„arusaamise hetk“. Patsient Bob oli kaelaluumurruga neurokirurgilises osakonnas. Õde ütles: „Bob, ma lähen võtan kohvi ja karjun sinu eest.“.Või teine näide jutust „Puudutuse hetk”, kus oli selline olukord, et õde kuulas vanamemme muret ja pärast seda hoidis ta tema käsi. Näide jutust „Juuresoleku hetk“, kui ühel naisel suri isa, kuulis õde oma töötoast karjet. Õde hüppas oma toolilt üles ning lähenes talle. Samas õel polnud aimugi kes ta on kuid, aimas karjatuse põhjal, et midagi hirmast on juhtunud. Õde pani nutvale naisele käe ümber ja läks nuuksuva naisega peretuppa, haarates teel karbi pabertaskurätte. Õde istus naisest ümbert kinni hoides maha ja küsisin tema nime ning päris juhtunu kohta. Miks on „õendushetk” oluline? „Õendushetk“ on oluline selle poolest, et patsientidel on alati vaja õe abi. Alati pole vaja füüsilist abi. Teinekord on vaja hoopiski patsientil psühholoogilist tuge. Patsientidega on vaja suhelda ja
Oli järv ja kaldal maja, majas neitsi naerukaja, ( 1:335) kukub kodurahu kägu, kukku! Kukku! Keset rägu. (1:113) Kõik on nii süütu- kuigi õudselt juhtus...(1:373) Kas loobunud? Kas jahtunud ja loobunud ja südames sumedas sõõn? ( 1:112) Ei valu enam laialt lahti rullu, ei vaevad mürku pahurusse kiimaks. (1: 367) Nii tuli õhtu: katus pea peal, lamp põles hilju, lahti lehitseda, (1:120) kus päästan valla oma karjatuse? (1:323) Näib kui liblikatiibade virveid kõuepilvede mustavast tõest. (1:121) Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl käib heitlevat üles ja alla. (1:340) Sõda ei andnud rahu, sõjast lahti ei saa. (1: 121) Ning jälle mööda kalki kallast lähed. Tuul taga ajab tuult, kus sügis juba eos.(1:318) Ma akna avasin. Ei kedagi. Samm kellegi ei liigutanud seal liiva,( 1: 120) Raba poole tagurpidi, silmad sulet, suul
Näiteks helilooja eraldab akustilisest voost (mis hõlmab endas kogu maailma ja isegi vaikust) midagi, näiteks noote või veel midagi muud. Sama kehtib ka filosoofia puhul, ainult siin pole küsimus mitte kõlade, vaid kontseptide loomises. Filosoofiat ei saa määratleda mingisuguse tõe otsinguna, ja seda väga lihtsal põhjusel: nimelt, tõde sõltub alati kasutusel olevast kontseptide süsteemist. Deluze ütleb veel, et tema jaoks on vajadus kontseptide järgi justkui mingi karjatuse vajadus ja ühtlasi tähendab see seda, et on mida karjatada. Mina tõlgendaksin seda umbes niiviisi, et kui keegi tunneb, et sees on midagi, mis vaevab või midagi, mis tahab ,,välja pääseda", siis ta peab selle enda jaoks defineerima peab looma kontsepti. Näiteks võib inimesel ühel heal päeval pähe tulla kummaline mõte: miks ma just seda või teist asja hetkel elus teen? Siis tulebki tal luua
kuuekümne lambaga ja tal seisis ees kohtumine ühe tüdrukuga. Hommikul oli ta täpselt teadnud, mis teda mööda tuttavaid põlde rännates ees ootab. Aga nüüd päikeseloojangul, oli ta teises riigis, ta oli võõras võõral maal ja ta ei mõistnud keelt, mida seal räägiti. Ta polnud enam karjus ja tal ei olnud mitte kui midagi, isegi mitte raha, et tagasi minna ja kõike otsast alata. Vahel muutub kõik ühe põgusa karjatuse hetkel, enne kui inimene jõuab oma eluga ära harjuda. Edaspidi püüab poiss hoida seda vähestki, mis tal on, sest ta on liiga väike, et haara kogu maailm. ,, Ma olen nagu kõik teisedki: näen maailma sellisena, nagu ma tahan seda näha, mitte sellisena, nagu see on." Poiss jäi magama keset turuplatsi, ta ärkas selle peale, et keegi teda müksas. Ta jalutas aeglaselt väljakul ringi. Kaupmehed seadsid üles oma lette; poiss aitas seda teha ühel maiustustemüüjal
