et on segunenud historismi ja juugendstiili elemendid. Lisaks peahoonele, mille katus on Baieri Alpide musta kiltkividega kaetud, on mõisahoovis ka mitmeid kõrvalhooneid. Enamik neist on valmistatud maakivist ning kaunistatud punaste tellistega. Peahoone sisekujundus ei ole ka kindlas stiilis. Seda saab rühmitada inglise juugendist neoklassitsismini. Mõisa kõrval on 19.sajandil kujundatud park. Kõrvalhooned moodustavad kaks osa. Need on ringmüüriga piiratud karjalautade ja tallide kompleks ning viinavabrik koos viinakeldri ja muude lähemate hoonetega. Ringmüüriga piiratud majanduskompleksi kuuluvad valitsejamaja, sõidutall-tõllakuur, karjalaut, sealaut, tööhobuste tall, vankrikuur, puutöökoda, sepikoda, väravaehitised ja baroksete sepistega kellatorn. Praegusel ajaks on Mooste vald omandanud enamiku Mooste mõisa kõrvalhoonetest. Tänu sellele leiavad ka kõrvahooned järjest rohkem kasutust
Talluse keskosas esineb arvukalt väikesi kollaseid kettakujulisi viljakehi. Harilik seinakorp on väga taluv nii substraadi kui ka õhu saastatuse suhtes, olles vastupidav nii õhu happelisele kui ka tolmusaastele. Seetõttu võime harilikku seinakorpa leida kõige mitmekesisematelt substraatidelt ja kasvukohtadest: leht- ja okaspuude tüvelt ja okstelt linnades, taluõuedes, 14 maanteede ja karjalautade ümbrusest; rannakaljudelt eriti aga lindude ,,istumiskividelt", mida on lämmastikurikkalt väetatud; inimtekkelistelt substraatidelt betoonpostidelt, eterniitkatustelt, majaseintelt. [5] 4.2.3. Peen narmassamblik · Talluse pikkus: kuni 30 cm · Viljakehad: esinevad väga harva · Substraat: okas- ja lehtpuude koorel, puidul, harva kividel · Mõned liigid on väga tavalised kõikjal Eestis.
Viimane ehitati 19. sajandil kahekorruseliseks ja lääneosa otsa ehitati veel üks tiib. Kui mõisahoonet 18. sajandis teisel poolel rajama hakati, ehitati peale härrastemaja ka puidust valitsejamaja, ait, 2 rehehoonet, õlleköök, saun. Samuti sepikoda, hobusetallid, viinavabrik ja nuumhärgade tallid. Kõigist neist on tänapäeval järele jäänud vaid müürijäänused. 20. sajandi alguseks oli mõisa kõrval- ja abihoonete arv 30. Säilinud on tuulik, aidahoone, jääkelder, karjalautade kompleks. Osaliselt on säilinud kuivatihoone. Ehitusmaterjaliks oli kasutatud tahumata maa- ja paekivi, seinad krohviti. 20. sajandi algul rajatud lehmalauda ja viljakuivati ehitamisel kasutati lõhutud maakivi, ukse- ja aknaavad kanditi punase telliskiviga. [1] Pilt nr. 1 1910 mõisahoone http://kukrusemois.ee/meist/ 1.2 Von Tollid 1841.aastal sai Kukruse mõisa omanikuks ajaloohuviline sõjaväelane polkovnik
viis ikkagi Hirmu-Juhan Illimari terve tee ise koju. Illimar sai vaid näiliselt ise oma elu korraldada, kuid tegelikult tegid seda tema eest ema, isa, tädi Liisa ja ilm. Oma kamasse ei saanudki ta kanda, sest ema ütles, et need peavad kuivi ilmu ootama. Kamasse võis ta kanda ainult pühapäeviti ja paar tundi, et kamassid jalaga harjuksid ja vastupidi. Muul ajal kandis ta säärikuid, sest nendega sai ta nautida kõike juhuslikku. Kord käis ta karjalautade juures, kus isa ka vahel töötas ning kord käis ta viinavabriku masinaruumis meeste juttu kuulamas. Ta käis seal kuhu jalad viisid. Järgnevad päevad olid üldraamidelt ikka samasugused: hommikul ärkamine, lõunasöök ja õhtul magama minek. Kangaspuud olid jälle tuppa toodud ning nüüd lõi tädi Liisa vaipu. Ka Illimar oli abis ning aitas tädil värve valida. Ühel päeval saabus Piiskop oma kalakotiga ning Illimar imestas, kuidas ta talvel kala püüda saab
edelanurk. Kõrvalehituste asupaika tähistavad vaatel ainult rusuhunnikud. Kuid 1827. Aastal on Edise linnuse vare Eesti ajalooarhiivis säilinud C.Faehlmanni joonise järgi juba halvemas olukorras. Võib arvata, et linnuse varemetest hangiti kive mõisa hoonete ehitamiseks. E.Tensmanni poolt 1931. aastal kogutud Jõhvi kihelkonna ajaloolise pärimuse järgi olla osa endise linnuse müüre lõhutud mõisa karjalautade ehitamisel. Siis olla ka leitud müüri lähedalt maapinnas umbes inimese pea suurune kivikuul, mis saadeti kuhugi Peterburgi muuseumi. Veel pärast Teist maailmasõda oli selgesti eraldatav kindluse 4-korruseline väravatorn, mille nurgas võisi nähta keskaegse küttesüsteemi soojakanalit. Isegi seinapindu kattev krohvikiht oli seespool osaliselt alles. Tornitaolise ehituse vare lammutati U.Hermanni teatel pärast Teist maailmasõda kohalike elanike poolt.
alevites nad ka väikeseks tööstuslinnaks ümber kujundada; selleks omavad lootusi näiteks Otepää või Kadrina. Polüfunktsionaalseid linnu on meil niigi piisavalt, selliseks on arenenud vahest Põlva, kuid vaevalt mõni alev enam seda teed areneb. Veel madalamat taset Eesti asulate hulgas kujutavad endast alevikud mõnesajalise elanike arvuga. Tüüpilised alevikud on majandikeskused-uusmõisad oma mitmekorruseliste kortermajadega, kus elasid majandiametnikud, suurte karjalautade ja töökodadega, mis nüüd tihti tühjad seisavad ja lagunevad. Alevikud olid see maa-asulate liik, kus elas arvestataval hulgal ka tulnukrahvastikku. Selliseid leidub kõikjal Eestis, näiteks olgu Iisaku, Tõstamaa, Salme, Paistu, Kambja, Misso. Taasiseseisvunud Eestis on alevikud tegelikult ülearused ja põlisrahvastiku linnastumine lõpetatakse tõenäoliselt just nende arvel. Tüüpilised Eesti maa-asulad on üksiktalud ja külad. Sisulist vahet neil ei ole, külad on ju vaid
annaabi.ee 
