks vanimat žanri:  tragöödia, komöödia. 65. Tragöödia: Inimene   kõrgemad jõud (saatus, jumalad, ühiskond jne). Suured eksistentsiaalsed 
teemad.Tegelased  ülikud, kangelased (ajaloos) Konflikt – kannatused, kangelase surm. 66. Katarsis. Aristotelese järgi jäljendus, mis „kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest 
kannatustest”. Rõhutatud ka tragöödia kõlbelist mõju vaatajale. Kangelase traagiline süü (hamartia) 
George Steiner „Tragöödia surm” 1961. Kas tragöödia on tänapäeval võimalik? Mis tingimustel, millisel 
kujul? Page   of  12 14


67. Komöödia: Kujutab pigem igapäevaelu, kaasaega. Tegelased – sotsiaalselt madalamad (ajaloos). 
Inimlikud  nõrkused, pahed. Tüüptegelased. Korduvaid motiive: äravahetamised, ümberriietumised,  pealtkuulamised jne. Paneb  naerma. Situatsiooni-, karakteri-, sõnakoomika. 68. Draama: Kujuneb 18. sajandil. Denis Diderot – tõsine žanr. Kiire levik 19.–20. sajandil. Palju alaliike. 
Ideedraama, psühholoogiline draama, ajalooline draama jne, jne. 69. Lüürika kui kirjanduse põhiliik. Monoloogilisus, subjektiivsus, enesekohasus. Eripärane 
keelekasutus, keele  kõlaline külg oluline, rütmistatus jne. Orienteeritus suulisele esitusele Lühidus. 70. Värsiõpetus uurib värssteoste ülesehitamise spetsiifilisi võtteid ja vorme: värsside siseehitus rütmi 
seisukohast, värsside  grupeerimine, sõnade kunstikavatsuslik valik ja kombineerimine, lähtudes  häälikulisest koostisest. 71. Värsisüsteem: Värsirütmi korrastamise üldine printsiip. Värsisüsteemi määrab ära see, milliseid keele 
elemente on  korrastatud. Silpide arv, rõhk (rõhulised ja rõhuta silbid), välde. Eesti keeles on võimalik  luuletada  8 värsisüsteemis. Olulisemad: silbilis-rõhuline, rõhuline, vabavärss. 72. Trohheus, algab rõhulise silbiga ‒ ᴗ ‒ ᴗ ‒ ᴗ ‒ ᴗ tanda-tanda-tanda-tan(da). Vastavalt rõhuliste silpide 
arvule  kaksik-, kolmik-, nelik-, viisiktrohheus jne. Miks sa nutad, lillekene, / nupud sul täis pisaraid? /  Kas sa rasket hingevalu, / hellake, ka tunda said? (L. Koidula). 73. Jamb, algab rõhuta silbiga (1-silbiline sõna). ᴗ ‒ ᴗ ‒ ᴗ ‒ ᴗ ‒ ta-tanda-tanda-tanda-tan(da) Ju võidund 
kardinate taga / löönd lõheroosaks taevaääs, / kuid vaikselt minu sangar magab, / suu valla, pitsist tanu 
pään / ja kuklan papiljotilasu (B. Alver). 74. Daktül, esimene silp rõhuline, rõhkude vahel 2 silpi. ‒ ᴗᴗ ‒ ᴗᴗ‒ ᴗᴗ‒ ᴗ tandada-tandada-tandada-tan(da) 
Hullunud sõnnide pöörane trall / trampis mu oimudel, lõhkus ja laastas (I. Hirv). 75. Amfibrahh, algab rõhuta silbiga, rõhkude vahel 2 silpi. ᴗ‒ ᴗᴗ ‒ ᴗᴗ‒ ᴗᴗ‒ ᴗ ta-tandada-tandada-tanda(da) 
Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased, / kui nendesse vajutad hõõguva näo, / ja pühapäev hinges sind 
uskuda laseb, / et õnne vaid kauguses kukuvad käod. (D. Vaarandi). 76. Anapest, alguses 2 rõhuta silpi (üks 2-silbiline või kaks 1- silbilist sõna) ᴗᴗ ‒ ᴗᴗ ‒ ᴗᴗ ‒ ᴗᴗ ‒ tada-
tandada-tandada-tandada-(tan) Meri on, meri jääb, meri olema peab / laine raksudes rannale lööb 
(Kihnu Virve) Arglik paksuke oli kui tuli ta pealinna kooli / ila pluusele tilkus ja peas olid tingud ja täid / 
nüüd karaktereid laval ta armastab vooli’ / ütle mees miks su põllutööd lõplikult laokile jäid (Jüri Üdi) 77. Vabavärss. Rütm võib olla tajutav või mitte, riimitud või riimideta. Vahel läheneb proosakõnele. 78. Riim: Riimideta luule, milles värsirütm on korrastatud: blankvärss (nt Shakespeare). Riim on sõnade 
või sõnaosade  häälikuline vastavus (samakõlalisus) kindlates värsipositsioonides. Riimid seostavad  sõnu  kõlasarnasuse alusel, loovad ka uusi tähendusseoseid. Tavaliselt peetakse riimi all silmas  lõppriimi. 79. Siseriim: Miks viiulipoogen / mu oode ei loeks? (A. Rannit) Veereb, veereb väike pall lapsed kõik on 
trammi all “Näe” soolikad ja keel üksik jalgki tõmbleb veel (Contra).  Eesriim: Pakku püüdsime mõlemad  Rakku hüüdsime mõlemad (A. Alliksaar). 80. Asendi järgi stroofis. paarisriim aabb ristriim abab süliriim abba lausriim aaaa. 81. Täisriim ehk puhas riim: kooskõla alates pearõhulisest vokaalist. Päeva jahedal hakul / raudteel 
suunaga Sakku / pead on meil justnagu pakul / tahame minna pakku (Contra). 82. Irdriim, ebatäpne riim: osa häälikuid erineb. laulda: hauda, saua: pauna, aurab: lausmaad (A. Kaalep). 83. Algriim on samakõlalisus värsside, sõnade, silpide alguses. Kaasneb ka sõnakordustega. 
