võõrliik. Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonn viibib peamiselt vees, ta püüab toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nad on väga ettevaatlikud loomad. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena.
Väike karihiir Väike-karihiir on meil esinevatest karihiirtest väikseim. Tüvepikkus on tal 4,5...6 cm ja kaalub 3...5 grammi. Välimus on tal karihiirtele iseloomulik: pikk saba, pikk ja kitsas ning ninaosas teravnenud kolju. Karvastiku värvus on tumepruun. Väike-karihiir on levinud väga laial maa-alal Euraasias Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini. Eestis on ta levinud paiguti, olles kõikjal vähearvukas. Elab ta metsades, niitudel ja soodes. Elupaigaks on talle enda valmistatud või
Järvekonn veedab kogu elu veekogus või selle vahetus läheduses (kaldataimestikus). Eelistab suuremaid taimestikurohkeid järvesid ja jõekääre. On aktiivsed nii öösel kui päeval. Talvel on talveunes veekogu põhjamudas, kallaste all või veetaimede vahel. Kullesed on päevase eluviisiga. Toitumine Toitub peamiselt putukatest (mardikatest, kiletiivalistest, kahetiivalistest) vähilaadsetest selgroogsetest kalamaimudest konnakullestest karihiirtest ja linnupoegadest. Kullesed toituvad üherakulistest räni- ja rohevetikatest. Sigimine Koevad kevadel, kuni kuu aega pärast ärkamist, kui veetemperatuur on tõusnud 15...18 °C-ni. Kui veetemperatuur langeb alla 14 °C, siis kudemine katkeb. Emasloom koeb munad ühe kämbuna või 3...10 portsjonina 5...10 cm sügavusse vette. Kudemisel on muna läbimõõt 1,5...2 mm, hiljem 7...8 mm, üks emasloom koeb kokku kuni 3000 muna. Areng
LOOMASTIK Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas. Pesitseda ja varjuda on tihedas hämaras metsas lihtne, kuid toitu leidub napilt. Okasmetsade taimtoidulised loomad saavad söönuks okastest, seemnetest või puukoorest. Raiesmikel ja lagendikel on elamistingimused paremad. Iseloomulikumad asukad on paksu karvkattega kiskjad (pruunkaru, hunt), kes jahivad suuri ja väikesi taimetoidulisi imetajaid. Metsas elab erineva suurusega röövloomi, alates karihiirtest ja lõpetades ilvestega. Veekogude ääres elavad koprad, kes langetavad suuri puid, paisutavad jõgesid ja muudavad ühtlasi suurte maaalade veereziimi. Talviti on röövloomadel raske saaki leida, sest taimtoidulised loomad elavad siis üksi või väikestes rühmades. LOOMASTIK Olulisel kohal on ka siin veel rändlinnud ja loomad. Kevadel, kui voolama hakkavad sulaveed, alustavad paljunemist putukad lindude pidulaud on kaetud. Sel ajal on
Järvekonna elu on tihedalt seotud veega. Seal veedab ta kogu oma elu, väljudes kaugemale maismaale vaid niiskete ja soojade ilmadega. Elupaikadeks on järvekonnadele suuremad taimestikurikkad järved või vaiksed jõekäärud. Ehkki järvekonn viibib peamiselt vees, püüab ta toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nimelt on tegu väga ettevaatliku loomaga, kes volksab vee alla peitu juba kaugelt inimese samme kuuldes. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist
läheduses (kaldataimestikus), eelistab suuremaid taimestikurohkeid järvesid ja jõekääre. On aktiivsed nii öösel kui päeval. Talvel on talveunes veekogu põhjamudas, kallaste all või veetaimede vahel. Kullesed on päevase eluviisiga. · Toitumine Toitub peamiselt putukatest (mardikatest, kiletiivalistest, kahetiivalistest) ja vähilaadsetest, ka selgroogsetest - kalamaimudest, konnakullestest ja -poegadest, karihiirtest ja linnupoegadest. Järvekonn Rana ridibunda Pallas · Sigimine Koevad kevadel, kuni kuu aega pärast ärkamist, kui veetemperatuur on tõusnud 15...18 °C-ni. Kui veetemperatuur langeb alla 14 °C, siis kudemine katkeb. Emasloom koeb munad ühe kämbuna või 3...10 portsjonina 5...10 cm sügavusse vette. Kudemisel on muna läbimõõt 1,5...2 mm, hiljem 7...8 mm, üks emasloom koeb kokku kuni 3000 muna. · Areng
annaabi.ee 
