suurim. Rahvaarv on 85 082 (2012. aasta juuli hinnang). Andorra Vürstiriik rajati 8. septembril 1278. aastal. Asendi tõttu valitseb Andorras suhteliselt jahe mäestikukliima. Jaanuari keskmine temperatuur on -7 °C. Suvel ulatub temperatuur +26 kraadini. Kõrgete kaljumägedega ümbritsetud kõrgorgude tõttu on Andorras niisked ja jahedad suved ning mahedad talved. Rohkem kui kolmandik Andorrast on metsapiirist kõrgemal. Madalamates osades vahelduvad enamasti männimetsad aasade ja karjamaadega. Kõrgemal on tamme- ja piiniametsade vöönd. Varjus kasvavad nulud. Ülalpool metsapiiri on alpiinsed mägikarjamaad. Loomastik on põhiliselt samasugune nagu Kesk-Euroopas: seal elavad siilid, mutid, oravad, paljud linnud, rebased, kärplased, metssead ja jänesed, kellele peetakse ka jahti. Ojakallastel võib kohata muti sugulast pürenee piisammutti ehk pürenee desmanit, kes käib selges vees toitu otsimas. Kõrgemal leidub mägikitsi, ümisejaid ja metsiseid, samuti kaljukotkaid,
soobel. Loomastik Metsamajandamine Loomulikult on metsavööndis oluliseks tööstusharuks ka puidu varumine ja töötlemine. Okasmetsade puit on tähtsaks tooraineks tselluloosi- ja paberitööstusele. Puit on vajalik materjal nii ehituses kui ka mööblitööstuses. Inimtegevuse tulemus Praeguseks on suur osa Ameerika parasvööndi metsadest maha raiutud ning endised viljakad metsaalad on asendunud põllu- ja karjamaadega. Metsavööndi, eriti sega- ja lehtmetsavööndi kliimatingimused sobivad hästi paljude teraviljade (nisu, rukis, kaer, oder jt), kartuli ning mitmete köögiviljade (kapsas, porgand, kaalikas jt) ning lina kasvatamiseks. Probleemid Metsade vähenemine, põllumaa saamiseks. Taime ja loomaliikide vähenemine Metsad pakuvad inimesele, kuid eelkõige loomadele varju, toitu, ning värskendavat
Pakri poolsaare saatus on eriline, sest traditsiooniline maakasutus katkestati siin üle poole sajandi tagasi : hävisid külad ja hooned, kadusid põllumaad. Asemele kerkisid sõjalise otstarbega ehitised. Pakri maastikuline eripära seisneb aluspõhja reljeefist ja õhukesest pinnakattest. Aluspõhja lubjakive katavad õhukesed huumusrikkad loomullad – rendsiinad. Looduslikult kasvasid siin kunagi lootammikud ja salukuusikud. Sajandite vältel asendusid need põllu-,heina – ja karjamaadega. Kujunesid puisniidud ja looniidud. Praegu on suurimad alad looniitude all, eriti paekalda lähedal. Metsadest on levinud salu – ja loometsad, aga ka pohla – ja mustika - männikud. Loometsades kasvad palju orhideelisi – kärbesõis (Ophrys insectifera) ja balti sõrmkäpp (Daactylorhiza baltica). Loometsade omapäraks on hästi rikkalikult kasvav laialeheline neiuvaip (Epipactis helleborine). Pakri poolsaare neemest kuni Kersaluni saab uudistada pangametsa, kus puurindes kasvab hall