Kõlakujundid: Alliteratsioon: konsonandid korduvad, assonants: vokaalid korduvad, täisalgriim: 
mõlemad korduvad. Paksude pankades pilvede põuest / täht mõni tinedalt taevast veel tuikab, / laotus 
lainete lauludel luikab / kõmavast kerkides kärkivast kõuest (V. Ridala). 84. Onomatopoeetiliste sõnade kasutamine ja leiutamine – helijäljendus. Läbi lehte alla hõljub päikse 
puudert. / Ööl, ah palju uimastuseni sai suudeld. / Katakatagii tsihiik kirigiit. (J. Semper) 
“Mõistusetagune keel” (zaum), sõnad  ilma tähenduseta. Glossolaalia: tundetooniline, kuid  tähenduseta sõnaühend. Eksperimendid vene futurismis. 85. Stroof ehk salm – Luuletuse kompositsiooniüksus, värsside grupp. Kirjapildis eristatud. Stroofi 
tunnused: ühtlane värsimõõt, tähenduslik tervik, võib olla riimitud. Luuletuste ülesehituse võimalusi: 
üks  värss, üks värsirühm, mis vastab/ei vasta stroofi tunnustele, mitu stroofi, ühesuguse või erineva  pikkusega, mitu värsirühma, aga  korrapära puudub (ei nimetata stroofiks). 86. Ballaad on jutustav luuletus, “mininovell värsskõnes” (M. Väljataga). Sündmustik, tegelased, 
dramaatiline pinge, tihti puänt. Aine sageli võetud  müütidest, legendidest, folkloorist. Eesti ballaadi on  uurinud Arne  Merilai. Jaan Bergmann, Jakob Tamm, Karl Eduard Sööt, Ernst Enno, Hendrik  Adamson, Villem Ridala, Henrik Visnapuu, Mart Raud, Aleksander Suuman, Lehte Hainsalu, Marie 
Under. 87. Ood on ülistus- või kiidulaul, pidulik ja ülev. Kristjan Jaak Peterson, Ain Kaalep, Jaan Kross jt. Page   of  13 14


88. Sonett – Vormikindlas sonetis on 14 värssi, grupeeritud nelikuteks ja kolmikuteks, värsimõõduks 
sageli  viisikjamb. Kindel riimiskeem. Itaalia sonett 4+4+3+3, nelikud riimitakse kokku. Inglise sonett  4+4+4+2,  riimiskeem vabam. Palju variatsioone, nt poolsonett 4+3, pöördsonett 3+3+4+4,  sülisonett 4+3+3+4 jne, ka värsimõõt varieerub. Eesti sonetti on uurinud Rebekka Lotman. Esimene 
eesti sonett 1881 (M. J.  Eisen). Marie Under, Juhan Sütiste, Betti Alver jpt. 89. Sonetipärg – Koosneb 15 sonetist, mida seob läbiv teema. 14 soneti puhul ühe soneti viimane rida = 
järgmise soneti  esimene rida. 15. ehk juhtsonett (magistraal) koosneb neist 14 korduvast värsist.  Bernard  Kangro, Aivo Lõhmus, Arne Merilai, Kivisildnik jt. 90. Tanka ja haiku – Jaapani luulevormid, mida määratleb silpide arv värsis. Sageli teemaks 
looduselamused. Eesti luules populaarsed alates 1960. aastaist. Tanka: 5 värssi, silbiarv 5+7+5 
+7+7 (31 silpi) Haiku 5+7+5 (17 silpi). Mihklikuupäike hapu nagu jõhvikas irvitab soo peal (P.-E. 
