viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse. Ilmse teadlikkusega lubatakse mõnel määral värssi tehnilisi konarusi, mis markeerivad siirast ja ilmutuslikku kõnet, ning keelendeid, mis ühendavad Karevat ka arbujate-eelse eesti luulega, näiteks J. Liivi ja E. Ennoga. Kasutatud kirjandus: M. Kalda. Eesti kirjanduse ajalugu. Kirjastus Eesti Raamat, 1991, lk 629-634 Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker. Eesti kirjanduslugu. Kirjastus Koolipri, 2001, lk 551-554
"Vari ja viiv" (1986) "Deka" (2008) "Maailma asemel" (1991) "Armuaeg" (valikkogu, 1991) "Hingring" (1997) Tunnustused Vabariigi kultuuripreemia luulekogu "Maailma asemel" eest 1991. aastal Juhan Liivi luuleauhind 1991. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärk 2001 Eduard Vilde preemia "Mandragora" eest 2002. aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemia luulekogu "Aja kuju" eest 2006 Doris Karevat enim mõjutanud kirjakoht Swinburne "The Gardens of Prosepine" Too much love of living, from hope and fear set free, and thank, with brief thanksgiving, whatever gods may be, that no life lives forever, that dead men rise up never, that even the weariest river winds somewhere safe to sea... http://arhiiv.err.ee/vaata/viker http://arhiiv.err.ee/vaata/vaike Arvamus DK luulest
meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse. Ilmse teadlikkusega lubatakse mõnel määral värssi tehnilisi konarlusi, mis markeerivad siirast 5 ja ilmutuslikku kõnet, ning keelendeid, mis ühendavad Karevat ja arbujate – eelse eesti luulega, näiteks J.Liivi ja E.Ennoga. Ligilähedasi “vanaaegse” luule märke oli samal ajal teistegi luuletajate loomingus, Kareval on see poolus aga väga sujuvalt ühendatud taidurliku keeletööga. Üldisemas mõttes peegeldab see vanema ja uuema traditsiooni ühendus sümbioosi romantilise ja sümbolistliku alge vahel – reeglina jääb valitsevaks viimane. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas
Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse. Ilmse teadlikkusega lubatakse mõnel määral värssi tehnilisi konarlusi, mis markeerivad siirast ja ilmutuslikku kõnet, ning keelendeid, mis ühendavad Karevat ja arbujate eelse eesti luulega, näiteks J.Liivi ja E.Ennoga. Ligilähedasi "vanaaegse" luule märke oli samal ajal teistegi luuletajate loomingus, Kareval on see poolus aga väga sujuvalt ühendatud taidurliku keeletööga. Üldisemas mõttes peegeldab see vanema ja uuema traditsiooni ühendus sümbioosi romantilise ja sümbolistliku alge vahel reeglina jääb valitsevaks viimane. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka
Janek Kraavi Luule muutmine või uued joone nõukogude eesti luules, hakkavad ilmuma juba 80ndatel. Aga ka nt Jüri Üdi on see, kes juba70ndatel rollimängu mängib ja trikke autori positsiooniga teeb. Siiski mõeldes nende autorite peale, kes alustavad 80ndatel ja toovad uut hingamist eesti luulesse, siis võiks nimetada Doris Karevat, Ene Mihkelsoni, kuid 90ndate seisukohalt on olulised Priidu Beer ja Indrek Hirv. Need on autorid, kelle esikkogus ilmuvad 1986 aastal ja nendes kogudes on märgata juba teistsugune maneer, mõttelaad, sõnavara. Nõukogude luule kirjutamist mõjutavad kirjanduslikud ja ka poliitilised ja riiklikud instantsid nagu tsensuur. Aga ikkagi kirjutatakse ka nõukogude situatsioonis hoopis teistsugust luulet, mida võime nimetada põrandaaluseks luueks, mida ei avaldata ajakirjades ega mujal. See
on taustaautor, keda Kareva on tõlkinud. Tõlkinud ka Emily Dickinsoni luulet, teistmoodi klassika: servapealsem, hämaram ja intiimsem avaldus, mis suubub müstilisse kirjandusse. Müstilist kirjandust kogunb juurde, kellega on Kareval kokkupuudet. Kareva loomingus kuidagimoodi poolused saavad kokku: põhihoiak suur ja klassikaline, aga olemas väiksus, intiimsus. Müstilise luule traditsiooniga annab Karevat siduda, võib rääkida mingitest religioossetest otsingutest 80ndatel. Selge, et 80ndate luules, või NL luules ei saa see religioosne kiht otse välja tulla. Suhteliselt peidetud. Kui öelda, et religioosne luule, siis see on liiga piirav. Kõrguses on midagi, mida aimame, aga me ei saa seda kätte. 80ndatest peale rõhutada, et on olemas teatav ilu kummardus: luule on midagi ilusat ja midagi sellist, mis suurt ilu peegeldab. Igihaljad väärtused nagu armastuse ilu on rõhutatud luules
annaabi.ee 
