või vihkamisväärne pealesunnitud abielu. Teose sõnum: Stangerson ja Drebber põgenesid aastaid Jeffersoni eest, lootes pääseda tema käest. Nad ei käinud kunagi eraldi väljas, vaid hoidsid kogu aeg kokku. Kuid kui sa oled kord midagi nii hirmsat korda saatnud, siis pole vahet, kui meeleheitlikult sa üritad põgeneda- saatus püüab sind lõpuks kinni ning paneb sind sinu tegude eest maksma. Kaks tsitaati: "Mina arvan, et inimese aju on esialgu väikese tühja katusekambri sarnane ja te peate sinna koguma mööblit oma äranägemise järgi. Rumal võtab vastu igasugust ettesattuvat koli, nii et vajalikud teadmised enam sisse ei mahu või parimal juhul on muu pahnaga nii segi, et naljalt midagi kätte ei saa. Osav töömees valib aga suure hoolega, mida ta oma ajukambrisse paigutab. Ta ei võta midagi peale nende riistade, mida ta töö juures vajab, kuid neid on tal suur valik ja kõik kõige eeskujulikumas korras
raha. Leon keeldub. Ta pöördub Leonist ära. Ta proovis notar Guillauminilt raha laenata, see oleks ehk isegi andnud aga soovis vastuteeneks sesuaalseid teeneid, Sellest keeldus Emma. Ta mees ei teadnud veel kõikidest tema võlgadest,aga kohe kohe saab teada........ Sokeeritud Emma proovib raha laenata ka endiselt armukeselt Rodolphelt, kes samuti keeldub. Kõik Bovary varad on arestitud ja pandud oksjonile. Emma tormas apteekri juurde ja palus Justini käest katusekambri võtit.Apteeker Homais hoidis seal mürki. Ta sai selle võtme tormas kohale ja võttis peotäie mürki arseeni. Ta läheb koju ,mees on koju jõudnud kõik teada saanud ootab temalt vastuseid,aga Emma kirjutab kirja mille kinni pitseerib ja lubab hommikul alles lugeda. Ta kirjutas: ärgu minu surmas kedagi süüdistatagu... Ta sureb.Charles laseb ta matta pulmakleidis,valged kingad jalas ja pärg peas. Charles leinas teda väga väga , lõpuks ta tahtus Emma juukseid endale, need
,,Stepihunt" Detsember 2009 Hermann Hesse Epiloog Harry Haller oli 50.le eluaastale lähenev töötu mees, kes nimetas ennast Stepihundiks. Mõni aasta tagasi üüris ta 9-10 kuuks Tema tädi majas pööningukorrusel katusekambri ja magamistoa selle kõrval. Haller oli haige. Tal valutasid jalad, mistõttu käimine oli raskendatud. Haller oli kiindunud kunsti, ta luges palju ning armastas veini juua. Vanahärra kohtus noore neiuga, keda peeti tema armukeseks. Enne lahkumist andis Haller Talle oma märkmed, mis olid täis fantaasiaid. Harry Halleri märkmed. Ainult hulludele. Harry käis mööda pimedat tänavat, kui äkki nägi müüri sees väravat, mille kohal rippus silt: ,,Maagiline Teater
oleviku kujutamisel suurema konkreetsuseni kui kunagi varem. Haava ei mõistnud klassisõja olemust ja asus rahvustunde nimel looma luuletusi kodanlikku vabariigi jaoks. Ent samal ajal tõuseb see värsiraamat kirglikuks süüdistuseks rahavõimu ühiskonna vastu. Luuletus ,,Kel kodu ei ole" on tunnistus illusioonide purunemisest; kõigi kodutute ja leivatute kõrvale asetatuvat autorit haarab ,,söönuta ja julgete nägude" ees jäine võõrdumine: (Kui puhus mu Kui puhus mu katusekambri tuul, katusekambris tuul) all soojades tubades kuuldus see- luule (ja kaebasin tasa, ma lauliklind, et leivata jättis mind kodumaa pind ,,liiga hell sa oled" nad trööstisid mind.) Hilisluule. Haava viimastes kogudes ,,Siiski on elu ilus" (1930) ja ,,Laulan oma eesti laulu" (1935) on kesksel kohal luuletaja isikliku elusaatuse värsistamine. Valusamalt kui kunagi varem tunneb luuletaja üksindust ja kodutust
280 veerand tunnikese mõnusalt elada. Lootsin teid küll rentslisse põõnama panna ja siis veel õigel ajal plika juurde jõuda, seda enam et on hea toon säärasel juhul naisi pisut oodata lasta. Kuid teie näite julge mees olevat ja seepärast on kindlam meie kahevõitlus homseks jätta. Lähen siis oma kohtamisele; see on kell seitse, nagu ise teate.» Siinkohal kratsis Phoebus kukalt. «Ah, kurat võtaks, oleksin peaaegu unustanud! Mul pole ühtki sol'i, et katusekambri eest maksta, vanamoor tahab aga, et talle ette makstaks. Ta ei usalda mind.» «Sähke, siin on veidi raha.» Phoebus tundis, kuidas võõra külm käsi ühe suure rahatüki talle pihku pistis. Ta ei saanud teisiti, ta pidi raha vastu võtma ja andjal kätt suruma. «Jumala eest!» hüüdis ta. «Olete kena mees!» «Ainult üks tingimus!» lausus mees. «Tõestage mulle, et mina olen valetanud, teie aga õigust öelnud. Peitke mind kuhugi nurka,
Seal müüs peremees oma kronu kolme eküü eest maha, mis oli küllaltki hea hind, sest d'Artagnan oli teda viimasel etapil tublisti kurnanud. Ja parisnik, kellele noormees hobuse ülalmainitud üheksa liivri eest ära andis, tunnistas avameelselt, et nii kõrget hinda nõustus ta maksma ainult looma omapärase vann tõttu. Nii sammus d'Artagnan Pariisi jalgsi, väike pakk kaenla all. Ta kõndis seni, kuni leidis vaba üüritoa, mille hind vastas ta rahanappusele. See tuba oli midagi katusekambri taolist ja asus Fossoyeurs'i tänaval, Luxembourg'i lähedal. D'Artagnan maksis ära üüriraha ja asus kohe oma korterisse. Kogu ülejäänud päeva veetis ta sellega, et õmbles vammusele ja pükstele poorte, mis ta ema oli isa d'Artagnani peaaegu uuelt vammuselt ära lõiganud ja salaja pojale kaasa andnud. Pärast seda läks ta Ferraille' kaile ja laskis mõõgale uue tera panna. Siis tuli ta Louv-re'isse, et esimeselt
annaabi.ee 
