ka lõhn ja maitse. Tükeldamisel ei tohi kala kõveraks painutada ega muljuda, sest muidu jookseb mahl välja. Keetmine: Kala ei tohiks keeta väga tugeval tulel. Mida vähemas vedelikuhulgas kala keeta, seda maitsvam ta on. Eriti õrna ja meeldiva maitsega on aurus keedetud kala. Suured kalad pannakse keema külma või leige veega (et nad ühtlaselt kuumeneksid). Väikesed kalatükid pannakse kuuma, soolaga maitsestatud vette. Kui kala keedetakse, pannakse keeduveele äädikat, soola, sibulat ja pipart. Keetes spetsiifilise lõhnaga kalu (tursk, lest, meriahven, suur haug, säga, stauriid) kasutada lõhna vähendamiseks supijuuri, sibulat, vürtse ning lisada 1 l keeduveele pool klaasi kurgisoolvett või 50 g äädikat. Kalapuljong omandab eriti hõrgutava maitse ja aroomi, kui keetmise ajal lisada kuiva kanget lauaveini (1/8 puljongi kogusest) ja natuke võid. Puljongiks kasutatavatelt kalapeadelt
saamiseks veiseid. ● Kodulindudest söödi kanu ja hanesid. ● Kaladest söödi lõhet, ahvenat, latikat, haugi jne. ● Imporditi heeringat ● Kaunviljad on olnud keskaja inimese toidulaual väga olulised, kuna neid oli lihtsam kasvatada, terad olid valgurikkad ja toitvad. ● Kõige enam olid esindatud herned, leidus ka läätsi ● Söödi seapekki koos herneste või ubadega ● Ube keedeti mitte ainult soolaga maitsestatud vees, vaid keeduveele lisati õli, samuti küüslauku ja loorberit ● Köögiviljadest oli tuntuim naeris Söömine keskaja Tallinnas ● Toiduainete tootmises ja tarbimises avaldus sakslaste valitsev positsioon ● Leiba küpsetati saksa eeskujude järgi ● Peeti ranget järelvalvet liha, leiva ja kalaga kauplemise üle – kontrolliti kvaliteeti, kaalu, hinda.
vitamiine. Nõgeseteed juuakse ka erinevate sisemiste verejooksude puhul. Nõgesetee toob tagasi ka kadunud söögiisu. Nõgese tarvitamisel peab aga ka seda teadma, et üle paari nädala ei tohi seda teha, sest mõned nõgeses peituvad ained võivad vere hüübimist kahjustada. Nõgeselehtede keedisega saab ka reumat ravida. Kasu on ka keedetud nõgesevees pea pesemisest, sest see võtab ära kõõma, vähendab juuste väljalangemist ja soodustab juuste kasvu. Lisades keeduveele takjajuuri suureneb parandav toime veelgi. Nõgeseekstrakti lisatakse ka sampoonidele. Nõgesest saab teha ka salati, vitamiinirikka supi ja ohutut rohelist värvi nii toiduaine- kui ka ravimitööstusele. Ka loomadele võib anda nõgest söögiks ja lisaks saab temast teha ka head kiudu nii riide, võrgu kui nööri punumiseks. Kõrvenõgesel on ärasöömise vastu väga tõhus kaitse, nimelt on kogu taim
Viimaseid on kasvu ajal mitmeid kordi pritsitud mürkkemikaalidega kahjuriputukate ja haiguste tõrjeks, seetõttu on nende pind väga kõvasti saastunud. Puuviljade keetmisel pannakse ettevalmistatud viljad kas tervelt või lõikudena suhkruga maitsestatud kuuma vette, lisatakse maitseained ja keedetakse nõrgal tulel, kuni vili on pehme, kuid mitte lagunenud. Lagunemise vältimiseks lisatakse muredate viljade puhul keeduveele veidi sidrunhapet. Happel on ka teine ülesanne ta kaitseb kooritud puuvilju tumenemise eest. Küpsetamisel pannakse terved puuviljad ahju kas koorimata või kooritult ja serveeritakse kuumalt või külmalt nii kastmes kui lisanditega. Püree valmistamisel marjad ja puuvili kas keedetakse koos suhkruga või küpsetatakse ja surutakse seejärel läbi sõela, segatakse suhkruga ja kuumutatakse, kuni segu hakkab läikima.
sinepipulbriga, 2. käsi hõruda äädikas niisutatud lapiga, 3. hõõrudes käsi sidruniviiluga. Kala Keetmine Kala ei tohiks keeta väga tugeval tulel. Mida vähemas vedelikuhulgas kala keeta, seda maitsvam ta on. Eriti õrna ja meeldiva maitsega on aurus keedetud kala. Suured kalad pannakse keema külma või leige veega (et nad ühtlaselt kuumeneksid). Väikesed kalatükid pannakse kuuma, soolaga maitsestatud vette. Kui kala keedetakse, pannakse keeduveele äädikat, soola, sibulat ja pipart. Keetes spetsiifilise lõhnaga kalu (tursk, lest, meriahven, suur haug, säga, stauriid) kasutada lõhna vähendamiseks supijuuri, sibulat, vürtse ning lisada 1 l keeduveele pool klaasi kurgisoolvett või 50 g äädikat. Kalapuljong omandab eriti hõrgutava maitse ja aroomi, kui keetmise ajal lisada kuiva kanget lauaveini (1/8 puljongi kogusest) ja natuke võid. Puljongiks
Rasvased, üle 5 % : kilu, siig, rääbis, lõhe (8,6) Eriti rasvased, üle 15 % rasva: angerjad, heeringas, lõhed (10-18 %), viidikad ~50 g lõhest võib saada päevase vajaliku kogude -3 rasvhappeid, lõhe valgusisaldus 17-20 %. P, Zn, J, Se Laiuss - külmutada ka ööpäev -20oC või kuumutada läbi +70oC Raskemetallid, dioksiinid Muna. Kas muna pesta? Pinnal on mikroobivastane kaitsekiht, see pesemisel hävib. Vanasti hoiti liivas. Keetmisel keeduveele soola ja lasta külmkapist võetud munal enne soojeneda. Valge täisväärtuslik valk. Avidiin on küll biotiini antivitamiin, kuid ainult toores munas. Munarebu 17 % valku, 32 % lipiide (karoteen, ksantofüll, ovoflaviinid). Palju keedad, läheb siniseks FeS. Kolesterool < letsitiin Vitamiinid A, D, B rühm, s.h. B12.
Leiva ja soolaga hakati vastu võtma tähtsaid külalisi. Soola mahapillamist peeti halvaks endeks ja õnnetuse vältimiseks tuli näpuotsatäis soola visata üle vasaku õla. Naatriumkloriidil on mitmeid häid omadusi, mistõttu teda kasutatakse peale maitsestamise veel mitmel otstarbel argielus. Näiteks noaotsatäis tavalist keedusoola munavalges või vahukoores vahustamisel suurendab selle mahtu; kohviveele näpuotsaga soola lisamine toob paremini esile aroomi, keeduveele lisatav sool alandab pisut keemistäppi ja köögivili saab varem pehmeks, säilitades paremini värvi, kusjuures säilib ka rohkem pikemal keetmisel kaotsiminevaid vitamiine; leiva- või saiataignale soola lisamine aitab kaasa õigele poorsusele, leib ei jää nätskeks. Minevikus oli sool kaubavahetusel rahvusvaheliseks valuutaks. Soolaallikate valdamise pärast peeti tihti sõdu. Soola kasutati mõnel pool isegi rahana. Näiteks 13. sajandil olidki Tiibetis käibel soolarahad
annaabi.ee 
