Aja jooksul moodustasid need faktid kohutava poliitilise relva, mis hiljem andis Hitleril võimaluse õigustada saksa rahva ees igat Versailles' rahulepingu rikkumist ja vägivallategu. Oli loodud ideaalne pinnas sakslaste rahvustunnetel baseeruva ideoloogia sünniks ja Hitleri võimuletulekuks. Enamuk saksa rahvast oli aga veendunud, et tegelikult ei kaotanud Saksamaa 1918. aastal sõda, sest Entente' väed Saksamaad ju ei okupeerinud. Niisugusel arvamusel oli ka I maailmasõja ajal kapralina Saksamaa armees teeninud Adolf Hitler. Nagu paljud Saksamaal, oli ka Hitler seisukohal, et tema kodumaad "tabas noalöök selga", mida ei saanud niisama jätta.. Versailles' rahulepingu mitmed sätted osutusid väga karmiks. Nii ei olnud sõjas laostatud Saksamaa võimeline maksma reparatsioone. Kõigele lisaks tundus äärmiselt ebaõiglasena ka see asjaolu, et kogu vastutus I maailmasõja puhkemise pärast pandi saksa rahvale. Tõepoolest - kuidas sai süüdistada selles vaid sakslasi
Ta jäi istuma, ei teinud ära korduseksameid ja lahkus koolist 16-aastasena 1905. aasta sügisel, kooli lõpetamata. Hitler nimetas seda hiljem "õppimisstreigiks" isa nõudmiste vastu, kes soovis, et pojast saaks ametnik nagu ta ise. Hitler aga soovis saada kunstimaalijaks. Ta oli kogu elu andeks maalikunstnik, kelle anne eelkõige arhitektuuris välja paistis. Hitler oli peaaegu kogu Esimese maailmasõja vältel kapralina 16. Kuninglikus Baieri reserv-jalaväerügemendis ,,List" (komandör Julius Listi nime järgi) luureüksuses läänerindel teenistuses. Ta astus vabatahtlikuna Baieri armeesse ja pälvis juba sama aasta detsembris teise klassi Raudristi. Hitler sai 1916. aasta oktoobris Põhja-Prantsusmaal haavata. Ta saadeti Beelitzi laatsaretti, mis näis talle ,,oma valgete voodite ja hoolitsevate õdedega väga ebareaalsena." 1917. aasta märtsi alguses läks ta taas rindele. Aastal 1918 autasustati teda
("Pariisi ja Londoni heidikud", 1933). Hiljem töötas ta ühes raamatukaupluses ja lähenes töölisliikumisele ("Tee Wigani kaile", 1937). 18. juulil 1936 puhkes Hispaania kodusõda. 15. detsembril 1936 sõitis Orwell umbes 25- liikmelise brittide rühma kooseisus Katalooniasse ning astus 30. detsembril Barcelonas trotskistliku P. O. U. M.-i antifasistlikusse miilitsasse. Jaanuari algul 1937 saadeti Orwell Alcubierresse rindele; kuu lõpul viidi kapralina üle Aragóni rindele Inglismaalt saabunud Sõltumatu Tööerakonna väekontingenti, mis teenis P. O. U. M.-i miilitsavägede koosseisus. Aprillis läks Orwell Barcelonasse ja tahtis Madriidi rindele pääsemiseks astuda internatsionaalsesse brigaadi, aga stalinistide arveteõiendamised anarhistide, anarhosündikalistide, vasakpoolsete kommunistide jt. vasakparteidega 3.7. mail 1937 Barcelonas süvendasid tema senist tõrksust stalinismi vastu ning edaspidi sai temast
ka ohvitserkonnas. Hitleri ja kaitseminister Blombergi kohtumine leidis aset 30. jaanuaril. Mehed leidsid otsekohe ühise keele. Blomberg mainis, et on külastanud Nõukogude Liitu ja Ameerika Ühendriike ning on jõudnud veendumusele, et moodsad relvajõud peavad rajanema tööstusel. Tulevikus, märkis ta, hakkavad tooniandvat osa etendama õhujõud [2 lk. 264]. Hitleri ainus sõjaväekogemus pärines ajast, mil ta osales kapralina Esimeses maailmasõjas. Seejärel ei puutunud ta sõjandusega kokku enne, kui 1933. aastal võimule tuli. Algul jäi ta suhteliselt ettevaatlikuks, kuid oodanud ära feldmarssal Blombergi errumineku aastal 1938, hakkas ta otseselt sõjaväe asjadesse sekkuma. Hitler koondas enda kätte sõjaministri funktsioonid ning asutas relvajõudude ülemjuhatuse OKW. Sellest alates allus sõjavägi tervikuna füüreri võimule. [4 lk. 64]. Aasta hiljem algas Teine maailmasõda.