Rummo). 91. Žanriloome näide – eesti haiku: Asko Künnap, Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste “Eesti haiku” 2010 
Silbiarv 4+6+4. sinisilmad musta mere taustal valges laevas metsast kostab isakaru mõmin räägib hästi. 92. Lugu ehk narratiiv (ld narratio) Narratiiv: eepika, lüroeepika, lüürika, dramaatika (kirjandusliigid); 
film, teater, teleseriaalid jne (meediumid). Narratiiv – rändmõiste, lai kasutusala. Lugu on üksteisele 
järgnevate ja üksteisega  seotud sündmuste jada. Sündmuse mõiste sisaldab olukorramuutust.  Narratiiv  eeldab ajalisust. 93. Narratiivil on subjekt: kelle lugu see on? Pinge, küsimus ja vastuse otsing. Narratiiv on sündmuste 
esitus (esitab üht või mitut sündmust). Narratiivil on topeltkronoloogia: esitatavad sündmused ja 
esitus ise hargnevad ajas. Sündmused toimuvad inimeste või inimesetaoliste olenditega. Lool on 
jutustaja või muu vahendav instants. Empaatia võimalus. 94. Faabula: sündmused ajalis-põhjuslikus järjestuses. 95. Süžee: sündmused sel kujul ja järjestuses, nagu nad on esitatud teoses. 96. Faabula ja süžee aeg võib erineda kronoloogia poolest, – samuti erineb kestuse ja tempo poolest. 97. Lugu saab ümber jutustada, kokku võtta, üle kanda ühest meediumist, žanrist, stiiliregistrist teise 
(kirjanduse  intermeedialisus, adaptatsioonid). 98. Erinevaid narratiivide liike – Seisundinarratiiv. Igavese teekonna narratiiv. Päralejõudmise narratiiv. 
Nurilejõudmise narratiiv. 99. Narratiivid aastaaegade (surma ja taassünni) alusel: Kevademüüt – komöödia, tegelased jõuavad 
õnneliku lõpuni. Suvemüüt – romanss, idülliline armastuslugu, kangelase otsiretk. Sügisemüüt – 
tragöödia, kangelase langemine. Talvemüüt – satiir, otsingud luhtuvad. 100. Narratiivid konflikti põhitüübi alusel: inimene – inimene, inimene – loodus, inimene – jumal, saatus,  inimene –  ühiskond, inimene konflikti(de) keskel, mees ja naine, inimene – tema ise. 101. Konflikt – vastuolu, võitlus, pinge. Tegelastevaheline konflikt, tegelase sisekonflikt. Konflikti areng  võib  määrata teose kompositsiooni ehk ülesehitust. 102. Vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse ja vahendatakse. Mina-jutustus,  tema-jutustus (eksperimentaalse vormina ka sina-jutustus). 103. Mina-jutustaja on tavaliselt üks loo tegelasi. Tema vaatepunkt on piiratud. Vorme: päevik (A.  Kivirähk “Siniste sarvedega loom”),  kiriromaan ehk epistolaarromaan (A. Ehin “Seljatas sada meest”).  Loo jutustamine  mitme mina-tegelase vaatepunktist (J. Kross “Taevakivi”). Mina-jutustaja ≠  tekstuaalne autor. Võib olla ka negatiivne tegelane. 104. Sisemonoloog: tegelase sisekõne, mina-vormis. Teadvuse voolu tehnika: tegelase tundeid, mõtteid,  läbielamisi, tajusid jne vahendatakse võimalikult autentselt, esitus võib olla hüplik, seosetu jne. 
Kõiketeadev jutustaja, kelle vaatepunkt on piiramatu ja sageli liikuv. Siirdkõne e. kaudne 
sisemonoloog. Tema-vormis, ent tegelase siseelu avatakse tegelase positsioonilt ja talle omases 
stiilis. 105. Tegelase analüüs – Tegelase koht ja roll tegelaskonnas kui tervikus. Pea- ja kõrvaltegelased.  Tegelase  loomise üldisemad lähtekohad, mis sõltuvad ajastu ja autori inimesekäsitusest.  Subjektsus: viisid, kuidas inimene kogeb ja kujundab oma suhet iseenda, ümbritseva keskkonna ja 
teiste inimestega (Rein Raud). Tegelaste kujutamist mõjutavad ajastu, kirjandusvool, žanr, autori 
maailmanägemine jm. 106. Bioloogiline tasand: sugu, vanus, välimus, rahvus jne. Psühholoogiline tasand: mõtted, tunded,  vaated, temperament jne.  Sotsiaalne tasand: seisund ühiskonnas, amet, elukoht, abielus/vallaline,  rikas/vaene jne.  Kunstiline tasand: stiil, sümboolika, intertekstuaalsus (seos teiste teostega),  prototüübid (nt ajaloolised isikud) jne. Nimi. Page   of  14 14