Peateos "Carmen" Carmen pani donJosé enda pilli järgi tantsima. Samas Carmen tegi teiste meestega ka alatuid tempe. Näiteks pettis ühelt mehelt maja välja jms. DonJosé anus mitmeid korda Carmenit, et nad ära koliks kuhugile teise riiki ja alustaksid uut elu, vastasel juhul tapab ta Carmeni, kuid Carmen oli kolimisele kategooriliselt vastu. Kuna neiu ei vastanud don José korduvatele armastusavaldustele, pussitas mees tolle surnuks, ilma, et Carmen oleks karjatanud. "Carmenil" oli peale kirjandusliku väärtuse ka puhtdokumentaalne väärtus: see oli ülevaade Hispaania mustlaste kommetest, iseloomust ja keelest. Kasvatatud voltäärlikus vaimus, hindas Mérimée alati loogilist mõtlemist. Ta oli liialt skeptiline selleks, et lasta tunnetel üle ääre voolata. Tema jutustustes leiab paraja annuse irooniat ning musta huumoritki. Mérimée jutustused toetuvad täpsetele seikadele ning sisaldavad tihti tähelepanekuid keele või maa ajaloo kohta
mõjutas mingil määral ka vene Teaduste Akadeemia rajamist. Halastamatu podagra (äge liigesepõletik) tegi lõpu tema reisimistele ja aheldas ta Hannoveris tugitooli. See võis tekkida sellest, et ta sõi korrapäratult ja jõi ainult lahjendatud veini. Nüüd aga leppis ta üksnes piimaga. Ta tegeles hilisööni oma paberitega, jäi tugitooli, ärkas vara ja tegeles oma paberitega edasi. Üks jesuiit tõi talle "kindla ravimi". Leibniz jõi selle kiiresti ära ja oleks valu pärast peaaegu karjatanud. Ta suri arstimist mürgitatuna tunni aja pärast. Tema ainus pärija oli õepoeg pastor Leffler. Kui Leffler 16 000 taalrise pärandusega koju saabus, rõõmustas tema naine ootamatust rikastumisest nii, et sai ajurabanduse ja suri. Tema sündimise ajal oli 30ne aastane sõda lõpule jõudmas. Maa oli laastatud, linnad ja külad täielikult varemetes, inimesed tapetud, metsadesse põgenenud või taudidesse surnud
Hannoveris tugitooli. Juba varemgi oli ta söönud, kuidas juhtus, ning joonud vaid lahjendatud veini. Nüüd aga leppis lõunal üksnes piimaga. Õhtustas see-eest tugevalt ning uinus otse tugitoolis hilja, kaugelt üle kesköö. Ärkas vanainimeselikult vara, et istuda taas raamatute ja paberite taha. Mõnikord muutus valu jalgades lausa talumatuks. Üks jesuiit tõi talle ,,kindlat ravimit". Leibniz jõi selle kiiresti ära ja oleks valu pärast peaaegu karjatanud. Leibniz suri 14. detsembril 1716.a. kummalistel asjaoludel. Väide, et Leibniz olevat maetud peaaegu nagu kurjategija, kuigi seda kirjanduses sageli korratakse, ei ole usutav. Mõningat tähelepanu talle ikkagi osutati. Tema kirst oli kenasti kaunistatud, helistati kirikukelli, toimus matusetalitus, millest võtsid osa mõned sõbrad ja kaastöötajad, nagu tema isiklik sekretär Eckhart ja ainus pärija, õepoeg pastor Leffler
Kuid oli ka teine müüt. Küprosel elas kujur nimega PYGMALION, kes armus enda loodud marmorkujusse. Aphrodite, heldinud nii skulptuuri ilust kui ka noormehe tunnetest, elustas kuju ja Pygmalion võttis ta naiseks. Lugu Pygmalionist inspireeris G. B. Shaw'd6 samanimelise komöödia kirjutamisel. Hiljem komponeeris F. Loewe7 selle näidendi põhjal muusikali "Minu veetlev leedi". Tuntud on ka Aphrodite armulugu Troojamaa karjuse ANCHISESega. Noormees, karjatanud terve päeva Ida mäe jalamil lambaid, seadis end päikeseloojangul oma onni magama. Just sel hetkel nägi ta enda ees pimestavalt ilusat noort naist, kes anus kaitset teda jälitava Hermese eest. Ega noorukil muud üle jäänudki, kui daamile onnis peavarju pakkuda. Sellest ühendusest sündis AINEIAS (roomlaste Aeneas) üks Trooja sõja kangelastest. Aineiasel õnnestus põlevast Troojast põgeneda ja pika ekslemise järel Itaalia rannikul randuda