aktsepteerimist, vastupidisel korral ähvardati jõu kasutamisega. Samas aga paljud sakslased lootsid, et lepingu sätete elluviimine ei kujune üleliia karmiks ja seda eelkõige tänu president Woodrow Wilsoni "14 punktile". Taolised lootused end ei õigustanud. Suur osa sakslastest oli veendumusel, et 1918. aastal Saksamaa tegelikult sõda ei kaotanud Entente' väed riiki ju ei okupeerinud. Üks sellistest inimestest oli I maailmasõja ajal kapralina Saksamaa armees teeninud Adolf Hitler (1889-1945), kes Compiegne vaherahu sõlmimse ajal 1918. aasta 11. novembril oli sõjaväehaiglas, kus ta kosus gaasirünnaku tagajärjel saadud vigastustest. Nagu paljud Saksamaal, oli ka Hitler seisukohal, et tema kodumaad "tabas noalöök selga", mille andsid nn. "novembrikuu kriminaalid". Viimaste all pidas Hitler silmas Saksamaa sotsiaaldemokraate, kes korraldasid novembrirevolutsiooni ja kukutasid keiser Wilhelm II.
ja Harald Nugiseks. Harald Nugiseks sündis 22. oktoobril 1921. aastal. Ta teenis II maailmasõja ajal vabatahtlikuna 20. Eesti Relva-SS Diviisis. 1941. aastal hoidus ta kõrvale Nõukogude okupatsioonist ja asus teenima Saksa sõjaväkke. Ta võttis osa Tallinna vabastamisest. Peale seda teenis ta Omakaitses. 1941. aasta oktoobris sai temast 185. Eesti julgestusgrupi sõdur, kus ta teenis kuni 1942. aasta detsembrini. Samal aastal õppis ta Lauenburgi SS-allohvitseride koolis ja lõpetas selle kapralina. Peale seda astus ta Eesti SS-leegioni. Eesti Vabatahtlike SS- brigaadi koosseisus osales ta Neveli lahingus, kus ta sai haavata. Selle eest autasustati teda II klassi Raudristiga. 1944. aastast alates oli Nugiseks Narva rindel. Seal ilmutatud sõjavapruse eest autasustati teda sama aasta märtsis I klassi Raudristiga ja kuu aega hiljem Raudristi Rüütliristiga. Sellele järgnes pikk haiguse periood, peale mida ta naasis oma väeüksuse juurde. 1945
IV 1945), kes oli Austria-Ungari tolliametniku poeg, soovis nooruses saada kunstnikuks. Sisseastumiseksamid Viini Kunstiakadeemiasse aga ebaõnnestusid ning 1913. a-ni elas Hitler Viinis, teenides elatist joonistamisega. Juba siis oli ta suur poliitikahuviline ning sel perioodil sai temast ka veendunud antisemiit. 1913. a. siirdus Hitler Saksamaale. Maailmasõda tervitas ta suure vaimustusega, astudes vabatahtlikuna keiserliku Saksamaa sõjaväkke. Enamiku ajast, algul sõdurina, hiljem kapralina, täitis ta käskjala kohuseid. Saanud mitmel korral haavata, oli ta sõja lõpul üle elanud gaasimürgituse, mistõttu kaotas mõneks ajaks nägemise. Hitlerit autasustati sõja ajal esimese ja teise klassi raudristiga. 5. I 1919. a. loodi Baieris Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistiche Deutsche Arbeiterpartei - NSDAP). Väljend natsionaal-ehk rahvussotsialistlik pärines Austriast, kus sealsed juudivastased töölisgrupid püüdsid end
annaabi.ee 