.. Pandaros, keda keegi ei märka, torkab pika noole oma võimsasse vibusse, sihib, tõmbab nööri sikku ja laseb selle siis lahti... Nool lendab pinisedes minema ja läbistaks kindlasti Menelaose südame, kui Athena välkkiirelt sekkudes seda kõrvale ei juhiks. Seepärast tabab nool Kreeka väejuhti külje sisse, tungib läbi turvistiku naastude, puurib augu nahast alusvöösse ja lõikub ihu pealispinda. Menelaos toob kuuldavale lühida karjatuse ja langeb põlvili, ning juba värvub maa verest punaseks. Kohe kostab kreeklaste leerist nördimus- ja raevuhüüdeid ning relvadega veheldes koonduvad nad ümber Menelaose: ,,Reetmine! Reetmine!" kõlavad hüüded; Agamemnon kummardub venna kohale, kes ikka veel maas lamab: ,,Kutsuge arst Machaon, tulgu ta kiiresti! Samal ajal valmistugem lahinguks! Troojalased veel maksavad selle eest! Ei, vennas," lisab ta, nähes, et Menelaos
600 tormas sealt joostes läbi ja sööstis trepile. Kuid trepi esimesel astmel kohtas ta lord Winterit, kes nähes teda kahvatuna, segasena, veriste käte ja näoga, haaras tal kõrist, hüüdes: «Seda ma arvasin, taipasin ainult minuti võrra liiga hilja. Oo, ma õnnetu, õnnetu!» Felton ei osutanud mingit vastupanu. Lord Winter andis Feltoni vahtide kätte, kes ta kuni edasiste korraldusteni viisid väikesele merepoolsele terrassile, ja sööstis ise Buckinghami kabinetti. Hertsogi karjatuse ja Patricki appihüüde peale tormas kabinetti mees, keda Felton oli kohanud vestibüülis. Ta leidis hertsogi diivanilt, krampi kiskunud käega haava kokku surumas. «La Porte, kas sa tuled tema juurest?» küsis hertsog hääbuva häälega. «Jah, Monseigneur,» vastas kuninganna Anna ustav vedikukandja, «aga nähtavasti liiga hilja.» «Tasem, La Porte, teid võidakse kuulda! Patrick, ärge laske kedagi tuppa. Oo, ma ei saagi teada, mis sõnumeid ta mulle saadab! Mu jumal, ma suren!»
«Mis ma teen? Ma olen võõras aias ja rikun võõrast vara!» Ta piilus kartlikult ringi» kuid siin oli kõik vagane, nii kodune, et kartus kohe kadus ja täielikule rahutundmusele maad andis. Neiu sammus edasi, sinnapoole, kus jahe metsviinapuu-lehestik puhkamisele kutsus. Kuid siin kadus ta julgus, ta jäi kohkunult seisma. Keegi noormees istus seal punutud pingil laua 53 ääres, toetas kõrget otsaesist peopesasse ja luges kirjutatud raamatut, mis ta ees lahti seisis. Emiilia kerge karjatuse peale tõstis meesterahvas pead ja kaks lahket, mõtterikast silma vaatasid tulijale vastu. «Lossipreili!» «Jaanus!» Noormees kargas püsti. Kohmetus, mis tema näost paistis, andis neiule julguse tagasi ja pani ta koguni naeratama. «Anna andeks, Jaanus,» ütles ta vanale sõbrale teretamiseks kätt vastu sirutades, «mina sattusin jahil 'hoopis kogemata siia. Me pole viiel aastal teineteist näinud, mõtle -- viiel aastal! Sul on nii võõras nägu . . . Miks sa enam lossi ei tulnud?»
annaabi.ee 
