Tekke ja ehituse järgi jagatakse leetmullad primaarseks (põline huumushorisondita metsamuld), huumuslikuks (profiilis järgneb metsakõdule õhuke A-horisont) ja sekundaarseks (primaarse leetmulla ülesharimise või raiestike rohukamaraga kattumise järel uuesti metsakasvanud ala muld, mille profiilis on endise ja uue E-horisondi vahel A-horisont). Leetmuld Kõige rohkem esineb leetmuldi Lõuna-Eestis. Leetjad mullad Mitmesuguse karbonaatsusega moreenidel saviosakeste ümberpaigutumisel tekkinud mullad; savist vaesunud heledale E-horisondile järgneb tumepruun või ruske savirikas B-horisont. Leetjad mullad on neutraalsed või happelised vaid profiili ülaosas, nad on alustega küllastunud, huumusesisaldusega 2,54%, huumus on täiuslik ja aktiivne. Eesti parimaid põllu- ja metsamullad. Leostunud mullad Karbonaatsel lähtekivimil kujunenud muld. Huumushorisondi A all asub savistunud B-horisont
3. Go: 0/25-30. – Kõduhorisont puudub, huumushorisont haritaval maal 25-30cm. Kivisuse aste: Kivisuse aste II tähendab, et kivide maht m³/ha kohta on 5-20 kivi. Pindala, ha: Pindala näitab, kui suur on antud põllumassiivil erinevate mullatüüpide pindalad hektarites. Osatähtsus, %: Osatähtsus analüüsib, kui mitu protsenti on mõõdetud erinevate muldade kogu, märgitud maatüki ulatuses. Põllul esinevate muldade iseloomustus Leetjas muld on mitmesuguse karbonaatsusega moreenidel saviosakeste ümberpaigutumisel tekkinud muld. Savist vaesunud heledale Ew-horisondile järgneb tumepruun või ruske savirikas Bt- või Bwt-horisont. Leetjas muld on neutraalne või happeline üksnes profiili ülaosas, ta on alustega küllastunud, hea veehoide (kuni 200 mm) ja produktsioonivõimega (kuni 20 t/ha), huumusesisaldusega 2,5–4%, huumus on täiuslik ja aktiivne. Leetjas- ja leostunud muld on üks Eesti parimaid põllu- ja metsamuldi, kuigi need on head põllul siis
3.3 Leetjate muldade bioloogiline aktiivsus Leetjate muldade mullaelustiku tegevusest ja juurestikust hõlvatud kith on suhteliselt tüse tänu mulla strukutuursusest tingitud heale õhustatusele ning rikkalikust peenesisaldusest tingitud optimaalsele vegetatsiooniperioodi stabiilsete niiskusoludele. Samal ajal on leetjate muldade bioloogist aktiivstust piiravaks teguriks mõõdukas happesus, mis pärsib bakteriaalset lagunemist. Seoses leetjate muldade lähtekivimite karbonaatsusega on nendel moodustunud mulda sattuv varis aga tuha-ja kaltsiumirikas, mis soodustab selle intensiivset muundumist ja soodsat humifikatsiooni kulgu [2 lk 33]. 3.4 Leetjate muldade füüsikalised omadused Lõimise järgi on leettjad mullad domineerivalt liivsavid, kuid esineb ka saviliivasid ning saviliivasid liivsavidel. Ibe- ja füüsikalise savi sisalduselt on leetjate muldade profiil vertikaalselt diferentseerunud. Suurim on ibe- ja füüsikalise savi sisaldus Bt-horisondi ülemises osas
leedemullad. B) Nõva- ulatub sisemaale, karbonaatne materjal jääb alla, mis on kaetud kruusade või viirsavidega. Mullad paremad kui a, sest põhjavesi on lubjarikas. VIII Kagu-Eesti erodeeritud muldade valdkond- haarab enda alla 5% Eestimaast. Haanja, Otepää, Karula kõrgustik. Geoloogiline aluspõhi karbonaadivaene materjal, Kagu-osas tuleb ülemdevoni lubjakivid aluspõhjaks. Lähtekivimid mitmesuguse karbonaatsusega. Suured kallakud ja põllumajanduslik kasutus laugematel aladel. Põllumaa osatähtsus suur, 35-39%. Asustatus tihe. Suurim probleem erosioon. Mullad kirjud, erodeeritud aladel väga madala viljakusega, deluviaalsetel aladel boniteet 5-7 klass. Deluviaalseid muldi on vaid väga kitsaste ribadena. Erodeeritud leostunud ja leetunud mullad ja deluviaalsed mullad. A)Otepää-Karula-pinnavormid väiksemad, järsakud väga järsud. B)Haanja-suuremad pinnavormid aga laugemad
Savirikkad sügavamad kihid muutuvad vettpidavaks ja mulla ajutiselt või alaliselt märjaks muld on savistunud g) gleistumine- leiab aset veerikkas ja hapniku vaeses keskkonnas, kus mikroorganismid oma elutegevusega muudavad Fe2O3 liikuvaks FeO ks. FeO ühineb savi mineraalidega ja mulda tekkivad hallikad, sinakad või glei osad. Gleist tekib mulda vettpidav ja õhu liikumist takistav mulla kiht. 4)Kamar- karbonaatmullad Kamar-karbonaatmullad on kõrge karbonaatsusega, muldade areng vältab veel pinnakihtide karbonaatidest leostumise staadiumis. Alltüübid. a) huumuskarbonaadid e. rendsiina kujunevad välja kamardumis protsessina, Põhja ja Lääne Eesti aladel, kus pindmise huumuskihi paksus võib olla mõni cm-20cm, selle all lubjakivi või dolomiit. Looduses kadakakarjamaad. Huumus 4-8%, pH 5,5-8, N0,2- 0,3%, P ja K üle 10 mg/100g mullas. Need mullad on parandamatud, kasutatakse looduslike karjamaadena.
Kultiveerida võib sangleppa, 2500-3000 tk ha-le, kuivendatud aladele ka Ku 3000 tk ha-le, Ks 3000 tk ha-le ja Sa, 2000 tk ha-le. Kasvukohatüüp on laialt levinud, Edela-Eestis, samuti Ida-Eestis - 9,2% riigimetsadest, kogu vabariigi metsamaast aga 14, 9 %. Tarna-angervaksa alltüüp (tr-an) Väärib omaette käsitlemist, kuivõrd see levib kaheosalise lähtekivimiga muldadel, kus erineva karbonaatsusega raske lõimisega (liivsavi) settematerjal või moreen on kaetud 30 kuni 60 cm (100 cm) tüseduse liivaga. Muldadest on valitsevad leostunud (GO), küllastunud (G(O)) ja leetjad (GI) gleimullad. Organogeenne horisont koos A1 horisondiga ei ulatu tüseduselt üle 30 cm . Pinnas on periooditi märg, kevadeti üleujutatud, suvel põhjavesi sügavamal kui 1 m. Puistutest on tüüpilised kaasikud ja sanglepikud, kuivendatud kohtades ka kuusikud. Boniteet ulatub kuni III-ni
annaabi.ee 