väiksemad ojad ning tihe kraavidevõrgustik. Kärdla rannaniitude ja metsade ala hõlmab Kärdla põhjaosas asuvat rannariba linna läänepiirist kuni Nuutri jõeni. Piki mereäärt laiuvad veel hiljuti karjatatud, kohati 7 üleujutatavad rannaniidud, mis merest kaugemal lähevad üle nõmme- ja palumetsadeks. Tegemist on linnaelanike traditsiooniliste karjamaadega, kuid tänaseks on linnas loomapidamine praktiliselt lakanud. Linnaelanike jaoks on ala toiminud ka väärtusliku puhkealana, mida kasutatakse nii supelrannana kui jalutamis- ning marja- ja seenemetsana. Rannaniitude hoogne võsastumine takistab ala kasutust. PÜHALEPA VALLAS asub 13 väärtuslikku maastikku. Nendest tähtsaimad on Paluküla, Kuri-Hellamaa-Hagaste rannikumaastik, Kagu-Hiiumaa laiud. Paluküla ala puhul on
Kelti põllud - esiajalooline põllusüsteem, milles põllulapid on (peaaegu) täielikult ümbritsetud madalate liivast, kividest või neist mõlemast koosnevate vallidega. Hakkasid levima hilispronksiajal ja jäeti maha rooma rauaaja keskel. Keldi põlde võidi harida erineval moel. Sageli jäeti põld peale paariaastast kasutamist 10-20 a seisma, siis põletati vahepeal kasvanud võsa maha ja külvati uuesti. Põlde võidi kasutada ka vaheldumisi karjamaadega või väetada laudast kogutud sõnnikuga. Põllupeenarde asukoht fikseeriti enne nende rajamise algust. Vahel tähistati need alguses kivireaga või kividega äärtes. Sinna visati põldudelt koristatud kive, juurikaid, umbrohtu jne, millele kündmise käigus lisandus ka mulda põldudelt. Balti põllud - Valter Langi arvates võib kelti põldudest eristada nn balti põllusüsteemi, mida on teada vaid Eestis (näiteks Saha-Lool) ja Ojamaal
väheviljakaks ning asustus nihkus paksematele rähkmuldadele. Keldi põllusüsteemid katavad vahel sadu hektareid, kuid pole enamasti rajatud korraga. Põllusüsteemi eri osad olid ka eri aegadel kasutuses ning osa maad oli alati kesa all. Keldi põlde võidi harida erineval moel. Sageli jäeti põld peale paariaastast kasutamist 10-20 a seisma, siis põletati vahepeal kasvanud võsa maha ja külvati uuesti. Põlde võidi kasutati ka vaheldumisi karjamaadega või väetada laudast kogutud sõnnikuga. Põllupeenarde asukoht fikseeriti enne nende rajamise algust. Vahel tähistati need alguses kivireaga või kividega äärtes. Sinna visati põldudelt koristatud kive, juurikaid, umbrohtu jne, millele kündmise käigus lisandus ka mulda põldudelt. Omaette põllusüsteemiks on põllukivihunnikute väljad
vabariigi. Vaali jõe taha tekkis neli vabariiki, mis ühinesid 1860. a ja neist kujunes välja Lõuna-Aafrika Vabariik ehk Transvaal. Viimast nime kasutas eelkõige Suurbritannia. Oranje Vaba Riik tekkis 1854. a . Juba 1852. a oli Suurbritannia neid väikeseid riike tunnustanud. Järgnevasse 20 aastasse jääb nende riikide rahulik areng. 1850.-70. aastatel keskendus brittide tähelepanu bantudele, kellega peeti endiselt Kafri sõdu. Inglased hakkasid üha enam tundma huvi viljakate karjamaadega Basutolandi vastu, mis huvitas ka buure, aga mille üle suutsid kontrolli saavutada ikkagi britid. 1870. a tekkib neil huvi aga zulu riikide, aga ka buuri riikide vastu. Esimesed kaotavad enda iseseisvuse 1879. aastaks, kuigi sõjas on nad varustatud üpris korralike tulirelvadega. Nad käisid ka Kapi koloonias tööl ja saadud raha eest ostsid püsse. Britid aksepteerisid seda, et zulud tekitasid probleeme ka buuridele
annaabi.ee 