teisest põlatud, siis sepitseti tema vastu vandenõu võeti talt elu. 26. Jääb üle jutustada Maximinuse omadustest. Tema oli äärmiselt sõjakas meesterahvas; et sõdurid olid tüdinenud Alexandri lodevusest - temast oli juttu eespool -, siis tapsid nad tema ja valisid keisririigi etteotsa Maximinuse. Tema ei hoidnud seda kõrget ametikohta kaua, sest kaks asjaolu muutsid ta vihatuks ja põlatuks: esiteks oli ta põlastusväärset päritolu, sest oli karjatanud Traakias lambaid (see asjaolu oli kõikjal hästi teada ja madaldas kõigi silmis suuresti tema autoriteeti); teiseks oli ta kujundanud endast arvamuse kui väga julmast valitsejast, sest valitsemise alguses viivitas ta saabumisega Rooma, keiserliku residentsi valdusse ning saatis prefektide käe läbi korda arvukalt jõledusi ja metsikusi nii Roomas kui kõikjal mujalgi keisririigis. Nii et kui ta oli kogu maailma enda
Mäele ikooni kujuteldavasse asukohta ehitati kirik. 28. augustil hakati aga Vasknarva papi initsiivil iga aasta Kuremäel suurt usupüha pühitsema. Ikoonile olevat maalitud Jumalaema taevaminemise kujutis. ( Soop 1967 ) 33 UMBES 300 AASTAT TAGASI LISA 9 Umbes 300 aastat tagasi nägi ühel hommikul allika juures loomi karjatanud eesti karjane mäel seisvat üht kiirgavas valges rüüs naisterahvast. Kui karjane läks lähemale, nägemus kadus. Nii kordus see paar korda. Karjanekõneles sellest imelikust juhtumist õhtul kodus ning järgmisel hommikul mindi mäele juba mitmekesi. Naise kuju ilmutas end taas. Kolmandal päeval tuli imet vaatama veelgi rohkem inimesi ning nägemus kadus. Seejärel mindi mäele ning leiti paigast, kus naine oli end ilmutanud, Jumalaema kujutav ikoon. Parajasti läksid mööda
Praxiteleselt daam poseerimise eest raha ei võtnud, kuid suuremeelne skulptor lubanud tal valida ühe oma töödest, mis veel müümata. Phryne küsis kunstnikult, millist tööd ta ise enim hindab. Skulptor vastas kahemõtteliselt, et kõik tema tööd on surematud. Siis võttis naine appi kavaluse. Ühel päeval saatis ta kunstniku ateljeesse orja teatega, et mehe kodu põleb ja kohe-kohe jõuavad leegid ruumini, kus on varjul tema kunstiteosed. Praxiteles karjatanud: ,,Kui ,,Puhkav saatür" 5 hävib, olen laostunud!" Nii saigi kaval naine teada, millist tööd kunstnik ise kõige kõrgemalt hindab. Just selle teose originaali Phryne oma koju toimetaski. Praegu saame ,,Puhkavat saatürit" imetleda Kapitooliumi muuseumis Roomas. Loomulikult on tegu roomaaegse koopiaga. Praxiteles. Puhkav saatür. Kapitooliumi muuseum. Rooma. Knidose münt Praxitelese teose kontuuridega. Praxiteles. Knidose Aphrodite torso. Louvre, Pariis.
Ma nägin su jalga, jalga, mille eest ma oleksin andnud kõik, et seda ainult kordki suudelda ja siis surra, seda jalga, mille all ma ülima joovastusega oleksin lasknud oma pea puruks muljuda, nägin, kuidas see jalake pigistati sinna hirmsasse saapasse, milles elava inimese liikmed veristeks tompudeks muudetakse. Oh mind õnnetut! Kui ma seda kõike pealt vaatasin, oli mul sutaani all puss, millega ma oma rinda veristasin. Kui sa karjatasid, torkasin ma selle oma ihusse, oleksid sa veel karjatanud, oleksin ma ta oma südameni torganud! Vaata siia! Küllap on siin veel praegugi verine.» 1 8 7 Ta avas sutaani. Tõepoolest, ta rinda olid nagu tiigri küüned rebinud, küljel aga paistis suur, veel verine haav. Vang taganes õudusest. «Oh tütarlaps!» ütles preester. «Halasta minu peale! Sa arvad enese õnnetu olevat: kuid paraku, sa ei teagi, mis on õnnetus. Oh! Armastada naist! Olla seejuures preester! Olla vihatud
annaabi.ee 
