Kui sügavamalt suhu vaadata, leiab sealt kolmes reas paiknevad neeluhambad. Sasaani ja nn soomuskarbi keha on üleni kaetud suurte ning tugevate soomustega, mille igal alusel on tume pigmenditäpp. Karpkalade seljapool on traditsiooniliselt kõhupoolest tumedam. Seljal valdavad, sõltuvalt veekogu põhjavärvusest, kas tumehallid ja sinkjad- või siis mustjaspruunid toonid. Küljed säravad kollakaspruunilt ning huuled ja kõht valkjalt või kollakashallilt. Noortel karpkaladel ja sasaanidel esineb huulte- ja kõhupiirkonnas sageli roosakaid toone. Kudevalmis isased uhkeldavad punakalt toonitud sabauime- ja helmeskattega. (Leili Järv) Joonis 1. Karpkala hammastatud ogakiir 1.3Levik looduses Kodustatud karpkala eellaseks ja looduslikuks lähtevormiks on ulukkarpkala e sasaan, kelle looduslik levila paikneb Euraasias ning on jagunenud läänepoolseks (Musta, Kaspia ja Araali mere vesikond) ja idapoolseks (Ida- ja Kagu-Aasia) piirkonnaks (joonis)
Haiguse arenedes lõpuselehekeste tipud paksenevad ja lõpusekaas ei sulgu enam tihedalt. Haiguse läbipõdenud kaladel lõpuselehed hiljem regenereeruvad. Haiguse alguses esineb neerude turse, hiljem nad suurenevad ja muutuvad kohevaks. Maks on hele ja vahel kollane. Haigust diagnoositakse kliinilise pildi ja tiigi hüdrokeemiliste näitajate alusel. Eestis on lõpusenekroosi esinenud mitmes kalamajandis soojadel suvedel peamiselt kahesuvistel karpkaladel suure paigutustiheduse ja intensiivse söötmise korral. Ravi eesmärgil kasutatakse kloorlupja samas annuses kolm päeva järgemööda ja vajaduse korral korratakse seda nädala möödudes. · Karpkalade ujupõiehaigus Karpkalade ujupõiehaigus on nakkushaigus, mida iseloomustavad spetsiifilised muutused ujupõies. Kaheksakümnendail aastail jõuti selgusele, et ujupõiehaiguse esmaseks tekitajaks on hoopiski parasitaarne algloom Myxosporidia klassist Sphaerospora renalis
Silmaava suurust ei saa muuta. Kuulmiselundid väliskõrvu ei ole. Sisekõrv on ühtlasi tasakaaluelund. Ovaalkotike, ümarkotike ja poolringkanalid. Kuulmekivid ehk otoliidid koosnevad lubiainest, nende gravitatsioonile reageerimine annb akalae signaali põhja ja pinna asukohast. Neid on 3 tt. Suurimat kasutatakse vanuse määramiseks. Külm võib häirida tasakaalorgani tegevust, nt forellil. Helivõnked antakse seiskõrva edasi kogu keha kaudu. Weberi aparaat karpkaladel aitab kaasa kuulmisele latika kudemine ja õngitsemine. Haistmiselundid kaks ninasõõret, ninaõõs ehk aistmiskotike. Haistmine on kaladel hästi arenenud, eriti näiteks angrjal. 10 Maitsmiselundid tundlike närvilõpmetega maitsmispungad paikevad suuõõnes, neelus, sögitorus kuid ka kõikjal mujal, sh kehapinnal. Kala tunneb toidu maitset isegi saba pinnaga ja pöörab ennast sinna poole
alusel. Põhilisteks parameetriteks on seejuures kala- mass, eksterjöör tervislik seisund. VALIK Valik kala massi alusel on selle tunnuse madala päritavuse ja ebastabiilsuse tõttu vähe efektiivne. Esimesel ja teisel aastal rekordsuurusega silma paistnud kalade juurdekasv võib hiljem olla tunduvalt väiksem kui keskmise massiga isendeil. Eksterjööri tunnuste osas peab valikuintensiivsus olema mõõdukas. Keskmisest palju kõrgema kehaga karpkaladel esinevad sagedamini selgroodefektid, suurema selgroolülide arvuga kaasneb aga väiksem vastupidavus hapnikudefitsiidile. SUGUKARI Tõuaretuse seisukohalt on karpkala suur viljakus tootjale pigem puuduseks. Sugukalade väikese arvuga kaasneks aga genofondi vaesumine ja suguluspaaritus e inbriiding. Seetõttu peetakse sugu karjas kalu tootmisvajadusest üle 10 korra enam. Emas- ja isaskalade optimaalne arvuline vahekord sugukarjas on 1 : 1. KASV Sugu karpkalad vajavad optimaalset tihedust
Kui selle aja jook sul peremeest ei leita, noored parasiidid hukkuvad. Kalale sattunud parasiidid tungivad aktiivselt epiteelkihi alla, kus nad toituvad ja kasvavad . Ihtüoftiiriuste paljunemiseks peetakse optimaalseks temperatuuriks 2526 °C. Olenevalt vee temperatuurist kestab parasiidi arengutsükkel tervikuna 45 kuni 2540 ja isegi rohkem päeva. Ihtüoftirioosi haigestuvad kalad igas vanuses, kuid kõige patogeensem on parasiit siiski noorkaladele. Eestis esinevad karpkaladel ihtüoftirioosi puhangud kevadtalvel talvitustiikides, forellimajandeis aga samasuvistel vikerforellidel suve perioodil. Kalad on rahutud, kogunevad tiigi sissevoolule ning püüavad end hõõruda veekogu põhjas. Ihtüoftiirius on kalale väga patogeenne ning tugeva invasiooni korral hukkuvad kalad igas eas. Parasiitide letaalne hulk sõltub kala massist ja mõõtmetest ning parasiidi arenguastmest. Kõige patogeensemad on täiskasvanud isendid
o. Kuulmiselundid väliskõrvu ei ole. Sisekõrv on ühtlasi tasakaaluelund. Ovaalkotike, p. ümarkotike ja poolringkanalid. Kuulmekivid ehk otoliidid koosnevad lubiainest, nende q. gravitatsioonile reageerimine annb akalae signaali põhja ja pinna asukohast. Neid on 3 tt. r. Suurimat kasutatakse vanuse määramiseks. Külm võib häirida tasakaalorgani tegevust, nt s. forellil. Helivõnked antakse seiskõrva edasi kogu keha kaudu. Weberi aparaat karpkaladel t. aitab kaasa kuulmisele latika kudemine ja õngitsemine. u. Haistmiselundid kaks ninasõõret, ninaõõs ehk aistmiskotike. Haistmine on kaladel hästi v. arenenud, eriti näiteks angrjal. w. Maitsmiselundid tundlike närvilõpmetega maitsmispungad paikevad suuõõnes, neelus, x. sögitorus kuid ka kõikjal mujal, sh kehapinnal. Kala tunneb toidu maitset isegi saba y. pinnaga ja pöörab ennast sinna poole
annaabi.ee 
